Õiget kohta otsimas

9/2010 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Eelmise kuu viimasel pühapäeval oli meie koguduste Piibli lugemise kalendri kirjakohaks tähendamissõna, mis rääkis auliste istekohtade valimisest (Lk 14:7-14).

Pilt, mille Jeesus meile evangeeliumis silme ette seab, ei vaja pikka kommentaari. See on väga arusaadav ja tal on järelkaja meie kogemustes, mida me ise juba oleme läbi teinud või pealt näinud. Ka tänapäeval leidub palju tsirkust parimate kohtade ja suurima tähelepanu otsimise nimel. Poliitika ja majandus toovad selle edevuse laada igal päeval teleekraanile. Kuid see võitlus (esi)kohtade pärast võib ulatuda perekonda, abieludesse ja ka kogudusse.

.

Kuid tuleb mõelda ka sellele, et selle pildi ja fakti negatiivse külje taga on ka midagi väga positiivset, ilma milleta me ka ei saaks elada. Iga inimene on oma kohta otsimas ja see otsimine saadab ning kujundab meid kogu eluaeg.

See algab lapse juures. Tähelepanu ja hoolitsus, mida ta kogeb oma vanematelt ja õdedelt-vendadelt, võimaldab tal leida oma kohta perekonnas vaatamata jonnakuse faasidele. Puberteedieas võib oma koha otsimine võtta dramaatilisi ja kurvirikkaid vorme. See otsing läheb edasi täiskasvanumaks saades. Kus on minu koht elukaaslase valikul, mis oleks minu amet, kuidas leian ma tunnustust? See oma koha otsimine toimub veel kord uuesti ja vahel ka kohutab vanaks saades. Kuidas säilitan ma oma koha siis, kui piirid tõmbuvad koomale ja paljugi, mis kord oli enesestmõistetav, seda enam ei ole?

Kõige olulisem on aga leida ja asuda sellele kohale, mille Jumal mulle on kavandanud ja mida ta mulle pakub.

Kuidas leiab inimene elus oma õige koha, koha, mis talle vastab ja kus ta seda ka ise tunneb? Siin on nüüd evangeeliumi sõnum ühemõtteline. Inimene ei leia oma õiget kohta siis, kui ta vaid küünarnukkidega trügides teisi kõrvale tõrjub ja lihtsalt nende kohti ära võtta tahab.

Pöördume veel kord lapse poole, kes peab õppima oma kohta leidma ja ennast kehtestama. Sinna kuuluvad ka trotsifaasid, aga neil võivad olla positiivsed tulemused, kui vanemad ja õed-vennad targalt käituvad. Laps kogeb, et teised annavad talle koha perekonnas, kus on oma mängureeglid.

See kehtib ka meile, täiskasvanutele. On hea püüelda tunnustuse ja oma koha järele. Aga see ei tarvitse õnnestuda, kui ma ennast üle hindan ja näen teistes vaid konkurente, kes tuleks üle trumbata. Ka täiskasvanuna pean ma tunnustama, et mulle antakse koht nende poolt, kellega ma elan vastastikuses armastuse, usalduse ja austuse sidemeis. Just seal asuvad hea ja õiglaselt korrastatud ühiskonna mängureeglid.

Paraku on iga üksiku inimese elusaatus midagi hoopis muud, kui ideaalse pere- ja ühiskonna pilt seda pakub. Oma koha leidmine on siin paljude jaoks pikk ja lõpetamata peatükk.

Kõige olulisem on aga leida ja asuda sellele kohale, mille Jumal mulle on kavandanud ja mida ta mulle pakub. See vajab usku ja palveid. Sest üksnes see koht, mille ma leian Jumala ees, saab olema see koht, mis jääb püsima vaatamata kõigele. Jeesus ütleb meile, et taevane Isa pakub igale inimesele talle sobivat kohta. Selleks tarvitab ta sageli söömaaja pilti ning Piiblis igatahes alati positiivses mõttes. Kõik on kutsutud, igale üksikule on koht valmis pandud. Üks võrdpilt sellest on kogudus ja see, mida me seal teeme. Seal pakub ta meile osadust.

Tänagem selle eest ja palugem, et me oleksime üha rohkem nende inimeste sarnased, kes ka evangeeliumi teise poole ellu viivad: et me anname koha nendele, kes seda vajavad ja kelle ees meie vastutame.