Ülestõusmine on kõikjal ja igal ajal

4/2010 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kristliku kalendriaasta kevadiseks kõrgpunktiks on Suur Nädal – pinevad päevad palmipuudepühast ülestõusmispühadeni. Usurahva teadvuses on eriliselt kolm päeva: Suur Reedest Ülestõusmispühadeni – päevad, täis Issanda kannatust, surma ja ülestõusmist. Paljud inimesed, nii kristlased kui ka mittekristlased, juurdlevad raskelt, et mõista ülestõusmise sügavamat sõnumit. Tahan nimetada kolme aspekti, mis on olulised neis pühades.

.

Ülestõusmine kisub meid argipäevast välja. Ülestõusmispühade tsüklis ei ole tegemist mitte üksnes Jeesuse lunastustöö kulminatsiooniga: kannatus, surm ja ülestõusmine. Selle püha temaatika seostub iga inimese eluga. 2000 aastat tagasi asetleidnud sündmuste puhul, millele neil päevil meie mõtteid koondatakse, tulevad esile kogu inimelu sügavused ja kõrgused. Jeesuse kannatusloo taustal avanevad kurjuse kuristikud ja headuse suurepärased võimalused. Me seisatume siin Jumala lunastustöö saladuste ees. Kuigi Jumal oli oma prohvetite kaudu juba sadu aastaid varem paljusid üksikasju ette kuulutanud, jäid kannatusnädala tormiliste sündmuste keskel võtmeküsimused vastuseta. Seal kontsentreerusid igat inimest puudutavad teemad: elu ja surm; süü ja karistus.

Ülestõusmine tahab tuua meid elu üle järelemõtlemise juurde, kiskuda meid välja argipäevast ja pealiskaudsusest. Meid kutsutakse mõtisklema oma olemasolu sügavaimatele alustele. Kõige selle kaudu saab me elu sügavama mõtte.

Ülestõusmine on 2000- aastase ajaloo algus. Teine põhjus, miks me peaksime ülestõusmisega lähemalt tegelema, on üldinimlik uudishimu, igatsus saada teada ja mõista: miks tähistatakse neid pühi nüüd juba 2000 aastat? Mis on ülestõusmise aegumatu ja hinnaline sõnum? On ilmne, et ülestõusmispühi tähistatakse ikka veel seepärast, et kogu maailmas on palju inimesi, kes usuvad ülestõusmisesse. See sõnum tegeleb esmajärjekorras Jeesus Kristusega ja kõlab nii: Naatsareti Jeesus, kes löödi Jeruusalemmas risti ja kes suri, on surnuist üles tõusnud ja elab. Ja see Jeesus, kes on surnuist üles tõusnud, jätkab oma tööd inimese lunastamisel ja vabastamisel. Ülestõusmine ei ole mitte tema töö lõpp, vaid kõikehõlmava päästetöö tegelik algus. Ligi 2000 aastat on olnud loendamatu hulk inimesi, kes usuvad, et see on nii. Ning paljudel nendest on oma usu kinnituseks jutustada mitmeid kaalukaid kogemusi, kuidas nad on Jeesus Kristuses leidnud vastuse oma elu suurtele küsimustele.

Ülestõusmine ei ole mitte Jeesuse töö lõpp, vaid kõikehõlmava päästeloo keskne punkt.

Ülestõusmine puudutab ka mind. Kolmas põhjus, miks ma peaksin ülestõusmisega lähemalt tegelema, on tõsiasi, et Jeesuse surnuist ülesäratamine puudutab ka mind. Jeesuse kannatusloos ja jutustustes, mis kirjeldavad kohtumisi ülestõusnud Jeesusega, astuvad esile väga erinevad inimesed. Me tunneme neid. Seal on jüngrid, kes on kolm aastat koos oma õpetajaga elanud, aga nüüd jätsid nad ta maha. Seal on rahvamassid, kes kord Jeesust ülistasid, aga üleöö tema ristisurma nõudsid. Seal räägitakse meile väga paljude naiste ja meeste kohtumistest Jeesusega ja suhtumisest temasse. Kõige hämmastavam on aga see, milliseks pöördub nende elu pärast Jeesuse ülestõusmist. Kõike seda lugedes küsin ma üsna loomulikult: millistes inimestes tunnen ennast ära mina? Kellele nendest sarnanen ma praegu? Kellele ma tahaksin sarnaneda?

Nii on ülestõusmine kõikjal ja igal ajal. Nii pean ma küsima, kus on minu koht selles?