Kes peab päevikut, elab kaks korda!

05 ermo02/2012 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!" (Ps 103:2) See on üks Pühakirja kaunis tõotus, aga kes meist jõuab seda täita?

Ühe sammuna aitab meid siin läbielatu üles kirjutamine. Žurnaali, arhiivi pidamine on ka paljudele asutustele seaduses sätestatud kohustus. Kirjalik sõnastamine aitab ennast ja asju organiseerida, loob selgust tunnetekaoses ja korrastab hingeelu. Selliselt toimides ei lähe väärtuslikud eluseigad päriselt kaduma.

Päevikupidaja üks motiiv ongi lihtne igatsus: mitte unustada seda head, mida ta ise või ta lähedased on kogenud.

.

Kirjutamine võib aidata ka halvast vabaneda. Nii saab auru välja lasta ja sündmusega distantsi luua. Kui elus on ees mitmeid võimalusi ja valik on raske, aitab olukordade kirjalik pro ja contra läbitöötamine. Puhastav võib olla kriiside järel asju uuesti üle lugeda.

"Kes peab päevikut, elab kaks korda!" kirjutab Bianka Bleier. Ta ise on pidanud päevikut alates 13. eluaastast ja kinnitab, et see tugevdab tema argipäeva, abielu ja usku. Mitmel korral on ta võtnud ette „reisi algustesse". Ta meenutab, et siis, kui ta sai 30 ja 40 aastat vanaks, vaatas ta päevikut lugedes oma elufilmi otsekui kiirendatud korras jälle läbi. See vaatlus aitas teda oma elu paremini mõista: seost lapsepõlvega; teismeliseiga ja täiskasvanukssaamist ning elu mõtte otsinguid.

Mitmel korral on ta võtnud ette "reisi algustesse".

Päevik teeb meid tähelepanelikumaks Jumala töö suhtes. Kui me võtame aega lugeda „tagurpidi", märkame teadlikumalt, kuidas Jumal on juhtinud meie elu ja vastanud palvetele. Muidu ununeks paljugi. Jumala heategude meenutamine annab julgust kõrbe-aegadel ja suurendab usaldust tulevikku kavandades.

Päevikupidamise võimalusi on palju. Osa inimesi jääb harjumuspäraselt paberkandja juurde, mõni kleebib sinna fotod, kutsed, kavad jne. Lisandunud on digitaalajastu järjest kasvavad võimalused.

Igaühel on, mida kirjutada. Igaüks on originaalne, kui ta vaid räägib tõtt iseendaga ja ütleb välja oma arvamuse. Iga sissekanne ei pea olema stiilipärl. Tuleb kuulatada vaikset sisehäält ja kõiges ei pea taotlema korrektsust oma aastakümnetetaguse eesti keele õpetaja ees. Eelduseks on aga ausus – see on päeviku telg!

Peale kõige ei ole ühte ainuõiget päeviku pidamise viisi. Paljud sissekanded on vaid reaktsioonid, otsingud, tunded, küsimused, meenutused või palve. Enamus polegi mõeldud publitseerimiseks ja nii mõndagi sissekannet lugedes võib hiljem piinlik hakata. Päevikul pole ka Facebooki-kohustust sõpradele meeldida.

Küünlakuu on eestlastele möödunule mõtlemiseks mitmeti oluline aeg. Meie kodumaa tähistab vabariigi 94. aastapäeva. Eesti baptistiliikumine pühitseb 128 aasta möödumist oma esimeste koguduste sünnist. Siinjuures tean päris mitut inimest, kes loevad vanu Teekäijaid kui meie vendluse päevikut – ja on vaimustatud.