03/2012 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Oleme jõudnud infouputuse ühiskonda. Teadmiste hulk kahekordistub üha kiiremini. Edukaks eluks vajame aina uusi teadmisi.
Raske on osaleda koolitunnis, kus kodutööd on tegemata; piinlik on olla koosolekul, kus minu osa on ette valmistamata. Raamatupidajad tunnistavad, et kui ei käi koolitusel, siis ei oska enam Äriregistrile ka igaaastast majandusaasta aruannet esitada. Aus ülestunnistus: „Ma ei tea!" on siiski väga raske üle huulte tulema.
Küllap on meie tänane kogemus teadmistest sarnane ka targa Kogujaga: "Kes lisab teadmisi, see lisab valu." (Kg 1:18)
Teadmistel on Piibli järgi inimese elus päris suur osa. Terve hulk Pühakirja salme räägivad sellest, mida Jumala lapsed peavad teadma. Mõned nendest tõdedest on meile paljukuuldud ja tuttavad ning tunduvad elementaarsed, ent igapäevapraktikas elame vahel nii, nagu me seda ei teaks.
Teadmistel on Piibli järgi inimese elus päris suur osa.
Tihti juhtub, et mõnigi teade ripub koguduse, kooli või asutuse teadetetahvlil nädalaid; mõnigi kuulutus kordub ajalehes, loengus; vahel on see kirjutatud isegi su oma kalendrisse ja ikkagi ununeb...
Kui rääkida inimestega elu eesmärgist, siis võib saada sageli vastuseks: "Minul ei puudu midagi, ma olen ikka korralik inimene olnud, ma pole ju midagi varastanud või kellelegi ülekohut teinud" või ka hoopis: „Ma olen ikka veel nii puudulik, pean siin veel paremaks saama ja seal pingutama..." Kes nii räägib, see tahab Seaduse tegude läbi õigeks saada. Pühakiri võtab selliselt püüdluselt küll igasuguse lootuse ja väljavaate. Ta ütleb väga selgelt: „inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse." (Gl 2:16)
Miks me siis alatasa üritame seda? See on asjatu! Nii ei saavuta me kunagi eesmärki. Ja kui sa ka kogu Seaduse täht-tähelt ära täidaksid, aga jääd võlgu vaid üheainsa nõude ees, oled sa ju ikkagi süüdlane. Selliselt pole me ka oma päästes kunagi kindlad ega saavuta tõelist rahu ja tegelikku õnne.
Mõtle kord, kui see oleks võimalik – teenida taevas välja oma püüdlustega – kas Jeesus oleks siis tarvitsenud surra? Jeesuse Kolgata ristisurm on selge tunnistus sellest, et ükski inimene ei saa päästetud Seaduse tegude täitmise läbi.
Ärme ürita saada õigeks oma tegudest. Jumal pakub õigeksmõistmist, mille sa võid vastu võtta kingitusena, kui sa seda vaid soovid. Jeesus on saadetud meile õiguseks Jumalalt. Kes usub Kristusesse, see päästetakse. Usalda ennast koos oma puudujääkide ja püüdlustega tema naelaarmides kätesse – see on tee!
Paastukuu on kingitud selleks, et taas süveneda Jeesuse ristisurma võimsusesse ja tema armu suurusse, et meie usk võiks olla Jumala rahus ja rõõmus.
Inimene, kelles Püha Vaim selle teadmise on elavaks teinud, on agar tegema armastustegusid ja tooma ülistust Jumalale.
