Võõrast kodakondseks

05/2012 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Tore on olla külas. Sinusse suhtutakse tähelepanelikult ja teenindatakse aupaklikult. Sa ei kanna ka erilist vastutust peo õnnestumiseks, seda teevad võõrustajad. Külaline tohib muretult ja lahedalt kohal olla ning pidu nautida. Külalisena kuulun ma tervenisti sellise õhtu juurde – homme pole aga see paik enam minu jaoks. Siis pean ma võõrast majast jälle lahkuma. Ma olin külaline, aga perekonda, kes seal elab, ma ei kuulu.

.

Kuskil võõrana elada on raske kui elulaad ja kultuur on harjumatud. Paljugi viib mind segadusse ja ma ei mõista seoseid. See algab juba keelest. Mind ei mõisteta ja mina ei mõista teisi. Ka teised tajuvad mind võõrana ja muutuvad ebakindlaks ning hoiavad distantsi. Miljonid inimesed meie maailmas kogevad seda igal päeval. Sõjad, tagakius ja sotsiaalsed hädad on neid oma maalt välja ajanud ning kuskil võõraiks teinud. Ikka jälle tehakse neile kellegi poolt selgeks: sa ei kuulu meie hulka. Aga nad ei saa ka kodupaika tagasi pöörata.

Mõnikord tunnevad nad endid kui teretulnud külalised, vahel aga kui tülikad võõrad.

Seda kogemust puudutab piiblisõna: „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise." (Ef 2:19-20) See kirjeldab kristlaste kogemust. Nad peavad oma elu elama selles maailmas – mõnikord tunnevad nad endid kui teretulnud külalised, vahel aga kui tülikad võõrad. Kuid nad kuuluvad Kristuse rajatud uude osaduskonda. Seal on nad kaaskodanikud ja kodakondsed.

Võõrast kodakondseks saamise tee on igas riigis reglementeeritud. Paljud Efesose kristlased ei kuulunud ei sünni ega kasvatuse poolest iisraeli rahva hulka, st nende inimeste hulka, kes teadsid, et nad on seotud Jumalaga. Uue Testamendi järgi ei loe siin sotsiaalne päritolu, haridustase, emakeel, nahavärv ega usuline taust, milles inimene on üles kasvanud. Tugevam kui kõik need maise elu erinevused on usklike kogemus: Kristuse läbi oleme me pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. Seda võime me maitsta oma kodukoguduses ja ka kristlaste ülemaailmsetel kokkusaamisel.

Piibel räägib sellest, mida iga kristlane kogeb. Ta tuletab meelde, et siin maailmas jääme sageli võõrasteks ja majalisteks. Elavas osaduses Kristuse kogudusega on tõotatud meile aga mõlemat: me võime üksteist vastastikku julgustada ja korrigeerida, trööstida ja saata ning saame kinnitada üksteist lootuses, et kord näeme oma Päästjat palgest palgesse ja siis kogeme, mida see tegelikult tähendab, olla mitte enam võõras ja majaline, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.

Nelipühal – ristikoguduse sünnipäeval – langenud Püha Vaim äratab usu Kristusesse, kelle kaudu meid lepitatakse Jumalaga ja kutsutakse uude osadusse.