Tiina Nõlvak usaldab lugejat ja tema kriitikameelt

06 tiina nolvak 2-106/2013 Tiina Nõlvakut intervjueeris Erki Tamm

Tiina Nõlvak on üks staažikamaid kristliku kirjanduse toimetajaid Eestis. Tema organiseerimisel on 20 aasta jooksul ilmavalgust näinud ligi pool tuhat raamatut. Hariduselt on Tiina aga lasteaednik, kuid tööd on ta pidanud tegema ka veoautoga ringi sõites. Tiina isa oli pastor. Abikaasa Andresega on neil neli last ja kaks lapselast.

Meie kokkusaamisele jõuab Tiina Apollo raamatupoest, sest trükist ilmunud uut raamatut ei kannata lattu seisma panna. Kui küsin, mitmes raamat see välja anda on, ei pea Tiina kaua mõtlema. „Allika kirjastusel 187-s, Logose ajast alates on neid ligi pool tuhat."

„Uue raamatu trükikojast kättesaamine on alati erutav sündmus," räägib Tiina. „Istun autosse ja rebin paki lahti. Võtan raamatu juhuslikust kohast lahti ning vahel juhtub, et hoolimata kahest korrast korrektuuri lugemisest satun kohe trükiveale."

 

Raamatumaailma sisenemine08 vormelirajal-1
„1993. aastal kutsuti mind Logosesse. Olin seni lastele mõeldud ajakirja „Päikesekiir" toimetaja. Kirikutes oli ju lastebuum. Kristlikku kirjanduse vastu oli huvi suur. Tiraažid olid tänasega võrreldes kümnekordsed. Kõigil olid veel meeles mõne aasta tagused ajad, kui trükimasinal salaja Billy Grahamit trükiti. Esimene raamat, mille väljaandmist organiseerisin, oli Ole Hallesby „Palvest"." Ma ei vaja järelemõtlemiseks aega, sest seda raamatut olen riiulist välja võtnud sageli.

Ma ei pea nõus olema kõigega, kuidas autor mõtleb.

„See oli põnev aeg," elavneb Tiina silmanähtavalt. „Maailm oli lahti läinud. Kui palju oli inglise keeles kristlikku kirjandust ilmunud ajal, kui meie olime raudse eesriide taga. See oli minu „ahhaa-elamus"."
„Kui kristlike raamatute messilt Inglismaalt (CBC) tagasi tulin, oleks tahtnud 70 raamatut välja anda," naerab Tiina. „Meie väike keeleruum ja rahanappus on olnud peamised piirangud."

Tiina sõnul olid parimad ajad raamatuäris 2001–2002. Pärnu maantee Rahva Raamatus oli kristliku kirjanduse riiul ja Logose raamatud olid eraldi välja pandud. „Täna saadame raamatututvustused hulgimüüjatele," kirjeldab Tiina raamatute müükijõudmist. „Üks töötaja loeb läbi. Tema suhtumisest oleneb, milline raamat võetakse müüki. Kristlikku kirjandust eriti ei taheta. Keskendudes tutvustuses vaimsetele teemadele üldisemalt, ollakse avatumad.

 

Hea raamat müüb ennast ise 08 moslem-1
Kunagi arvas Tiina, et hea raamat müüb ennast ise. Paraku on praegu raamatu müükijõudmise ahelas mitu pudelikaela. Neist läbipääsemiseks tuleb teha tublit tööd. Ka isiklik kontakt loeb palju. Varem käis Tiina poe juhtajatega isiklikult lobitööd tegemas. Koguduste kaudu kirjanduse müük oleneb samuti paljuski ühest inimesest – pastorist. „Kui pastorile mingi raamat meeldib, siis ta reklaamib seda kantslist ja see läheb," teab Tiina. Loomulikult oleneb palju ka raamatuletis töötavatest inimestest.

Mulle ei meeldi läila ja odav evangeelium.

Allika kirjastuse raamatute müügist kolmandik müüakse Pauluse kiriku ja Logose raamatupoodides, kolmandik Olevistes ja Apollos ning kolmandik Rahva Raamatu kaudu. Tiraažid on 500 eksemplari ümber – seda ei pea Allika kirjastus häbenema. Sama tiraažiga antakse välja kultuurkapitali toetusel ka väärtkirjandust. Anija vallaraamatukogu juhatajana töötades teab Tiina, et ega kõik väärtkirjandus nii väga väärt olegi. „Sageli on selles nii palju roppust, et..." lööb Tiina käega. „Populaarsed autorid on Erik Tohvri, Barbara Cartland ja Nora Roberts. Ka sõjamälestused ja esoteerika on minev kaup."

 

Raamatud on kallid
Sellega on Tiina nõus. „Alla 20 euro maksvat raamatut on keeruline teha. Tõlkimine, toimetamine, trükkimine – kõik maksab. Piibliõppe või muud teoloogilist kirjandust saab välja anda üksnes lisatoetustega. Lihtne raamat, enamasti suhete teemal, mis ei nõua intellektuaalset pingutust ja on madala hinnaga, läheb hästi müügiks," tunneb Tiina natuke nõutust. „Ometi just selliste müügihittide nagu Gary Chapman'i „Armastuse viis keelt" tuludest saab välja anda sisuliselt nõudlikumat kirjandust."

Eesti kristlastest kirjanike poolt ilmub Allika kirjastuse vahendusel vaid 15% raamatutest. „Pole kirjutajaid. Inimesed teevad ränka tööd igapäevase leiva teenimiseks. Pole aega kirjutada," võtab Tiina omamaise kristliku kirjanduse nappuse põhjused proosaliselt kokku.
Tiina möönab ka lugemisharjumuse vähenemist, kuid ei näe selles midagi katastroofilist. On noori, kes loevad väga väärikat kirjandust. Samuti on paljudele noortele lahti ingliskeelne raamatumaailm. Vanemad lugejad eelistavad neile tuntud autoreid. Uute kirjanikunimede suhtes ollakse umbusklikud, olenemata nende taustast. Tiina on saanud tunda ka kriitikat, kui mõne lugeja arvates pole raamat teoloogiliselt või muul põhjusel korrektne. „Raamat pole Piibel. Ma ei pea nõus olema kõigega, kuidas autor mõtleb. Mulle meeldib jälgida tema mõttekäigu arengut." Tiina usaldab lugejat ja tema kriitikameelt.
Vestluse vahepeal helistatakse Tiinale Pauluse kiriku raamatupoest Tartust. See on hea uudis – raamatute eest kantakse peatselt rahad üle.

 

Lugema juba neljaselt 07 korvitsaga-1
Tiina õppis ise lugema juba 4-aastasena. Usklike vanemate lapsena ei piiratud tema lugemisvara. Pigem innustati lugema. Meenub aeg, kui Tiina isa oli 50-ndate lõpus pastoriks Järva-Jaani koguduses. „Minu isa haritus oli raamatutest pärit. Ka vanaisa armastas lugeda. See oli nii põnev, kui ta raamatuid ette luges. Korter oli väike. Magamistoas olid riidekapi otsas raamatute sari „Suuri sõnameistreid" ja Lev Tolstoi teosed. „Istusin siis kapi otsas ja lugesin Anna Karenina läbi," meenutab Tiina aega, kui ta oli viiene. „Mulle jäid raamatud pähe. Võisin vabalt tsiteerida muinasjutte „Tsaar Saltaanist". Kodus meil „Seiklusjutte maalt ja merelt" polnud. Neid sain lugeda suveti tädimehe juures käies." Siiski meenub Tiinale veel ka kirjanduse õpetaja Kehra koolist – Aino Kukk. „Tõeline õpetaja, kes kirjandust armastama pani. Hiljem aitas ta mul ka „Päikesekiirele" korrektuuri lugeda."
Vaimuliku kirjanduse juurde juhtis Tiinat isa. Talle meenuvad raamatud Tojohiko Kagawa „Nisuiva" ja Eesti Baptisti Usuühingu poolt 1938. a välja antud Arvid Svärd'i „Tiigrinahk". Viimase tõlkis rootsi keelest Tabea Korjus.

 

07 ema-isa ja  ed isa 80. s  nnip eval-1Usu- ja pereelu
Usklikuks sai Tiina nagu paljud kristlike vanemate lapsed. Kümnesena andis ta oma elu Jumalale. Mingil ajal tulid kõhklemised ja iseseisvaks arenemine. Ristimine toimus peale keskkooli lõppu. Nii nõudis toonane seadus, kuid selleks ajaks oli Tiina hakanud ka ise asjadest selgemini aru saama.
Kord tulid Oleviste koguduse noored maale. Sinna, kus Tiina oma vanematega elas. Nende seas oli ka lokkis peaga noor mees Andres. „Ta oli nii galantne," meenutab Tiina lugu nende ühisest algusest. Ükskord oli keegi usklik inimene nende vanematel külas ning nägi aknast Andrest puid lõhkumas. „Kas see on Ruudi Nõlvaku poeg," küsinud ta imestusega hääles. „Andres oli linnapoiss. Pidi maal harjuma. Mina olen kärme, tema aga teeb kõike väga hoolega. Ega minagi maatööline pole, pigem potipõllumees," jutustab Tiina oma igapäevaelust. Koos on tehtud vanavanemate kodutalu kauniks. Mõningatel aegadel on seal elatud koos nagu vanasti – kolme põlvkonnaga.

Lastest rääkides ütleb Tiina – kaks pluss kaks. „Kaks heledat ja kaks tumedat. Viimased on rohkem lugejad," viskab ema Tiina nalja ning leiab, et lapsed on erinevad. Tänaseks on Tiina ja Andres kahekordsed vanavanemad. „Me lapsed on olnud pika küpsemisega," justkui põhjendaks Tiina asjade seisu.
Laste juures kodus pole Tiina kaua istunud. Ema aitas hoida ja Tiina töö lubas lapsi kaasa võtta. Hariduselt hoopis lasteaednik, töötas ta toona Soodla veehoidla meistrina. Töökoht oli kodu lähedal. Isegi veoauto juhiload tuli teha. Lapsed kõrval, sõideti vajalikud kohad läbi. Töö nõudis ka väikelaeva kapteni pabereid – veehoidlale oli vahel vaja paadiga peale minna. Eks seegi kõnele Tiina hakkajast natuurist.

Me lapsed on olnud pika küpsemisega.

Raskeks neid aegu Tiina ei nimeta. „Need ajad tuleb lihtsalt üle elada. See on lühike aeg, kui lapsed on väikesed ja kodus. Nende seltskond on rikkus. See aeg ei tule kunagi tagasi." Mehe ja naise võrdsuse juttu Tiina ei kannata. „Olen nendega kohe nõus, kui mehed sünnitama hakkaksid. Kuid seda ei juhtu ja seepärast tuleb lähtuda ikka sellest, milline isatüüp mees on. Asjades tuleb omavahel kokku leppida."

Tiina kodukoguduseks on olnud Kehra, kus isa peale Järva-Jaanit aastaid pastoriks oli. Taasiseseisvumise ajal oli seal aktiivne lastetöö, kus ka Tiina kaasa aitas. Hiljem hakkas lastele meeldima rohkem Allikal. Sealne koor oli teadagi hea. „Algul olin taksojuht," kirjeldab Tiina kogudusevahetust. „Ka minu isa-ema olid noorena Allikal käinud." Kui Tiina oli lapsi mõnda aega Allikale vedanud, jäi lõpuks ka ise paigale. Tiinale meeldib Allikal. Ta leiab, et kogudus on oma nime vääriline – karge, puhas, selge. „Vähemalt mina tunnen nii. Mulle ei meeldi läila ja odav evangeelium. Odav ta ju polegi. Selle eest on kallilt makstud," võtab Tiina selle kokku justkui usutunnistuse. Oma tööd näeb ta missiooni ja vastutusena õpitut ja kogetut edasi anda.