Eha Uibo: palve on igapäevane vajadus

10/201306 eha-kay uibo Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Eha-Kay Uibo on lahke ja toimekas usklik vanaproua. 64 aastat on ta olnud kaasas Tartu Kolgata koguduse teenimistöös. 86aastase tartlanna suhtlusring on jätkuvalt suur, kuid pensionipõlves oskab ta hinnata ja kasutada vaikset osadusaega oma Jumalaga.

Enamikes kodudes oli siis usk Jumalasse loomulik nähtus.

Päiksepaisteline lapsepõlvekodu

Eha meenutab: „Ma kasvasin ja käisin koolis möödunud sajandi esimesel poolel. Mu vanemad kuulusid Tartu Pauluse kogudusse ja on seal ka laulatatud. Teineteist olid nad õppinud tundma Peterburis, kui isa käis sõjakoolis ja ema oli meditsiiniõpingutel. Mõlemad tegid läbi ka Eesti vabadussõja. Üks isa võitluskaaslane oli Julius Kuperjanov, kelle paar kirja isale on meie koduses hoiukarbis.

.

Sellest ajast, kui ma juba midagi mäletan, meenutan meie kaunist kodu Väike-Kongutal, kuhu isa oli vabadussõjas ohvitserina teenimise eest saanud ühe kolmandiku mõisakeskusest. Seda oli ta 18 aastat arendanud. Meie majal lehvis sini-must-valge lipp juba siis, kui selle heiskamine riigipühadel veel kohustuslikki polnud. Ausus, rahvustunne ja isamaaarmastus olid au sees.

Mul oli kuus venda, armastav ema ja isa, aga ka taevane Isa, kes annab kõike. Siis oli Eesti koolides kohustusliku õppeainena usuõpetus. Kümme käsku, Meie Isa palve, hommiku-, õhtu- ja söögipalve, Apostellik usutunnistus õpiti pähe. Läbivõetud lood Vanast Testamendist ja evangeeliumitest andsid Piiblist teatud tervikpildi. Rahvatarkus – ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse – anti mulle kaasa. Enamikes kodudes oli siis usk Jumalasse loomulik nähtus. Raskustes pöörduti ikka palves Jumala poole."

Katkestatud lapsepõlv

Eha ema suri 1940. aastal. 14. juuni 1941 varahommikul arreteeriti kogu pere ja küüditati Siberisse. Juba Elvas loomavagunitesse laadimisel lahutati Eha isast ja vendadest ning ta jäi 13aastase tüdrukuna üksi oma elu eest võitlema. Vaevatee viis Obi harujõe äärde taigasse.

1946. aasta detsembris tulid kaks venda talle Narõni järele ja nad põgenesid ning jõudsid 400 km kaugusele Tomskisse. Kohalik arst osutus aga reeturiks. KGB arreteeris nad ja vennad saadeti aastateks vangilaagrisse. Ehale suruti ülekuulamistel süüks riigireetmist. Kuid 1947. aastal vabastati need alaealised, kelle vanemad olid surnud. Varsti jõudis Eha tagasi kodumaale.
Täna ütleb Eha, et ta pole Siberit kahetsenud. Ta teab, mis on nälg, külm, raske füüsiline töö ja alaline sundus. Sealt sai ta edaspidiseks eluks selgroo: hiljem pole ta enam inimesi ega olukordi kartnud. Eha meenutab, et nõukogude ajal käis ta Tartus vaid kahel korral paraadil, rohkem pole ta seda kuritegelikku režiimi tervitanud.

Siiski kahetseb ta kaht asja. Need aastad võõrsil katkestasid loomuliku haridustee. Hiljem ei võimaldanud seda materiaalne kitsikus ja ka kuue poissmehest venna abistamise vajadus. Ta lõpetas vaid töölisnoorte õhtukooli.

Teiseks leinab ta seda, et Siberis suri isa, kes oli teda kui ainsat tütart eriliselt hoidnud.
Memento liikmena võtab ta koos saatusekaaslastega osa selle aastakoosolekutest, küüditamise aastapäevadest ja leinapäevast.

Tööaastad

Juba noore lapsena pidi Eha tegema Siberis kõike, ka rasket metsatööd. Eestis õpetati teda oma eluloos seda perioodi ühe lausega kirjutama: „Evakuatsiooni teel asusin sõja ajal koos isaga elama Nõukogude Liidu tagalasse". Selline sõnastus ei sisaldanud vihjet rahvavaenlaste küüditamisest – kogu periood oli ka kajastatud ja toimik näis puhas – ning see võimaldas saada esimest, lühiajalist töökohta Tartu Maakonna Rahandusosakonna arveametnikuna. Peagi teati, et ta on represseeritu ja baptistikoguduse liige, seega „sotsiaalselt ohtlik element“. Kõiges järgnevas näeb Eha Jumala juhtimist ja kaitset, sest ta sai töötada veel kunstiinstituudi õppeala sekretärina, ülikooli rektoraadis, kunstikooli kantseleis. Kuid pikim staaž on tootmiskoondisest „Kooperaator“, kus Eha oli turustusosakonna ins-tehnoloog ja sai plaani täitmise korral kõrgemat palka.

Tee Jumala juurde

Eha ütleb, et ise pole ta osanud Jumalat otsida. Samas näeb ta, et Jumal on kodeerinud temasse sünnipärase igatsuse enda järele. Ema haigevoodilt jäi meelde püha soov: „Laps, kui on raske, palu Jumalat!" Siberis oli tal kaasas vaid ema luterlik lauluraamat. Kuid ülestõusmispühal 1949 oli ta Kolgata palvelas, kus pastor Artur Eiman rääkis jutluses ka oma pöördumisloo. See avas Eha silmad. Jumalateenistuse lõpul pakuti eestpalve võimalust. Nüüd nägi Eha, et selles on otse tema unistuste täideminek. Seal andis ta oma elu Jumalale.

Kohtumine Hillariga07 2eha hillar luule 60

Eha sattus elama Hillariga samasse majja. Noormees olla armunud esimesest pilgust. Hillar oli kodumaal sõja paremini üle elanud. Ta tegi kingitusi ja Eha sõltuvus kasvas. Hillaris oli „Jah!" ja Ehal „Ei!" Aga Hillar oli kindel ja Eha ei pääsenud. Artur Eiman laulatas nad kristlikku abiellu.
Varsti sündis tütar Luule, kes praegugi elab koos emaga.
Kuna nende kahetoaline pisike eluase loeti võrdseks keldrikorteriga, siis avanes Eha töökoha kaudu võimalus ehitada Aardla linnaosas ridaelamuboks. Seda suurt tööd tegid nad juba kahekesi koos sõpradega.

Terve elu koos kogudusega

Eha võib öelda, et ta on koos oma kogudusega olnud vist lausa kõikjal kaasas: laagrites, peiedel, pulmades, väljasõitudel. Endastmõistetavalt siis ka nende ettevalmistamisel ja järelkoristamisel.
Tänavuselt suvefestivalilt Keilas meenutab ta elavalt laupäevast pühendumishommikut. Seal öeldi, et meie palveelus oleks tõesti midagi viltu, kui me seal esmalt informeeriksime Jumalat, mis on sündinud maailmas, siis esitaksime oma soovide rea, aga Jumala tahte küsimiseks ei jätakski aega. Ehale on kallis ta kogudus ja koguduste liit.

09 1funkidega-1Volgasakslaste sideisik

70ndatel saabus lõunaliiduvabariikidest Eestisse rohkesti usklikke volgasakslasi. Kuna Hillar valdas saksa ja inglise keelt, oli just abikaasa roll kontakti loomisel oluline. Koguduse keskel olid Uibode kolmeliikmelise pere uues korteris külalistele ka sobivad vastuvõtu võimalused. Ühendav oli seegi, et Eha Siberi-kogemustel ja nende sakslaste saatusel oli olnud palju ühist. Kuue aasta pärast avanes sakslastel võimalus pöörduda tagasi oma esiisade maale. Side perekond Funkidega on säilinud aga tänaseni. Pereisa Friedrich kutsuti igavikku 15 aastat tagasi, kuid pereema Waltrautiga jätkab Eha kirja- ja telefonikontakti. Tänu nendele on Kolgata kogudusel toimiv partnerlus Derschlagi Baptistikogudusega.

Eha Siberi-kogemustel ja nende sakslaste saatusel oli olnud palju ühist.

Igapäevane Piibli lugemine

Pühakirja sõnum on Ehale kallis. Piibli igapäevast lugemist vendluse kalendri järgi peab ta loomulikuks. Seal on aga vaid nädalateemat otseselt puudutav lõik ja seepärast loeb Eha ikka ühe peatüki eestpoolt ja teise veel tagantpoolt ka, et saada tervikpilt. Oluline on jätta veel aega ja Jumala sõna alanud päevaks lahti mõtestada.

Vaimulik väärtkirjandus süvendab usku

Kogu elu on ta hankinud ja jaganud vaimulikke raamatuid.

Eha ütleb, et koguduse jutlustel on oma koht, kuid vaid nendega piirdudes jääks vaimulik toidulaud ühekülgseks. Seepärast on ta kogu elu hankinud ja jaganud vaimulikke raamatuid. Osvald Tärgi „Eelija" lugemise ajal õppis ta selgeks kirjutusmasina. Teksti läbi trükkides jõudis sõnum palju sügavamalt kohale. Tärgi ja Robert Võsu piibliseletuslikke jutlusi trükkides juurdusid vaimulikud tõed. Elavalt meenutab ta paljusid raamatuid: Watcman Nee „Loomulik usuelu", Billy Graham „Maailm leekides", „Rahu Jumalaga" jne.

08 keelpillikoorMuusika rikastab elu

Eha arvab, et musikaalne ta pole, kuid klassikalist muusikat kuulab meeleldi. Juba algkoolis oli ta keelpillikooris, kus repertuaariks isamaalised ja kirikulaulud. Kolgatal on ta olnud keelpilli-, sega- ja naiskooris. Vahel koguduses tehtav moodne ja rütmiline muusika talle küll ei meeldi, sest trummid ja saatepillid summutavad sageli sõnad. Ka häirib teda palve ajal kõlav taustamuusika, sest see segab kaasapalumist. Inimene suudab jälgida kas ühte või teist, aga mitte võrdselt mõlemaid.

Pühapäev on Ehale püha päev

Kuna pensionär saab olla oma aja peremees, siis on Eha kavandanud oma elu nii, et põhilised toimetused saavad juba reedeks tehtud. Laupäev on siis palve- ja osaduspäev. Pühapäev on aga püha päev. Ta on pannud tähele, et kui need asjad on paigas, siis argielu ei kannata. Kui aga Jumalast seatud pühapäeva pühitsemisele tähelepanu ei pööra, siis läheb kogu elu sassi.

Palve muudab inimesi ja olukordi

Jeesus ütles: „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile" (Jh 15:7). Selleks, et jõuda Jumala tõotuste usaldamiseni, on Eha koos pisarate ja meeleparandusega läbinud palvetaja pika ja imelise teekonna. Andrew Murray raamatut „Kristuse palvekoolis" lugedes ja seda kui õpikut kasutades muutus palvetamine talle igapäevaseks vajaduseks. Talle valmistab valu meie maa ja rahva kaugenemine Jumalast, uskmatus ja sellega kaasnev ebakõlbeline elulaad. Ta kasutab võimalust paluda nende eest, kes seda ise ei tee. Ta palvetab olukordade pärast, mille lahendajaks on üksnes Jumal. Eha ütleb, et palveks eraldatud aeg tuleb elus alati tagasi suure kasuteguriga. Argielu selle arvel ei kannata. Kui palveajast ei tehta muid töid, siis laabuvad needki ilma pingeteta ja minimaalse ajakuluga. Eha mainib: „Siis sa lööd näiteks naela seina, paar lööki ja ta ongi paigas. Kui teed süüa, ei kee supp üle ega kõrbe puder põhja. Suur ja sügav rahu, mille Jumal mulle palve kaudu on kinkinud, on isiklikult minu jaoks suurim väärtus elus. Ilma tõhusa palveta ei ole võimalik Kristust järgida."

„Eestpalvetuba – palvetame Sinu vajaduste eest"

Selline info on Kolgata koguduse kodulehel ja Eha on üks ustav paluja selles ringis. Igal neljapäeval kell 17–19 on eestpalvetoa kokkusaamine. Eha on õnnelik, et palvele tuleb just grupp nooremaid koguduseliikmeid ja et seal ei domineeri üksnes soovid: õnnista, anna, vaid esmalt otsitakse osadust Jumalaga. Kesksel kohal on Piibli tõed ja eestpalveid on palju. Ka rõõmustab teda väga tagasiside. Paljudele palvetele, mis on Kristuse Vaimu osalusel palutud, on tulnud imepärased vastused. Nii on lahenenud pereprobleeme ja inimesed on andnud oma elu Jumalale.

Lisaks eestpalvetoale töötavad koguduses kodugrupid. Kuna Eha-ealiste mobiilsus kahaneb, siis otsest kodugruppi enam tema kodus koos ei käi.

Usaldus võtab tulevikukartuse

Eha ütleb, et teda häirib sageli kõlav sõna „stress", sest isiklikult ta seda ei tunne. Südamevalu on tal küll, aga siis peab küsima – miks? Jumal teab ju kõike. Oma elu materiaalsed vajadused on ta usaldanud Jumala hooleks ja tema on need rahuldanud piisavalt. Eha soovid pole ka kunagi olnud reaalsetest võimalustest suuremad.

Mõtteid seoses Kolgata uue pühakojaga07 vortsjarve laager

Kolgata kogudus on juba aastaid palvetanud, kavandanud ja teinud ettevalmistusi 1930aastal ehitatud Tähe tänava palvela ümberehitamiseks. Viimane jumalateenistus vanas saalis oli määratud 14. juuliks. Eha ütleb, et ilmselt oli taevas nõupidamine, kus sündis uus ja üllatav lahendus. Ta rõõmustab, et Jumal tahab kinkida kogudusele peagi uue ja kaunima templi. Nii saab väline uue vormi, aga Jumal ootab ka sisemist uuenemist. On jäänud vaevalt üks kuu, et teha endid sisemiselt korda, vaadata, millest tuleb vabaks saada. Tuleb küsida, miks pole minu kaudu hinged pääsenud?

„Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?" (1Kr 3:16).

Imelised palvekuulmised

Oma füüsilise tervise juures on Eha viimased 15 aastat kogenud Jumala erilist abi. Pikki aastaid kannatas ta varases nooruses saadud traumade tagajärjel. Ränkraske töö vigastas kaela- ja seljalülid, tuli radikuliit, närvipõletikud ja raskekujuline osteoporoos. Nüüd, kõrgesse ikka jõudnuna, on ta Jumala imearmu läbi nendest vaevadest ja valudest vaba. Ka saab ta prillidega lugeda ja üks kord lugedes jääb see kõik ka meelde. Tähtpäevadel saadab ta (ka mitteusklikele sõpradele) piiblisalmidega tervituskaarte, eelistades neid telefonile ja internetile. Tihti leiab ta end tänamast kõige eest, mis talle elus on osaks saanud. „Neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks" (Rm 8:28).

Palveks eraldatud aeg tuleb elus alati tagasi suure kasuteguriga.

Eha ütleb: „Imetlen, kuidas kõrges eas uueneb seesmine inimene päev-päevalt ja Piibli tõed saavad aina mõistetavamaks. Mul on sügav rahu ja tänutunne, et Jumala armupäike valgustab loojangu eel nii eredalt mu pea lõppevat rada."