Minu isa Heino Tuulik

11/2013 26 heino tuulik-1
Tiia Heidmets, tütar

Minu isa Heino Tuulik oleks saanud 8. novembril 100-aastaseks. Ta oli kuldsete kätega meistrimees ja rõõmsameelne inimene. Tema kätetöid on üle Eesti kirikutes ja palvemajades, samuti paljudes kodudes nii kodu- kui välismaal. Puidust altareid, kantsleid, barjääre, leivamurdmislaudu, vaimuliku tekstiga seinaplaate ja pinke leidub Harju-Jaanis, Nõmmel, Tapal, Mustvees, Kehras, Elvas, Pärnus, Hiiumaal ja Loksal.

Kuid laupäeval lõpetas ta töö lõunapaiku ja pühapäevad olid puhkepäevad.

Intarsiatehnikaga alustas isa 1960-ndate paiku. Ta sättis kokku erineva mustri ja värviga vineere, millest valmisid lauaplaadid, kapiuksed, seinataldrikud, pildid, kummutid, väikesed ja suuremad kirstud. Ta on teinud huvitavatest puutükkidest, näiteks kadakaratastest, palju küünlajalgu. Enamuse töid on ta ära kinkinud. Ka tellitud tööde eest ei julgenud isa tasu küsida. Ta ütles ikka, et kuidas ma tuttavatelt raha võtan. Tema üks moto oli: kui sa näed, et võid kellelegi head teha ja rõõmu valmistada, siis tee seda!
Juba 15-aastaselt hakkas Heino oma onu – täpse ja range õpetaja – kõrval puutööd tegema. Isa meenutas, et kui onu vaatas tema esimest aknaraami, viskas ta selle põrandale puruks ja ütles: „Poiss, tee uus!"

Tisleriamet oli isale tööks ja hobiks. Iga tellimuse täitmist alustas ta innuga, oli see siis kapp, laud või mõni väiksem ese. Palju toodi talle parandada ka vana mööblit. 26 eesti kaart-1

Isa teine moto oli: parem kuluda kui roostetada. Imestan, kui suur oli ta tööjõudlus. Kuni 60. eluaastani käis ta iga päev mööblikombinaadis, kus tegi kaheksa tundi püstijalu pingi taga tööd. Selle kõrval ehitas ta perele Kehrasse kodu. Abilised käisid ainult vundamendi valamisel ja sarikate panemisel. Tapale ehitas ta tütrele maja ja valmistas mööbli, Meriväljale teisele tütrele maja juurdeehituse ja samuti mööbli. Ka pensioniajal mürisesid tal alati töökojas masinad. Toas käis ta ainult lõunatamas ja kohe tööle tagasi, nii õhtuni välja. Kuid laupäeval lõpetas ta töö lõunapaiku ja pühapäevad olid puhkepäevad.

Pühapäeviti valmistas isa end varakult palvemajja minekuks. Habe aetud, hästi lõhnastatud, ülikond seljas, istus ta kirjutuslaua taga ja luges jumalasõna ning tegi märkmeid, sest tavaliselt pidi ta koosolekul kõnelema. Siis läksid nad koos emaga palvemajja. Mõlemad laulsid ka laulukooris. Kui me õega väikesed olime, käisime nendega kaasas. Pühapäeva pärastlõunal käisime sageli kellelgi külas. Suvel sõitsime paadiga Jägala jõel, mis voolab meie koduaia taga. Paat oli muidugi isa enda tehtud, nimeks Tormipoeg.

Isa oli väga laia silmaringiga, kuigi oli koolis käinud vaid kuus aastat. Teda huvitas kõik, alates spordist ja lõpetades kaugete maadega. Palju käis ta reisimas endise NSV Liidu aladel. Tema oli suguseltsi kooshoidja, käis sugulastel külas, hoidis meie vahel sidemeid.

Heino oli 1933-ndast Kehra Baptistikoguduse liige, samuti Eesti Piibliseltsi ja Anija Muinsuskaitse Seltsi liige. Ta uuris palju kodukandi ajalugu ja tegi selle kohta kirjutisi.

Minu isa Heino Tuulik elas pika, ilusa ja sisuka elu.