Kahe mehe emade lood

05/2014 22 tiiu tamm
Tiiu Tamm, Ridala baptistikogudus ja Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus

See oli 1960. aasta kevad. Olime Kohila Keskkooli esimene lend, kes lõpetas üksteist klassi. Mäletan lõpukirjandi kirjutamist Tohisoo mõisa saalis. Akna taga vanad pargipuud elule puhkemas. Maapind siniliiliate vaibaga kaetud. Isa hindas mu saavutust keskkooli lõpetamisel kõrgelt. Ta oli mind eriliselt õpingutes innustanud.

Ometi ei saanud ma täie rõõmuga kooli lõpetamist nautida. Jaanuarikuu ajalehes „Noorte Hääl" oli ilmunud artikkel „Võõras oma klassis". Loo peategelaseks Tiiu, „kellega kollektiiv ei oska midagi peale hakata, kes on usklik ja käib sageli palvemajas. Kelle maailm on jäänud kitsaks, kes on teona tõmbunud endasse, oma aegunud mõtteringi."

Loo ilmumise põhjuseks oli arvatavasti koolipoolne soov, et keskkooli esimese lennu kõik lõpetajad võiks kuuluda komsomoliorganisatsiooni. Meie vene keele õpetaja oli olnud kooli „komsorg" ja klassijuhataja mees. Ühel päeval pandi meie pinginurgale komsomoliks astumise ankeedid. Mäletan, et klassis oli imelik vaikus. Minus toimus tohutu võitlus. Kas mina olen ainus, kes rikub esimese lennu maine ära? Teadsin, et ankeeti ma ei täida. Olin usklik noor. Pealegi oli mu isa olnud „rahvavaenlane" – sõdinud saksa armees ja alles mõned aastad tagasi vabanenud Siberi vangilaagrist. Komsomoli astumisest sai järgnevatel kuudel noortevaheline jututeema. Mitmed justkui vabandasid, miks nad nõusse jäid. Poisid soovisid merekooli astuda ja ilma „märgita" oleks see võimatu olnud. Mõni jäi sellegipoolest ukse taha, sest isad olid olnud saksa sõjaväes nagu mul. Mõned aga kaitsesid end vaikimisega.

Olin olnud aktiivne tüdruk. Geograafia õpetaja koondas meid kokku. Mulle meeldisid „reisid" erinevatesse maadesse, mida me stende kokku pannes läbi tegime. See oli pioneeride töö. Ka mina olin punase kaelaräti ümber kaela sidunud. Jäin sellega isegi ühele pildile. Meist sai klassi tuumik kooli lõpuni välja. Mäletan põhikooli lõpupidu, kus klassivend Mati mind tantsule kutsus. 22 lugu

Ütlesin, et ma ei oska, kuid läksin siiski. Astusin talle mitu korda varvastele. Tundsin hinges tohutut häbi.

Tantsisin oma koguduse uskliku poisiga. Südametunnistus mõistis mind hukka. Koolis oli meil usklikke rohkem.

Paljud neist käisid koos minuga Kohila palvelas, aga oli ka Hagerist tulnuid. Seal oli tugev vennastekoguduse töö. Nende kodude vaimulik mõju oli ka koolis tuntav.

„Noorte Hääle" artikli autor oli ennustanud, et jään eluvõõraks: „Tunned end kord kivina, millest värsked vood üle tormavad – seisva kivina vees." Sellest hoolimata läks elu edasi. Õppisin õmblemist Tallinna Tööstuskoolis nr 4. Leidsin abikaasa, kellega meil sündis kuus last.

Nelikümmend aastat peale kooli lõpetamist kohtusin klassi kokkutulekul ka Marjega, kelle komsomolist eemalejäämises süüdistati ilmunud artiklis mind. Tüdrukud tunnistasid, et ei olnud kooli ajal mind mõistnud. Kallistasime üksteist ja nutsime. Andeks paludes ja andestades. Klassijuhataja aina ütles: „Tiiu, sa oled meie klassi kõige rikkam ja õnnelikum inimene." Just nii ma end tundsingi.

Aasta eest olime klassikaaslastega taas kord koos. Tundsin, et pean midagi vaimulikku soovima. Enam ju midagi häbeneda pole. Oleme eas, kus tuleb mõelda elu lõpu peale. Kas ees ootab taevas või põrgu? Jagasin päris otse usust Jeesusesse oma klassiõdede ja vendadega. Mu klassikaaslased oleksid seda juttu justkui oodanud. Mitu klassivenda tõusid püsti ja teatasid, et nemad usuvad ka.

Lahkudes tulid mind saatma kolm tüdrukut. Hoidsime üksteise ümbert kinni. Üks neist oli Hille Tänavsuu. Ta ütles mulle: „Tiiu, suhtlesin sinuga kooli ajal vähe. Ma ei pidanud sinust eriti. Nüüd tahan öelda, et olen sinu poolel. Anna andeks!" Ta oli juba varem meile rääkinud, kui tänulik ta on Eestimaa ja Oleviste usklike palvetele, tänu millele ta veel elab. Selle aasta aprillikuus olime mitmete kaasõpilastega tema ärasaatmisel. Võidu pärib see, kes lõpuni võitleb.

Minu ema võitles üle seitsme aasta raske vähihaigusega. Ta ei rääkinud mulle kunagi Jumalast, kiriku suhtes tundis küll austust ja viis meid vennaga vahel jõululaupäeviti Hagerisse. Kui leidsin Jumala ja hakkasin Olevistes käima, kutsusin ema ka teenistustele. Otsest vastumeelsust tal ei olnud, aga vabatahtlikult ka üle läve ei tulnud. Vahel tuli kuulama, kuidas lapsed laulavad.

Ta tundus olevat tüüpiline nõukogude naine, keda on Jumalast eemale kiskunud nii sovjeetlik koolisüsteem kui ka asjaolu, et tal tuli üksi kaks last üles kasvatada.
Siis tuli meie perre ema raske haigus. Algas pikk ja vinduv võitlus, kus nägime nii võite kui kaotusi. Sajad inimesed olid eestpalves ema pärast. Ta leidis Olevistest palju sõpru (sealhulgas mõne oma kunagise koolivennagi!). Ometi tundsin, et ema ei jõuagi Jumalaga ühele lainele: ta ei rääkinud oma südameasjadest, ei kurtnud ega nurisenud, ei nutnud. Ma ei näinud tema sisse. Ta ei näidanud välja emotsioone ega hingeelu. Ütles tihti mu kirikukutsele ei, eelistades olla omaette või minna näiteks metsa marjule. Tuletasin talle sageli meelde, kust tuleb abi, kui küsida. Tema vaid vastas stiilis "ahah" või "nojah" ning vahetas teemat. Ometi püsis minus mingi eriline rahu, et kõik on kindlates kätes. 23 hille tanavsuu

Umbes aasta enne ema surma (ta suri aprilli alguses 2014) tajusin enda suureks üllatuseks, et ema võib vabalt olla suuremgi usklik kui mina! Enne tema lõplikku kustumist haiglavoodis rääkisime Jumalast omavahel erakordselt avatult. Lugesin talle Piiblit, me palvetasime koos esimest korda! Võimsa rahuga läks ta lõpuks teele. Ärasaatmisel tunnistasid paljud, et see oli üks "ilus" matus. Ema haigusloost sündis vähiravifond "Kingitud Elu", mis aitab neid vähihaigeid, kes vajavad kallist ravi, kuid keda Haigekassa ei toeta.

Vanade kooliõdede kokkutulekutel käis ema varem meelsasti, olles seltskondlik inimene ja tundes teravdatud huvi oma ajaloo ning juurte vastu. Alles hiljem sain teada, et ema leidis lepituse ja tõelise sõpruse oma kunagise uskliku kooliõega. Minu jaoks oli see kogu ema haigussaaga jooksul üks võimsamaid tunnistusi, et Jeesus elab ja valitseb.