Mehaanikainsenerist pastor Henno Hunt

08/2014 06 henno auri-1
Tarmo Lige, Oleviste koguduse diakon

Tallinna Oleviste koguduse pastor insener Henno Hunt tähistas maikuus oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Oma elu credo võtab ta kokku luuletaja Peeter Singi sõnadega: „Arm mind kannab, jõudu annab, armu varal elan ma. Armust saan ma kõik, mis vaja, armul pole põhja, raja, kõik mu puudust täidab ta."

Palve peale leitud nuga

Kunagi kinkis isa pojale uhke noa. See polnud tavaline väits. Noal oli isegi soon külje peal. Küll oli uhke tunne seda nuga vööl kanda. See tegi noorest 13-aastasest poisist peaaegu juba täismehe. Ühel päeval juhtus, et metsas uitamas käies avastas poiss teel koju, et nuga on kadunud. Külmavärinad jooksid üle selja... Kellele oma muret kurta? Ikka emale. Ema ütles pojale, et kõigepealt palvetame ja siis läheme nuga otsima. Eks see ole sarnane heinakuhjast nõela otsimisega. No kes seda leiab? Aga emal oli usk, et nuga leitakse. Kui tund oli metsas juba kulunud, hakkas väsimus kallale kippuma. Kas Jumal siis ei kuulegi palveid? Oli tahtmine koju minna. Ema uuris aga uuesti ja uuesti, milliste põõsaste lähedusest ja millist teed mööda poeg koju tuli. Lõpuks hüüab ema: „Nuga on siin!"

Eeldused vaimulikuks tööks on vaata et olulisemadki kui haridus.

See oli esimene võimas Jumala puudutus. Kulus vaid aasta, kui aprillis 1948 ühel noortekoosolekul küsis Allar Puu (Helari Puu isa): „Henno, Jeesus armastab sind. Kas sina armastad teda?" Sellest päevast alates kuulub Henno elu Jumalale, selles ei ole kahtlust.

.

Nooruspõlve õnne ja õnnetust

Henno ise ütleb, et on sõjaaja laps, kelle tervis oli kurnatud alatoitumisest. Seetõttu kannatas ta esimesed kooliaastad kopsuhaiguse käes ja pidi koolist palju puuduma.

Üks koguduseliige võttis Henno oma Koeru lähedal asuvasse tallu karjapoisiks. Henno ütleb, et karjapoisiamet parandaski tema tervise. Iga lõunase lüpsi ajal sai juua äsjalüpstud sooja piima.

Sünnikodu asus Tallinnas kesklinnas Süda tänaval. Isa Andres ja ema Meta olid usklikud ja kuulusid Evangeeliumi Kristlaste Immaanueli Vabakogudusse Jõe tänaval. See oli arhitektuurselt väga ilus hoone, mis 1944. aasta märtsipommitamisel hävines.

Isa oli autojuht-äriteenija ühele esimestest Tallinna miljonäridest, kellele kuulusid linna puuvilja- ja veiniärid. Ema oli kodune, kasvatas Hennot ja õde Milvit.
1942. aastal astus Henno Tallinna 20. keskkooli, mille lõpetas 1953. „Edukalt, kuid õnnetult," ütleb Henno. Tunnistusel olid kõik hinded viied, kuid kuldmedalit ta ei saanud. Põhjus oli selles, et lõpukirjandi ümberkirjutamisel jäi 10 minutit puudu ja hinne tuli neli. Samal aastal asus Henno õppima TPI-sse masinaehituse tehnoloogia erialale, mille lõpetas 1958. aastal cum laude.

Inseneritöö aastad 07 traktor-1

Henno kuulub põlvkonda, kuhu kuulub väga mitmeid ineseneriharidusega pastoreid. Tolleaegse nimetusega TPI 4. kursusel asus Henno tudengina tööle konstruktorina Tallinna Ekskavaatoritehase tehnikaosakonda, millest hiljem kujunes peakonstruktori osakond. Diplomitöö teemagi tuli seoses ekskavaatoritega. Henno ülesandeks oli ekskavaatori käigukasti projekteerimine.

Henno TPI-aegsest rühmast kujuneski hilisema Tallinna Ekskavaatoritehase tuumik. Võiks öelda, et isegi alus. Väheste TPI rühmade kohta on koostatud raamatud, kuid Henno rühma kohta on raamat olemas („Ühe masinaehitajate rühma lugu", Tallinn, TTÜ, 2003). Siit vaid üks katkend. „mehaanikateaduskonna dekaan Eugen Soonvald julges rikkuda seadust ja võttis üliõpilased Ekskavaatortehasesse palgalisele tööle, tegelikult aga diplomitööd tegema. Vaja oli Eesti oludele vastavaid traktoreid, mis peaksid vastu kivistel põldudel ja männijuurikatega läbikasvanud maastikul kuivendustöödel. Esimesena hakkas sellega tegelema Henno Hunt, kes pani paberile uue eskiisprojekti joonised." (Arvo Mägi, Ekskavaatoritehase saaga, lk 58–59).

Henno töötas Ekskavaatoritehases (hiljem Talleks) peakonstruktori osakonnas konstruktorist büroo juhatajani. Henno läks pensionile 2001. aastal.

Kohtuprotsess ministeeriumi vastu 07 hunt kodu ehitus-1

NSVL seadusandlus nägi ette, et kui üheaegselt kasutatakse mitut leiutist, siis saadav majanduslik efekt jagatakse iga leiutise peale eraldi ja leiutise eest arvutatakse vastavalt ka autoritasu. Ekskavaatori projekteerimise töörühmas, kus ka Henno osales, rakendati kuut leiutist. Tasu taheti maksta aga ainult ühekordse maksimaaltasuna, 20 000 rubla. Töögrupi 11 liiget taotlesid autoritasu ümberarvestamist ja väljamaksmist. Ministeerium oli vastu. Autoritasu 50–60 000 rubla peeti ennekuulmatuks (kuupalk tollal oli 120 rubla).

Talleksi töötajad kaebasid aseministri Moskva Kiievi rajooni rahvakohtusse. See oli tol ajal ennekuulmatu ja teadaolevalt ainulaadne juhtum. Kohtuprotsess kestis kaheksa aastat. Vaidlusse olid kaasatud mitmed üleliidulised teadusliku uurimise instituudid. Ministeerium vahetas sageli eksperte, kuna eksperdid ei suutnud leiutise autorite väiteid ümber lükata. Kohtuistungil Moskvas 1978. aastal esindasid leiutajaid Henno Hunt ja tema kolleeg. Advokaati neil polnud. Enne kohtuprotsessi tuli vastaspoolt esindav ekspert õrritavalt leiutajate juurde ja ütles: „Täna tuleb mul juba sajanda protsessi võit kohtus, nii et juubel!" Henno ei lasknud sellest ennast mõjutada. Tal tuli pidada kohtus kõne advokaadi asemel ja vastata küsimustele. Kohus otsustas hagi lahendada leiutajate kasuks ja tunnistas ministeeriumi kaotajaks. Samuti diskvalifitseeris kohus eksperdi teema valekäsitluse tõttu. Kohus kirjutas kohe välja maksekorralduse. Henno läks koos kolleegiga Moskvas Riigipanka, nad ladusid kohvrisse kümned tuhanded rublad ja sõitsid õhtuse rongiga Tallinna.

Piirangud usu tõttu

Usu tõttu ei olnud Hennol tööalaselt kõik nii ilus. Mõned näited: teda ei kinnitatud 1975. aastal peakonstruktori asetäitjaks, ähvardati töölt vallandamisega, ei antud NSVL Rahvamajanduse saavutuste näituse kuldmedalit, võeti ära õigus ENSV teenelise leiutaja aunimetuse saamiseks, ei lubatud väliskomandeeringutesse.
Seoses sellega jutustab Henno ühe värvika loo. Talle oli määratud oluline nõukogudeaegne autasu. See oli aga ennekuulmatu, et usklik mees võiks selle saada. Ülemus kutsus Henno enda kabinetti ja püüdis asja siluda. „Vaadake, seltsimees Hunt, teie saate oma moraalse rahulduse kirikust, aga kust kolleeg Ants selle peaks saama? Sellepärast püüa aru saada, et me annamegi autasu Antsule, et ta samuti saaks moraalse rahulduse."

Teie saate oma moraalse rahulduse kirikust, aga kust kolleeg selle peaks saama?

Spordi kohta ütleb Henno tagasihoidlikult, et suur spordimees ta ei ole olnud. Kuid ometi on teda austasustatud 1968. aastal Ekskavaatoritehase poolt kui parimat tehase kaitsemängijat jäähokiturniiril. Samuti oli ta matkaspordihuviline. See harrastus viis ta paljudesse kaugetesse paikadesse endise NSVL territooriumil.

Pereelu rõõm ja valu 08 hunt4 perekond 1971-1
 
Ühes sünnipäevakõnes võrdles Oleviste koguduse pastor Rein Uuemõis Henno elu metallide termilise töötlemisega. Mõlemad mehed on mehaanikainsenerid ja mõistavad võrdlust poolelt sõnalt. See on protsess, millega metalli kuumutatakse ja seejärel jahutatakse. Seda korratakse niipalju kui vaja. Metalli pind karastub ja muutub kulumiskindlaks. Üsna piibellik põhimõte. Peetrus kasutab oma kirjas usu proovi võrdluseks väärtuslikumat materjali, kulda (1Ptr 1:7).
1962. aastal abiellus Henno Viivi Põldmega Oleviste kogudusest. Henno oli koos õe Milvi perega Laagrisse maja ehitamas. Abiellumise hetkel oli maja pooleli. Ainuke ruum, kus sai elada, oli köök, kus veel värvimata põrandal olid ajalehed. Kuid noored olid õnnelikud.

Tütrest rääkides muutub Henno olek veelgi soojemaks.

Aasta hiljem kinkis Jumal Viivi ja Henno perre tütre Auri, kes juba 4-5-aastasena üllatas vanemaid oma musikaalsusega. Alguses anti kontserte nukkudele. Ei võtnud kaua aega, kui oli kogunenud juba 20-30 mitmehäälset klaveripala. Kuna keegi perest nooti üles kirjutada ei osanud, hakkasid esimesed lood ununema. Hiljem aitas Marje Sink ühe osa neist üles kirjutada, kuid kahjuks ei ole need säilinud.


Kui Auri oli 12-aastane, avastati emal peaaju kasvaja. Kuna Eestis ei leidunud kirurgi, kes oleks Viivit opereerida võinud, sõideti Moskvasse. Pere ja kogudus palvetasid. Mõne aasta kinkis Jumal veel elu, kuid 1983. aastal kutsus Jumal ta taevakoju. Järgnes lesepõlv.

Isal on Aurist ja tema abikaasast Reinust hea meel. Tütrest rääkides muutub tema olek veelgi soojemaks. Auri on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koorijuhtimise erialal. Töötanud Tallinna Ülikoolis pikka aega muusikapedagoogi ja kontsertmeistrina.

1987. aastal leidsid Henno ja Ilse Poom, kes oli samuti lesk, et Jumal on neid teineteisele toeks määranud ja nii abielluti. 1993. aastal juhtus Ilse poja Pauliga õnnetus, mille tagajärjel ta jäi invaliidiks. Sellest ajast on Paul olnud Hennole kui poeg, kelle eest ta hoolitseb tänaseni. Ilse 81. sünnipäeval kutsus Jumal ta taevakoju.

Töötegijana koguduses 09 huntDSC 7769-1

Oleviste koguduse liikmeks sai Henno 1960. aastal. „Mul on siiani meeles mu esimene tunnistus Oleviste kiriku kantslis. See oli 10. jaanuaril 1969 ja teemaks oli „Rikas noormees" (Mk 10:17–22)," meenutab Henno. Sama aasta märtsis, palmipuudepühal, tuli pidada juba esimene jutlus. Järgmise aasta mais õnnistati Henno Oleviste koguduse diakoniks.

Enda kohta ütleb Henno, et oli tagasihoidlik ja pisut arg. Kuna inseneritöö ja perekond võtsid kogu tähelepanu ja aja, siis esialgu pastori tööst ta ei mõelnud. „Kuid oli aeg, kui lõin kaasa koguduse viies kooris," meenutab Henno.

Pastoriks arenemine toimus järk-järgult. Ta ise ütleb, et on „koolitamata vend", viidates sellega teoloogilise hariduse puudumisele. Teinekord on eeldused vaimulikuks tööks vaata et olulisemadki kui haridus. Henno sõnavõttudest peegeldub ehtne ja siiras usk Jumalasse ning mõtete sügavus.
Juba nelikümmend aastat on Henno täitnud koguduse nõukogu protokollija ametit. Samuti on ta hoidnud korras koguduseliikmete nimekirja.
EKB Liidu ühistöös osales Henno 1985–1993, olles ka üleliidulise kongressi delegaat Moskvas. Vaimulikult oluliseks perioodiks peab Henno Effataa ärkamist, milles ta osales ustava palvetajana.

Veel tänagi juhib ta teisipäeva õhtuti kogunevat osadusgruppi.

Lõpetuseks

Vaatamata eluraskustele on Hennol säilinud huumorimeel. Kusagil sisimas on säilinud ka üks väike krutskeid täis poiss, kes tänagi mõistab teha head nalja ja visata vimkasid. Temaga on põnev vestelda, sest ta on tark ja meeldiv vestluskaaslane. Raskused ei ole teda maha murdnud. Ta ei ole kibestunud. Kogedes mitmel korral leina ja valu, on tema usk karastunud. Loomulikult on Jumal kinkinud ka Hennole inimlikud tunded – mis sellest, et ta on metallide mees.

Pastor Henno Hundiga tehtud juubelisaadet on võimalik kuulata Pereraadio arhiivist.
Otsi „Saated järelkuulamiseks": Oleviste tund, 24. mai, 2014. Saatejuht pastor Heldur Kajaste.

 

Priit Pesur, Henno õepoeg 
08 priit pesur-1

Armas onu Henno on sallinud kõik minu nooruses tehtud ulakused ja trikid. Kuna elasime samas majas, tema üleval, mina all, siis puutusime paratamatult kokku juba ühisel välisuksel.

Kui pidin minema vene kroonu, siis eelmisel õhtul luges ta Piiblit ja me palvetasime peredega koos. Kell 6 järgmisel hommikul oli minek. Kõik oli ette valmistatud. Mind hüüti rivist välja ja selgitati, miks ma ei sobi usklikuna raketivägedesse. Veelgi suurem oli mu imestus, kui mind hoopis koju saadeti. Onu Henno palvetes on jõud, mis mind on tänaseni saatnud.