Anne ja Rein Vilt teevad kõike südamega

10/2014 06 lapsed investeering
Fotod: erakogu

Tartu Kolgata koguduse keskea raudvarasse kuuluvad Anne (57) ja Rein (62) Vilt, kes teenivad oma aja ja andidega mitmes töölõigus. Oma kogemusi jagasid nad lahkesti Teekäija toimetajaga.

Kuidas te tutvusite?

Anne: Töötasime nooruses Reinuga ühes asutuses ja paratamatult puutusime vahetevahel kokku. Tegemist oli kultuurimajaga, kus toimus pidevalt mitmesuguseid üritusi. Olin seal kultuuritöö metoodik ja Rein oli helitehnik. Seal oli remondinurgake, kus Rein omaette nokitses. Minu jaoks oli see koht nagu omamoodi rahuoaas keset lärmi ja melu. Käisin seal vahetevahel temaga juttu ajamas ja me saime sõpradeks. Mulle sümpatiseeris tema rahulik ja tasakaalukas iseloom. Ajapikku sai sõprusest midagi enamat ja me abiellusime.

Rein: Mulle meeldis Anne juures see, et ta oli kena, tragi ja temas oli sisemist ilu ning temaga oli väga huvitav mistahes maailma asjade üle arutleda. Samas hindasin ma Anne ausust, abivalmidust ja optimistlikku eluhoiakut. Kõik see pole ka praeguseks sugugi kadunud, vaid kogu 33 kooseluaasta jooksul ennemini süvenenud.

Mida hinnalist meenutate oma lapsepõlvekodust? 07 memmeke -alati nnda soe na

Anne: Minu lapsepõlvekodus elas koos meiega ka minu emapoolne vanaema, kelle hoole all ma kasvasin. Mu vanemad ei olnud kristlased, aga vanaema oli Tartu Pauluse koguduse liige, tõsine kirikuinimene, kes käis igal pühapäeval jumalateenistusel ja väga tihti ka kolmapäeviti palvetunnis. Kodus luges vanaema sageli oma toas Piiblit ja tema õpetas mulle selgeks „Meie Isa palve". Meenutan, et kuigi olin algklassides pioneer, lugesin pea igal õhtul enne uinumist seda palvet ja alles siis tuli rahu. Vanaema suri, kui olin 11aastane, kuid mulle jäi kusagile hingepõhja teadmine, et on olemas Jumal, kes võib aidata. Noorena tundus mulle, et maailm on minu ees lahti, aga Jumalale seal veel kohta polnud.

Rein: Kui olin juba olemas, kuid mitte veel siia ilma sündinud, soovitati mu 44aastasele emale rasedusest loobumist. Peres oli juba mitu õde-venda. Ka isa oli alguses arstide soovitustega nõus, kuid ema oli Antsla baptistikoguduse liige ja palus lahendust Jumalalt. Kord nägi ta öösel lühikese, aga tähendusrikka unenäo. Meie koduõue sigade aedikus märatses ja kiunus mitmeid võõraid sigu – mõni neist kisas inimkeeli: „Jaan lubab, sina ei luba. Jaan lubab, sina ei luba..." Ema viskas kohmetunult neile möödaminnes labidaga turvast, et nad hakkaksid seda tuhnima ja vait jääks, kuid seepeale läks kisa veelgi valjemaks: „Meil pole vaja su turvast, meile on vaja verd!" Siinkohal sai unenägu otsa ja emale oli kõik selgemast selgem. Ka isa kahetses hiljem, et oli sedasi üldse mõelnud. Nüüd tänan Jumalat selle unenäo eest, mis kinkis mulle elu. Ema usuelust on jäänud hinge see kõikumatu lootus, toetuda alati Kõigekõrgema abile igas olukorras ja see toimis igati ka maainimeste lihtsas kodus.

Milline on olnud teie kooli- ja tööinimese tee? 08 t6sine t99pilt rein.jpgsna tsine tpilt spor

Anne: Peale keskkooli läksin õppima klassikalise laulu erialale ja selle lõpetamisest saadik olen töötanud Vanemuise teatri ooperikooris. Vabal ajal lugesin meelsasti ilukirjandust, vahel juhtusid kätte mitmed esoteerikaalased raamatud ja tasapisi kujundasin endale välja oma vaimsed arusaamad.

Rein: Olin tavaline maapoiss, lõpetasin Antslas keskkooli, käisin nõukogude sõjaväes ja läksin minagi suurde linna tudeerima. Õppides Eesti Põllumajanduse Akadeemias kolmandat aastat elektriala inseneriametit, sai selgeks, et inseneriametiga kaasneb juhtimine, vastutus alluvate eest, 24x7 valmisolek iga ilmaga, lisaks kogu tollane „punane jama", mida sõjaväes nn „sunniviisiliselt – vabatahtlikult" juba küllalt sai helbitud. Need olid ka just asjad, mis mul oma isa kunagisest majandijuhi-ametist kõige enam vastukarva olid olnud.

Tartu linnas oli aga palju häid pillimehi ja palju põnevat tehnikat ning see tõmbaski mind kaasa ringreisidele üle „suure laia kodumaa". Nüüd õppisin tasapisi siit-sealt helirežissööri tööd ja just seda mu hing ihkas. Oma igapäevast leiba teenin ikkagi õpitud elektrialal Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis, kus olen viimased aastakümned hooldanud tehnikat.

Kuidas õppisite tundma Jeesust Kristust? 09 sumedad koguduse jaanihtud

Rein: 90ndatel töötasin koos Paavo Pihlakuga Tartu laululaval helisalvestusstuudios „Heli Jälg" ja sinna tuli kassetimaterjali salvestama Elu Sõna koguduse ansambel. Tundsin, et nende noorte juures on midagi hoopis teisiti, võrreldes teiste bändide ja artistidega. Nad palvetasid enne salvestusi, olid muusikat tehes rõõmsad ja rahulikud, tegid kahenädalase töö nelja päevaga valmis. Tõsiselt üllatas Kristi Jörberg, kes „põrutas" kõik oma laulud järjest linti ja ilma ühegi intonatsiooniveata. See polnud tolleaegses analoogmakkidega stuudiotöös sugugi mitte tavaline asi. Olime harjunud laule kümneid kordi üle kuulama, vigu otsima, üle lindistama ja parandusi tegema mitmesuguste tehniliste nippide toel. Ja veel üks asi – muusikute seltskonnas oli väga palju suitsumehi, mina kaasa arvatud. Kaks pakki sigarette päevas oli tavaline „kulumaterjal". Olin proovinud mitmeid kordi maha jätta, tervis öösiti juba streikis, kuid sõltuvus oli minust tugevam. Seal aga ütlesid ukraina poisid Gena ja Sergei: „Kui vähegi saad, ära tee palun suitsupausi! Me palvetame sinu pärast, kui tohib?" Tore lugu küll, kuid õhtul, kui töö lõpetasime ja hakkasin stuudio uksi sulgema, tajusin – midagi oli täna hoopis teisiti. Ja suitsupakid täiesti terved. Jäidki viimasteks – tänu Jumalale!

Anne: Kord tuli meile külla kristlik noorteansambel, keda Rein oli stuudios lindistanud. Nad tahtsid öelda tehtud töö eest tänu ja väga loomulikult läks meie jutt vaimulikele teemadele. Püüdsin tuliselt oma seisukohti kaitsta, sest olin oma peas loonud selge süsteemi, kuidas vaimsed asjad võiksid toimida. Kuid seal nendega vesteldes jäi mul järjest vähemaks vastuseid, mida neile pakkuda. Nemad edastasid rahulikult oma tõde ja toetusid kaasavõetud raamatule – Piiblile. Meile kinkisid nad ka ühe raamatu – C. S. Lewis „Lihtsalt kristlus". See raamat avas minu jaoks uue vaimuliku maailma – kristliku usu. Umbes kuu möödudes läksime koos Reinuga Elu Sõna koguduse koosolekule. Jumal oli selle 1995. aasta jaanuarikuu päeva meile päästepäevaks valmis pannud. Tartu Kolgata kogudusega liitusin ma 2000. aasta sügisel, Rein aasta hiljem. Tunneme, et siin on meie vaimulik kodu, mida me mõlemad hindame ja armastame.
Rein: Kuid inimesed, kelle toel oled oma „rongi enne kuristikku ringi pööranud", jäävad kalliks alatiseks! Elu Sõna õdede-vendadega on meil tänini soe läbikäimine.

Milline on teie tänane teenimine Kolgata koguduses? 09 kodugrupi-osadus

Anne: Aastaid oleme käinud kord nädalas koos kodugrupis, kus me uurime Piiblit, jagame mõtteid, muresid-rõõme ja palvetame ning tähistame ühiselt tähtpäevi. See kõik liidab inimesi kokku ja nii saab ka terve koguduse pere ühtsemaks.
Rein: Olen koguduse paljudel üritustel kaasa löönud helivõimendi „nupukeerajana" ja teen seda rõõmsa meelega. Sellega seondub küll kohustus olla õigel ajal enne teisi kohal ja lõpus olla enamasti viimane, kuid see ongi mulle antud „talent", millega saan teisi teenida.

Rein, see viimane nupp on sinu käes – kas sul tuleb muusikutega selle keeramise küsimustes ka eriarvamusi?
Muusikutega pole mul kunagi eriarvamusi olnud, vaid pigem mõistan neid hästi. Olin ka ise kooliajal ansamblis ja veel eelmisel aastal üritasin ühes koguduse projektis bassimängu meelde tuletada. Siinkohal aitäh õde Tuulile ja kogudusekaaslastele, kes selle välja kannatasid. „Maailma muusikute" ja vaimulike muusikategijate erinevus teebki vahel meele nukraks. Ma ei pea siinkohal silmas sugugi vaimseid väärtushinnanguid. Ollakse harjunud, et kogudustes on sageli muusikategijate „latt madalamal", usklikud on leplikumad ja küllap nõus seedima kõike. „Maailma pillimeees" aga teadvustab, et kui ta jätab mõnel päeval proovi vahele, on ülehomme uus mees tema asemel. Mul on meeles, kui sel suvel küsiti Priit Pihlapilt Vikerraadios tema laulude kõla saladuse kohta. Ta vastas: „Reegel on lihtne – kui mu laulud endale ei meeldiks, ei meeldiks need kellelegi." Arvan, et siin peitub ka iva kõigi vaimulike töötegijate jaoks. Pean ka endale tuhka pähe raputama – nii sageli olen teinud asju pelgalt kohusetundest.

Volbriööl tegime meie uues kogudusehoones 24tunnise ülistusmaratoni, kohal olid paljud eesti ülistusmuusikud. Teenisin nupukeerajana kaasa, tegin oma helimehe vahetuse öösel korralikult ära, aga hommikul pidin olema juba igapäevasel töökohal. Seal miski kripeldas südames – tegin arvuti lahti ja sealt leidsin „pildiraadiost" meie ülekande. Kõik oli mõned tunnid väga kena, kui siis järsku läks külalisesinejate helipilt kohutavalt koledaks – mõtlesin, mida meist arvatakse? Kuna sel hetkel parasjagu töö juures kõik sujus, sain jätta tehnika seal valveta ja tormasin kiiresti „Kolgatale". Saime sõprade – tehnikutega kõik jälle kõlama. Ülistama tulid Elo Toodo ja Oleviste noored. See oli väga meeliülendav hetk. Palves helipuldi taga tundsin ma vaid ühte tasast lauset: „Ära tee kohusetundest, vaid tee südamega!" Tean hästi, kes need sõnad saatis, tänan Jumalat selle eest ja olen õnnelik, kui keegi veel mõne tõetera enda jaoks siit jutust välja nopib. Lisan veel omapoolse maakeelse tõlgenduse: „Pigem tehkem vähem, kuid tehkem armastusega!"

 

Liivi Rosenvald,
kodugrupikaaslane

Rein on mind ja mu abikaasat tööalaselt juba kümme aastat võimendamisega aidanud. O. Lutsu majamuuseumi aias esinevad igal lastekaitsepäeva õhtul tuntud muusikud või koorid (Mihkel Metsala ja perekond Laikred, ansambel Tuli Taevast, Olav Ehala ja Tartu Noortekoor ning M. Reiniku Kooli ja Juhhei koorid). Pärast paari esimest korda sai selgeks, et kui Rein on midagi lubanud, siis meil sellega enam rohkem muret ei ole. Ta on täpne ja väga ustav inimene. Ka talgutöödel on Rein see, kellel on ikka kaasas täiuslik varu töövahendeid. Koguduses veab ta praegu helitehnika arendamist ja hooldamist.

Lauluinimesena on Anne juhtiv jõud meie koguduse naisansamblis ja osava perenaisena ikka abiks selles teenimislõigus. Ühises osadusgrupis olen õppinud neid mõlemaid tundma tasakaaluka ja rõõmsameelse paarina, kes usaldavad teineteist ja Jumalat ning on alati avatud teistele inimestele. Tihtipeale on neil kaasas eestpalvesoovid töökaaslaste, naabrite või lähedaste eest. Koos Anne ja Reinuga Piiblit uurides ja arutledes näen, et nad on lubanud Jumalal end muuta ja kasutada.
Soovin neile edaspidisekski, et nad saaksid kätte kõik, mis Jumal oma armastuses nende mõlema jaoks on valmis pannud.

 

Tähti Lehtsaar,
Kolgata muusikatööjuht

Anne alustas koguduses naisansambli tööga 1999. aasta jõulude ajal. Nagu sageli juhtub, tuli see ansambel kokku, et üks kord jõulude ajal laulda... aga koos laulmisest tunneme rõõmu siiani.

Anne leidis väga toredat repertuaari, mida ta meile oma professionaalse lauljakogemusega selgeks on õpetanud. Oleme salvestanud ka ühe CD jagu laule, et need uute laulude pealetulekul ei ununeks. Selle suure organiseerimistöö tegi muidugi Anne, kellel olid helitehniku leidmisel isiklikud tutvused.

Laulude õppimise protsess ehitab meid ennast vaimulikult üles ja oleme tänulikud, et saame jumalateenistustel kogudusega neid laule jagada ja koos Jumalat ülistada. Ma usun, et kõigil ansambliliikmetel on see kogemus, et mõnigi laul jääb kauaks helisema ja on mõnel raskemal hetkel toeks.

Rein on universaalsete tehniliste teadmistega mees, sealjuures mõnusa huumori ja nakatava naeruga. Ta on Kolgata uues kirikuhoones välja ehitanud ja seadistanud küttesüsteemide automaatika, mõelnud läbi helitehnilised lahendused ja need käivitanud. Ka katkikeeratud noodipuldid saab Reinu kätte viia. Koguduses on ta õpetanud välja noori helitehnikuid ja oskab hoida nende innovatiivsed soovid eelarve piires. Muusikaliselt mitmekesiste jumalateenistuste ja kirikukontsertide puhul on kindel tunne siis, kui Rein on helipuldis.