Juko-Mart Kõlar võtab kaks trepiastet korraga

12/2014 
Intervjueeris Erki Tamm
Fotod: erakogu

Jõulueelsel kiirel ajal leiame ühe pühapäeva õhtu, kui oma ellu lubavad vaadata Juko-Mart (31) ja Maarja Kõlar ning nende kaks imearmast last, Markus (5) ja Gloria (4).

Juko-Mart, sul on huvitav ja mitte väga sageli esinev nimede kombinatsioon. Kas sa tead, mis su vanemaid seda valikut tehes suunas?

Helistasin emale ja küsisin üle. Asi selles, et minu isa Margo vanemad tahtsid midagi väga erilist panna ja nii sai paika Juko. Ema soovis seda nime aga mõne päris eesti nimega tasakaalustada ja nii sai paika Mart. Juko tuleb Johannesest ja sellest tulevad ka meie pere järgmiste vendade nimed.

Kuivõrd sa puutud veel kokku ühe väga omapärase eesti linnaga, Tapaga, kuhu su juured tagasi viivad?

Tapaga on seotud erakordselt palju mälestusi. Olime väga lähedased vanaema Adaga ja veetsime suure osa lapsepõlvest Tapal Tähe tänaval. Keskkooli ajal õppisin vahetusõpilasena Ameerika Ühendriikides, mistõttu tundsin ennast süvatasemel inglise keeles üsna koduselt. Hakkasin siis ülikooliga paralleelselt Tapa Gümnaasiumis inglise keele ja muusikaajaloo tunde andma. See kestis kolm aastat, aga tõi meile abielu esimestel aastatel leiva lauale. Sel ajal sain ka aktiivsemalt Tapa koguduses kaasa aidata. Olen viimastel aastatel käinud Tapa Gümnaasiumis „Tagasi kooli" programmi raames külalistunde andmas.

Sinu isa Margo on helilooja ja ema Anu muusikateadlane. Selle põhjal võiks arvata, et sinu tulevik oli otsustatud. Ometi tuli su haridusteel ette päris palju ootamatuid pöördeid.

Minu koolitee algas 3. klassis. Kuna Vanalinna Hariduskolleegiumis ei olnud minule sobival tasemel poisteklassi, pidin otse lasteaiast minema 3. klassi. Järgmisel aastal jätkasin õpinguid Tallinna 7. Keskkooli (praegune Tallinna Inglise Kolledž) 2. klassis, kus käisin põhikooli lõpuni, seejärel Tallinna Reaalkoolis.
Gümnaasiumi 11. klassis viibisin pool aastat vahetusõpilasena Ameerika Ühendriikides, kus õppisin süvendatult keemiat, briti kirjandust, ameerika ajalugu ja koori- ning jazzmuusikat. Loogiline jätk tundus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias dirigeerimise eriala. Variante oleks olnud ilmselt teisigi, sest lõpukirjandi tulemuseks õnnestus saada 100 punkti. Kuna EMTA sisseastumiskatsed toimusid esimesena, siis langes valik sellele. Pärast üht õpinguaastat mõistsin, et ma ei ole valitud erialal kuigi tugev ja „rongile jõudmiseks" kuluks ebaproportsionaalselt palju aastaid. Seepärast langes valik sotsioloogia kasuks Tallinna ja Helsingi ülikoolis. Järgnes Sibeliuse Akadeemias kultuurikorralduse magistrantuur.

Kui lugeda sinu kohta kirjutatut, siis tekib tunne, et sa armastad võtta trepist joostes mitu astet korraga. Oled õppinud sotsioloogiat, kultuurikorraldust, juhtimisteadusi, dirigeerimist ja viiulit ning teinud seda kõike mitmes riigis. Sa oled ju vaid 31-aastane. Oled Kultuuriministeeriumi muusikanõunik ja SA ERSO nõukogu esimees. Tundub, et oled jõudnud väga palju. On sul oma elu siht silmade ees?

Mäletan, kuidas EBSi asutaja prof Madis Habakuk meenutas vestlust oma hea sõbra Ott Arderiga ja küsis, kui pikalt tema ette planeerib? EBSil on visioon aastani 2050. Arder olevat vastanud, et tal on plaanid kuni õhtuni.
Mina olen rohkem planeerija tüüp. Mul on juba 5–6 aastat olnud üsna täpselt sõnastatud eesmärgid, mille poole püüelda. Mul on ka protsessi hindamise süsteem. Minu jaoks loob plaani olemasolu vabaduse: kui on töö aeg, siis on töö aeg ja kui on puhkuse aeg, siis võin vabalt puhata, ei pea pidevalt kahevahel olema. Eriti viimasel ajal olen püüdnud hoida põhimõtet, et laupäeval ja pühapäeval ma tööasjadega ei tegele. See on nagu doominoefekt. Kui mina vastan laupäeva öösel töömeilile, siis keegi teine peab mulle vastama jne. Meist 80 kilomeetrit põhja pool on pühapäeval kõik suuremad poed kinni. Peatänav Aleksanterinkatu on justkui puhkeseisundis. Meil käib aga suur ostumöll. Inimestel peab olema võimalik lähedaste jaoks aega võtta ilma, et see tähendaks üksnes olmeküsimuste lahendamist või ühist poodlemist.

Oled kasvanud kristlikus peres ja kasvatad oma lapsi samas vaimus. On see olnud sujuv areng vanemate usust isikliku usuni?

Vanemate ja vanavanemate usul ja palvetel on olnud kindlasti suur mõju, aga ma ei usu, et keegi saab lõplikult kellegi teise usule toetuda. Kõige olulisemad küsimused tuleb Jumala-suhtes ikka ise paika saada. Lõpuks on meil Jumala ees ainult üks eestkostja, see on Jeesus Kristus. Piibel ütleb, et tema on tee, tõde ja elu. Kas on üldse inimest, kelle elutee on kulgenud kogu aeg lihtsalt ja libedalt? Inimene õpib ja areneb ikka pingutades, mitte mugavustsoonis. Igal inimesel on kogemusi, kus ta võib tunnistada kasvamist just läbi keerukate olukordade. Laste kasvatamisel on sama paradoks: ühest küljest tahaksime neile kõige paremat, teisest küljest tuleb neil lubada katsetada ja eksida ning anda seeläbi võimalus areneda. Ma olen isana kohati üsna nõudlik, aga õhtul käin viimase asjana ikka lastetoast läbi, teen pai ja meenutan, kui väga ma neid armastan.

Maarja, kust sina pärit oled? Kuidas te kohtusite? Juko-Mart, mis sind Maarja juures kõige enam kütkestab?

Maarja: Olen pärit Tartust. Meil on suur pere – seitse õde-venda. Käisime kogu perega pühapäeviti Tartu Salemi Baptistikoguduses.

Juko-Mart: Kohtusime Maarjaga EMTA esimesel kursusel. Nii et kui eriala osas selguse saamiseks kulus terve aasta, siis mingit kahetsust küll ei ole: see aasta andis võimaluse Maarjaga tuttavaks saada. Selle, mis tema juures kõige enam kütkestab, jätaksin meie vahele. See info pole, nagu öeldakse, kogu kollektiiviga arutamiseks.

Maarja, oled kahe lapse ema ning Juko-Mardiga koos olnud üle kümne aasta. Mida sa hindad teie abielus üle kõige?

Kõige olulisem on, et me mõlemad austame Jumalat ja üksteist. Meil on ühised väärtushinnangud. Tahame lapsi kasvatada nende põhimõtetega.
Mulle meeldib, et saan Juko-Marti usaldada kõige praktilisemates asjades, kuid ka vaimulikes küsimustes. Ta on kohusetundlik ja sooja südamega. Temas on väga julge huumorisoon. Ta viskab nalja, mis võib teistele tunduda üle piiri minemisena. Samas see on alati mõeldud heaga. Saan temaga palju naerda. Ta julgustab mind olema julgem ja tulemuslikum ja enesekindlam. Me täiendame üksteist suurepäraselt!

Tänapäeval eelistavad noored abielule sageli vaba kooselu. Milles näed sina abielu eeliseid?

Maarja: Abielu on Jumala ja inimeste ees tõotuse andmine. Teineteist armastada ja ustavaks jääda. Sellest ei saa kergelt taganeda. Mina usun, et Jumala õnnistab abielu, kui me seda lubame.

Juko-Mart: Olen selle enda jaoks niimoodi läbi mõelnud, et elus eksisteerivad teatud ideaalid, mis on inimloomusega kooskõlas ning mis on edukalt aastasadu, et mitte öelda -tuhandeid, toiminud ja abielu on üks nendest. Ma ei näe põhjust, miks nüüd äkki peaks hakkama nendest välja kujunenud ja tõestust leidnud ideaalidest eemalduma või alternatiivseid variante katsetama. Seda on ka ajaloos proovitud, aga elu on näidanud, et sellel pole suuremat tulevikku. Olen kuulnud vastust, et tavaline kooselu annab isiklikku vabadust juurde, aga kui konkreetselt küsida, et vabadust millest ja vabadust milleks, siis jäädakse vastusega jänni, sest järele mõeldes selgub, et ennekõike soovitakse vastutusest vabaneda. Aga vabadus ilma vastutuseta ei olegi vabadus, sest need kaks asja käivad alati käsikäes. Mina olen traditsioonilise abielu pooldaja ja näen selle olulisi väärtusi.

Millised olukorrad esitavad teie abielule kõige enam väljakutseid?

Maarja: Ilmselt tüüpilised olukorrad, mis teistelgi peredel. Kui on liiga palju tööd ja vähe aega teineteisele või kui lapsed on haiged ja keegi peab koju jääma. Mis puutub iseloomuerinevustesse, siis näiteks Juko on kiire ja terane. Mina pehmem laste distsiplineerimise teemadel ja pikaldasem õigeks ajaks jõudmisel.

Juko-Mart: Nii on. Käime mõlemad täisajaga tööl. Pärast tööpäeva lõppu viime lapsed trenni ja huviringi. Markus käib FC Floras jalgpallitrennis ja Gloria Kaie Kõrbi balletistuudios. Üsna keeruline on leida aega ainult teineteise jaoks. Seoses tööga on mul üsna tihti nädalalõpud planeeritud – on teatud muusika- ja kultuurisündmused, millest lihtsalt tuleb nõunikuna osa võtta ja sageli toimuvad need väljaspool Tallinna. Kui võimalik, olen pere ka kaasa võtnud, kuid oluline on leida aega ka lihtsalt kahekesi olemiseks. Siinkohal tänan oma ema, kes on kord nädalas lapsed enda juurde võtnud ja võimaldanud meil kodugrupiga kohtuda. See on kujunenud meile äärmiselt oluliseks sündmuseks, kus saame koos Remmelite (Joel-Rasmus ja Laura) ning Mazurtšakidega (Kristjan ja Anna) vabamas keskkonnas väga olulistel teemadel rääkida.

Olete olnud abielus sedavõrd kaua, et võiksite rääkida oma perekonna jõulutraditsioonidest?

Maarja: Jõulud on meie suurtes peredes üks väheseid kordi aastas, kus me saame kõik kokku. Sööme tanguvorste, hapukapsast ja seapraadi, joome isa tehtud kalja ning laulame vaimulikke jõululaule küünalde valguses. Lapsed esinevad. Jagame kinke. Eelmine aasta käisid minu vanemate jõulupeol „Kolm tarka" jõuluvana asemel. Juko perekonnas on traditsioon lugeda jõuluevangeeliumi. Kõik vennad loevad ühe osa.

Juko-Mart: Meil on välja kujunenud jõulude pidamise iga-aastane graafik: esmalt Kõlarite jõulupidu, siis meie pere jaoks väga tähtsa ja armsa vanatädi Ella (Ella Tamm) sünnipäev, siis Jürgensite (Maarja perekond) jõuluõhtu, seejärel minu ema (Anu Kõlari) sünnipäev, sellest järgmisel päeval Kõlarite kokkutulek ja siis aastalõpp koos sõprade või sugulastega.

Igapäevases töös puutud sa kokku, vähemalt eemaltvaataja jaoks, elu ilusama poolega nagu muusika ja kultuur. Võiks ju öelda, et "ilu päästab maailma"? Mis on see, mis sulle eesti ühiskonnas kõige enam muret valmistab ja mille lahendamisele tahaksid kaasa aidata või teed seda juba?

See on sügav küsimus, millele vastamine eeldaks oluliselt pikemat formaati, aga kui püüda leida ühisnimetajat ühiskonnas kõige enam muret valmistavate probleemide vahel, siis see ei ole kindlasti seotud ühe või teise erakonna, persooni või mõne sotsiaalse grupiga; see ühisnimetaja on kuskil palju sügavamal. Üks hea sõber saatis hiljuti üleskutse liituda kodanikualgatusega „Saame Suureks". Minu arvates tegeleb see algatus just ühisnimetaja otsimisega. Sellel algatusel ei ole poliitilisi ega majanduslikke ambitsioone, vaid see ühendab isikuid ja organisatsioone, kes tunnevad vajadust Eesti ühiskonnale väärtuspõhise narratiivi leidmiseks. See ei vastandu kellelegi ega kritiseeri teisi, vaid keskendub küsimusele: "Mida saan mina teha?" Juhtmõtet toetavad järgnevad põhimõtted: 1) saame rahvana täiskasvanuks ja võtame vastutuse nii isiklikus elus kui ka ühiskonnas toimuva eest; 2) mõistame, et nii nagu meie mõtleme oma südames, sellised me oleme; 3) käitume väärikalt kõigi suhtes, hoolimata nende suhtumisest meisse; 4) loobume väiklusest, negatiivsusest ja vastutuse veeretamisest; 5) vabaneme mineviku taagast, mõistes, et tulevik on meie teha. Loodan, et sellest saab elujõuline liikumine ja loodetavasti avaneb mul ka selle kaudu võimalus oma panus anda. Teiseks, senine kogemus on näidanud, et mul on üsna hea tundide ja loengute läbiviimise and ning olen meeleldi valmis kaasa aitama koolides, ülikoolides ja kirikutöös erinevate teemade selgitamisel ja tundide ning loengute läbiviimisel. Mulle meeldib noortega töötada ja teen seda hea meelega ka edaspidi.

06_juko1.jpg
Kultuuriministeeriumi nõunikuna töötav Juko-Mart Kõlar leiab, et eesmärkide seadmisega samavõrra oluline on suutlikkus neid sihikindlalt ellu viia. Eeskujuks toob ta Roald Amundseni, kes lõunapooluse ekspeditsioonilt tuli elusana tagasi just seetõttu, et nende meeskond otsustas olenemata ilmast iga päev läbida teatud vahemaa.

Juko-Mart ja Maarja võtavad sõpradega ette nii pikemaid välisreise kui kohtutakse ka iganädalaselt oluliste teemade üle arutamiseks. Pildil koos Laura Remmeli (vasakul) ning Kristjan ja Anna Mazurtšakiga.

07_juko ja prof.jpg
Estonian Business Schooli's doktoriõppes juhtimisteadust õppides täiendas Juko-Mart end 2012. a mõnda aega Pariisis, Sorbonne'i Ülikooli juures, kus teda juhendas professor Kevin Kleinmann.

07_juko-maarja2.jpg
Kuigi Juko-Mart ja Maarja on oma loomu poolest üpris erinevad, täiendavad nad teineteist suurepäraselt.

08_sopradega_pangodis.jpg Juko-Mart ja Maarja võtavad sõpradega ette nii pikemaid välisreise kui kohtutakse ka iganädalaselt oluliste teemade üle arutamiseks. Pildil koos Laura Remmeli (vasakul) ning Kristjan ja Anna Mazurtšakiga.

09 Ema Maarja ütleb, et kui Gloria on nende peres heas mõttes „kamandaja-organiseerija tüüp", siis Markus on armas „nokitseja-järjekindel tüüp". Ta teeb omi asju südamega ja ta süda on lahke jagama. Ta annaks kõik oma kommid issile, kui see Juko õnnelikuks teeks.