Eesti abi teekond Ukrainasse

01/2015 06 isa pojad
Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

MTÜ Ukraina Kultuurikeskus korraldas 21.–29. novembril 2014 kampaania „Ukraina heaks!" raames üleeestilise talveriiete kogumise aktsiooni Ida-Ukraina konfliktis kannatadasaanute toetamiseks. Vaid kaheksa päevaga annetasid Eesti elanikud ligi 50 tonni talvevarustust: sooje riideid, jalatseid, magamiskotte ja isegi küttekehi. Suur osa sellest abist korjati kokku Sõbralt Sõbrale kauplusteketi kaudu. 25. detsembril jõudsid kolm veoautot selle humanitaarabiga Ukrainasse. Kogu ettevõtmise hingeks on Eestis sündinud ukrainlane Bogdan Ljutjuk (34), kes koos isa Anatoli ja vend Nestoriga abi kohaletoimetamisel kaasas olid.

„Põgenesin Donetskist suvel kleidiväel."

Olid esimest korda Ukrainas peale konflikti puhkemist Venemaaga 2014. aasta märtsikuus. Kindlasti on väga valus näha oma kodumaad sõjajälgedes. Mis puudutas sind eriti valusalt? 08 jagatud tuba

Maidani sündmuste (veebruarikuine vastasseis Kiievis) ajal oli väga suur tahtmine kohale minna. Oli aga selge, et Eestis saan palju rohkem abiks olla. Nii tegime väga tihedat koostööd Eesti välisministeeriumiga, kogusime abivahendeid, tegelesime haavatute Eestisse ravile toomisega, rääkimata pikettidest, toetuskontsertidest jne.

Kõige valusamalt elasin üle oma sõbra surma. Viktor oli väga aktiivne vabatahtlik ja fotograaf. Ta soovis oma kodumaad kaitsta. Ta langes 19. oktoobril Luganski piirkonnas haavatute evakueerimisel. Nende auto kõrvale langes mürsk, mille killust sai Viktor surmavalt haavata. Temast jäi maha kaheaastane tütreke ja abikaasa. Iga selline surm on suur tragöödia.

Kuidas näeb välja elu Ida-Ukraina sõjapiirkonna lähistel? 07 abimagi

Luganski ja Donetski oblastid on osaliselt okupeeritud. Ligilähedaselt võiks seda territooriumi võrrelda Eesti-suuruse alaga. Võitlus käib ka rindejoone taga. Näiteks, kaks päeva enne meie saabumist Artemivskisse olid separatistid rünnanud vabatahtlike tsiviilisikute sõidukit, milles kaks inimest said surma. 13. jaanuaril sai Volnovaha küla lähistel pommitabamuse tavaline reisibuss, milles olnud 12 tsiviilisikut said surma. Rindejoon on umbes 20 km lai – see on mõlemalt poolt raskerelvade laskekaugusel. Lähiümbruses elavad inimesed (nii ukraina- kui idameelsed), kes ei raatsinud oma kodudest rüüstamiste hirmus lahkuda või neil lihtsalt puudub selleks võimalus (eakad, haiged jne). Tulevahetus on selles piirkonnas igapäevane asi. Seal ei tööta poed, koolid, haiglad ega pangad. Iga päev viivad neile sinna toitu ja muud abi tuhanded vabatahtlikud, kes riskivad seda tehes oma eluga. Näiteks, selleks et jõuda Dnepropetrovskist Artemivskisse (250 km), on vaja sõita suure ringiga ja läbida kuus raske sõjatehnikaga varustatud kontrollpunkti. Meil kulus selleks ligi 5 tundi.

Inimesed on sellest konfliktist väga tüdinud ja osal pole isegi vahet, kes võidab.

Millega võiks võrrelda Ida-Ukraina etnilis-majanduslikku olukorda?

Ida-Ukrainas on või olid suured tööstused. Majandusliku olukorra poolest võiks neid piirkondi võrrelda Ida-Virumaaga. Nõukogude ajal oli sinna suunatud väga palju inimesi tervest endisest Nõukogude Liidust, mistõttu on pilt etniliselt väga kirju.

Rindepiirkonna äärde jäävad suurlinnad Dnepropetrovsk, Dneprodzerzynsk, Harkiv, Zaporizje on suures osas venekeelsed. Praegu sõidab seal ringi suur osa autosid ukraina lippudega. Absoluutselt pole vahet, mis keeles keegi räägib. Kõige ustavamad vabatahtlikud, kes päevast päeva riskivad oma eluga, rääkisid meiega vene keeles.

Kui alguses ehk oli ka neid, kes tervitasid ideed Ida-Ukraina ühendamisest Venemaaga või iseseisvate riigikeste loomisest lähedastes suhetes Venemaaga, siis milliseks on täna kujunenud nende inimeste suhtumine separatistide poolt kontrollitud territooriumil? Okupeeritud territooriumil on olukord väga halb. Paljudel inimestel on tulirelvad ja kehtib "relvaõigus". Kuulsime oma sõprade sugulasest, 27aastasest neiust, kes läks õhtul kedagi aitama. Talle tungisid kallale relvastatud mehed, kes ta vägistasid ja lõpuks maha lasksid. Inimesed on sellest konfliktist väga tüdinud ja osal pole isegi vahet, kes võidab. Soovitakse vaid rahu ja tööd. Praegu paistab, et Venemaa ei soovigi seda regiooni omada. Seega on separatistid keerulises olukorras – ei edasi ega tagasi. Kuna ukrainlaste vaim ja hoiak on praegu väga tugevad, on juhuseid, kus separatistid on tulnud üle Ukraina poolele ja sõdivad separatistide vastu. On teada üks taoline juhtum ka FSB ohvitseriga.

Kusagil Eestis palvetatakse ja tullakse appi raskel ajal.

Kuidas toimus Eesti abi jagamine? 08 nuttev naine

Humanitaarabi ladustati sihtkohtades ja selle jagamine algas Ukraina Kultuurikeskuse esindajate kaasabil. Humanitaarabi jagati põgenike ajutistes elupaikades, lastekodudes ja internaatkoolides Donetski, Luganski ning Dnepropetrovski oblastites. Ühtlasi alustasid meie kohapealsed partnerid abijagamist Ukraina Terrorismivastase eriüksuse tegutsemispiirkonnas ja selle vahetus läheduses asuvates linnades ja asulates (Artemivsk, Debaltseve, Olhhovatka, Tšornuhine, Zolote, Volnovaha jt), kus praegu elatakse väga rasketes tingimustes.

Ukraina Kultuurikeskuse partneriteks Ukrainas on heategevusfond Rahvusvaheline Ukraina Abistamise Assotsiatsioon ja heategevuslik organisatsioon Haavatud SOS. Nendes organisatsioonides töötavad vabatahtlikud on suures osas ka ise sisepõgenikud.

Kui palju on neid inimesi, kes põgenesid Ida-Ukrainas puhkenud sõja eest ja kuhu neil minna oli?

Ametlikel andmetel on neid ligi 800 000, reaalselt kindlasti rohkem. Nad on majutatud üle Ukraina, aga kõige rohkem Harkivis ja Ida-Ukraina linnades, ka Karpaatides, Venemaal ja mujal välismaal. Elatakse koolides, lastelaagrites, tuttavate ja võõraste vabatahtlike juures.

Millistes oludes elavad oma kodudest põgenenud inimesed praegu ja millist abi nad saavad Ukraina riigilt ja rahvusvaheliselt? 09 viktor1

Olud on kesised. Riigilt saavad põgenikud väikest toetust. See võis olla 50 või 100 € esimesed kuus kuud (võin eksida).
Üks pagulaste majutuskoht Dneprodzerzynskis, mida külastasime, asus koolimajas. Ruum oli jaotatud tekkidega mitmeks toaks. Elamine on küll tasuta, aga kommunaalkulude eest tuleb maksta. Tekkide ja linadega tubadeks jagatud ruumis elas 45 inimest. Köök ja lastetuba olid eraldi ruumides. Lapsed õpivad kohalikes koolides ja saavad tasuta käia kõikides huviringides.

Meid vastu võtnud laagrijuhid olid usklikud inimesed. Nad olid väga tänulikud ja positiivsed. Kui samas ruumis elab koos nii palju inimesi, on kõigil muidugi raske hakkama saada. Ega karjuda „oma toas" ei tohi. Ometi tuntakse end ühe suure perena.

Laagrit juhtinud mees oli endine kaevur. Koolis oli ta alustanud sibulakasvatusega, et raha teenida. See nägi väga hea välja! Kevadel on plaanis kooli kõrvale kilemaja püstitada. Kohalikud elanikud on põgenikke aidanud, tuues neile kartulit, kapsast ja päevalilleõli suurtes kogustes. Enamik „tubade" sisustusest oli ka kohalike elanike annetatud. 09 viktor2

Rahvusvaheliselt saadetakse Ukrainasse iga nädal 50–100 rekkatäit abi (detsembris; võib-olla oli see seotud jõuludega): riideid, mööblit, nõusid, olmetehnikat, toiduained, sõidukeid, haiglavarustust, raha jne.

Kõik see muidugi ei leevenda põgenike suurimat vajadust – nad kõik tahavad väga koju tagasi minna. Ja muideks, need kellega me selles pagulaslaagris kohtusime, rääkisid mitte ukraina, vaid vene keelt.

Millele või kellele on neil inimestel loota, et nende olukord paraneks?

Paljud inimesed on väga usklikud, palvetavad ja käivad kirikus. Muidugi loodavad nad uuele valitsusele, kuid on seejuures väga ettevaatlikud ja umbusklikud. Oligarhide võim häirib endiselt. Hetkel ei ole kellelegi, peale Jumala ja vabatahtlike, väga konkreetselt loota. Nii ütlesid paljud lihtsad inimesed.

Olen näinud teie tehtud filmi Eesti abi jagamisest. See oli väga emotsionaalne. 09 viktor3

Pea igal abijagamisel tulid naistel pisarad silma. See ei olnud näitemäng, vaid inimesed olid siiralt liigutatud. Väga sügavaid tundeid tekitasid eesti naiste kootud kindad ja sokid, millel olid Eesti ja Ukraina lipud sisse kootud. Paljudesse sokkidesse olid saatjad peitnud šokolaaditahvli või kommi.
Eesti humanitaarabi tähtsust võib väljendada ühe naise sõnadega: „Põgenesin Donetskist suvel kleidiväel. Minu sõbranna läks tagasi koju asjade järele ja hukkus."

Mida saaksime me Eestis veel teha ukrainlaste olukorra parandamiseks? Mõistame ju, et suudame üpris vähe.

Tegelikult suudame palju. Kõige olulisem on, et aitame, palvetame ja mõtleme nende peale. See on palju kallim ja olulisem kui raha ja asjad. Ukraina Kultuurikeskus jätkab pagulaste ja haavatute toetamisega. Kui kellelgi on üle mõni tehniliselt korras kaubik või maastikuauto, siis neid on seal väga vaja. Infot saab meie kodulehelt (ukrainaheaks.ee). 09 viktor4

Ideid on veel palju. Plaanime tööle "täiskohaga" meeskonda, kes selle asjaga tegeleks. Vajadus on haavatute ravimise, proteeside järele. Toiduabi on endiselt aktuaalne. Vajatakse ka psühholoogilist abi. Oleme mõelnud sellele, et võiksime koolitada Eestis noori intelligente, et jagada Eesti parimat kogemust reformidest jne, mida nad saaksid tagasi Ukrainase viia.

Olen uhke eesti rahva üle! Tahetakse aidata ja seda tehakse südamest. Ukraina toetuseks korraldatud kontserdiga koguti üle 200 000 euro või meie 50 000 tonni riideabi või 1700 paari kindaid ja sokke.

Tegid Sa enda jaoks mingi järelduse sellest abistamismissioonist ja kohtumistest Ukraina inimestega?

Jah, see töö oli väga keeruline. Ilma Jumala ja heade sõprade abita kindlasti võimatu. Kuid olen kindel, et see oli äärmiselt vajalik. Mitte ainult nende asjade pärast (kuigi need olid ka hädavajalikud), vaid selleks, et Ukraina rahvas tunneks meie tuge. Kusagil Eestis palvetatakse ja mõeldakse nende peale ja tullakse appi raskel ajal. See aitab neil olla tugevamad ja minna vapralt edasi raskustele vastu. Kindlasti me jätkame Ukraina abistamist nii kaua, kui seda vajatakse.