Melita Väljamäe – lapsed on meie vaimulik peegel

05/2015 06 melita-kaarel

Krista Esta, Tallinna Allika kogudus

Räägi veidi endast, oma perest ja usuletulekust.

Enda iseloomustamisega jään ma alati hätta. Kui keskkoolis psühholoogias isiksuse tüübi ja temperamendi teste tehti, siis paigutusin korduvalt graafikute keskossa. Ükski omadus ei olnud üleliia jõuliselt väljendunud, aga leida võis kõike.

Kui ikka perepea on Jeesust täis, siis on naisena üsna turvaline oma mehele järgneda.

Pean ennast pigem üsna rõõmsameelseks inimeseks. Isegi kui masendus vaevab, siis kuskil tagasagaras on mul teadmine, et igale mõõnale järgneb tõus. Ja ma võtan neid langusi ja tõuse päris tõsiselt. Kelgutamas on meist käinud vast igaüks – alla saab nagu niuhti, aga ülesronimiseks tuleb rassida. Mul on vedanud, et mul on olnud läbi elu inimesi, kes on tõusudel abiks. Kasvamine kristlikus kodus ja vanavanemate eestpalved on kindlasti mõjutanud minu vastupidavust.

Nüüd kasvame edasi koos, õpime laste kasvatamist ja arendame logistikakunsti

Selline laineline lähenemine iseloomustab ka minu suhet Jumalaga. Juba pisikese tüdrukuna teadsin, et tahan olla Jeesusega sõber. Teismelisena oli vajadus asju kahtluse alla seada. Mitte küll Jumala olemasolu, aga usupraktikaga seonduvat. Kirik ja kristlased olid ikka korralikult hambus. See tundub praegu mõeldes isegi naljakas. Näen sarnaseid ilminguid ka mõnes teises kristlikus peres kasvanud lastes. Aga see on miski, mis tuleb läbi teha ja pigem teismelisena, kui näiteks kolmekümnendates. Tuleb raputada korraks maha lihtsalt traditsioonid ja vanemate usk, et tunda seda seemet, mida enam lahti raputada ei saa. 07 oodates-1

Mul on hea meel, et Jumal minust lahti ei lasknud. Ja Kaarlist (abikaasa Kaarel Väljamäe) ka ei lasknud. Nüüd kasvame edasi koos, õpime laste kasvatamist ja arendame logistikakunsti. See viimane on ülioluline, kui sul on rohkem lapsi kui üks. Me ei ole selles alati väga head, aga siiani oleme hakkama saanud.

Ma naudin meisterdamist ja nokitsemist. Sellises väga laias tähenduses. Mulle meeldib õmmelda, toimetada lilleseadetega, restaureerida vana mööblitükki või lihtsalt kellegi sünnipäevakingitust natuke ebaharilikul viisil pakkida. Soovitavalt kõiki asju läbisegi, sest vaheldus on oluline. Oma ideedest realiseerin ma kahjuks ainult 10%. Kunagi tahaksin õppida jälle raamatuid lugema, just ilukirjandust. Meditsiinikooli ajal tekkis nii suur maht erialast lugemist, et muud enam jõudnud. Nii tore oleks saada sellist emotsionaalset kogemust, nagu kunagi Erich Maria Remarque'i „Elusädet" lugedes.

Mais on emadepäev, sul on 3 väikest last ja pastorist abikaasa. Mis on emaksolemise kõige suuremad väljakutsed sinu jaoks?

Kindlasti on väljakutseks kannatlikkus. Ma võin olla kannatlik suurtes asjades, aga argipäeval tahan asjad kärmelt aetud saada. Mulle meeldiks, kui lapsed riietuksid kiiremini, kui on väljaminek, või et nad tingimata ei peaks omi armsaid mõtteid mõlgutama ukseavas, siis kui ma kahe raske toidukotiga nende selja taga seisan. Sellised väikesed asjad toovad valusalt inimese suurimad puudused esile. 08 magda 10-1

Sama pisikestest asjadest tuleb kuhjaga rõõmu. Tead, lapsed on lihtsalt nii toredad! Tõsi, nad ajavad mind vähemalt igal teisel päeval täiesti hulluks, aga nad lihtsalt on nii toredad! Kõige rohkem rõõmustan, kui näen, kuidas nad teineteist hoiavad.
Kunagi tundus, et emadepäev on selline ekstra eriline päev. Ootasin põnevusega, millal saan asjaosalisena seda täieõiguslikult pidada. Praegu on mul iga päev üks emadepäev. Ehk ongi emadepäev hoopis lastele olulisem. Selline memme vaeva eest tänuväljendamise päev. Õnneks on meie majas sama tihedalt emadepäevale ka isadepäev, seega on vaev väiksem.

See, et mu abikaasa pastor on, ei tähenda minu jaoks esmajärjekorras midagi. Tõenäoliselt näevad teised teda rohkem pastorina. Minu jaoks on ta minu parim sõber, minu teine pool, kes õnnistuseks on paras Jeesus-friik. Kui ikka perepea on Jeesust täis, siis on naisena üsna turvaline oma mehele järgneda. Teiseks, peaaegu sama tähtsaks asjaks, võib pidada tema huumorisoont. See klappis minu omaga algusest peale. Ennast ei ole tervislik liiga tõsiselt võtta. Ja seni, kuni me suudame koos pisarateni naerda, on meie meelest kõik hästi.

Kas eesti ema peab suutma kõike – hoidma kodu korras, kasvatama tublid lapsed ja toetama meest tema töös?

Ma arvan, et eesti ema kindlasti suudab seda kõike. Ta on ajalooliste katsumuste tõttu pidanud kohanema ja elus püsimiseks õppis eesti ema paljuga üksi toime tulema. Aga ma arvan, et täna ei peaks ta seda üksi tegema. Ma usun, et eesti isa on umbes sama võimekas. Ja vaatamata sellele, et mina ei pea kõigega ise hakkama saama, siis ikkagi jookseb mul juhe kokku. Tavaliselt on selle põhjuseks füüsiline väsimus. Vähene uni tekitab aja jooksul ülekoormuse, siis käib sähvakas. Tuleb tunnistada, et raskematel aegadel on mul rumal komme proovida asjadega ise hakkama saada. Muutun isekaks ja justkui unustan Jumalale loota. Õnneks on mul abikaasa ja sõbrad, kes julgevad sellele osutada. Patareid saavad laetud osaduses teiste inimestega. Sõbrad on mulle väga tähtsad.

Kuidas saaks meie kogudused peresid, emasid ja noori vaimulikus kasvamises aidata?

Tuleb olla nende eludes kaasas. Valmis jagama raskusi ja rõõme. Tõenäoliselt kaugmeetodil vaimulikku toitu jagades võib see söömata jääda. Kui ikka on tegu argielus puntrasse jooksnud perega, siis tuleb kättpidi kaasa lüüa. Arvestada võiks võimalusega, et me ise olemegi Jumala poolt saadetud abi. Mulle tundub, et Jumal on väga praktiline. Igatahes on Jumal armastus. Ja armastus on pigem tegu kui sõnad. Pigem kõrvad kui lobisev suu. Pigem armastav süda kui hukkamõistev meel.

Noortega on lugu sarnane. Kui teismeline tajub sinus empaatiavõimet, siis on ta palju avatum ka vaimulikule kasvatusele. Õpetus vabadusest Jeesuses tundub mulle märksa kasulikum kui hirmunult ja muretsedes edastatud käsud-keelud. Kõik teame, kuidas teismelised viimastele reageerivad. Palun tuletage mulle seda juttu siin meelde, kui mul on majas juba teismelised.

Mäletan, kui isa mulle kunagi Pauluse sõnade kohaselt ütles, et kõike võib ju teha, aga kõigest pole kasu. Tajusin vastutust, seost valikute ja tagajärgede vahel.

Millised piiblisalmid on sind eriliselt kõnetanud? 08 suur-kivi-1

Eriliselt kõnetab Piibel just rasketel hetkedel. Ja mul on siis selline imelik komme, et ma loen alati Jeesuse Mäejutlust. See lohutab ja noomib armastusväärselt. Kõige enam meeldib mulle seda lugedes tunne, et kusagil on olemas kord. Sisuline südamehoiakute kord. Näiteks: „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla..." (Mt 5:21j). Loomulikult ei saa me selles maailmas iga põhjendamatu vihapurske peale inimesi pokri pista. Ja kindlasti ei ole mõistlik paadunud retse järjepanu tänavatele lasta. Aga ma pean oluliseks märgata, et nende mõlema asja taga võib olla sama nihkes süda. Mul ei ole põhjust kuidagi ennast mõrvarist paremaks pidada, kui ma oma tigetsemisega olen mitmele lähedasele haiget teinud.

Mis on Jumala usaldamises kõige raskem?

Sageli tähendab Jumala usaldamine ka teiste inimeste usaldamist. See on vahel raske. Tahaks ju omada kontrolli. Tegelikult ei jäägi muud üle kui usaldada Jumalat.

Oled ametilt medõde, kuidas valisid oma eriala?

Ma siiani ei mäleta täpselt, mis mind sinna medkooli ajas, sest veel keskkooli viimase aasta algul olin enda jaoks selle variandi täiesti välistanud. Lõpuks juhtus aga nii, et see oli ainuke kool, kuhu ma üldse sisse saada proovisin. See, et mu ema sama eriala peal oli, pigem ehk tekitaski kahtlusi. Olin läbi lapsepõlve seda tööd piisavalt lähedalt näinud. Tundus emotsionaalselt kuidagi tarbetult koormav. Muidugi vihjas ema korduvalt, et minus oleks seda õe materjali küll.

Seni ei ole ma oma valikut pidanud kahetsema. Õe töö pakub pinget nii näpuosavuses kui väljakutseid suhtlemises. Tagantjärele näen, et ametivalikus on olnud omajagu Jumala juhtimist.

Kõige tähtsamad asjad, mis võtsid kaasa oma lapsepõlvekodust?

Külalislahkus ehk. Tagantjärele vaadates näen, et meil oli küllaltki avatud kodu. Minu ja õe sõbrad olid alati teretulnud. Ma arvan, et mingil hetkel võis teismeliste tütarde üliaktiivne sotsiaalne elu vanematele ka kurnav olla, aga nad pidasid vastu ja vastutasuks teadsid nad päris hästi inimesi, kellega me suhtlesime.

Mida hindad oma abikaasas kõige rohkem?

See, et Kaarel ei pea paljuks esimesena vabandada. Isegi siis, kui tegelikult võiksin seda teha ka mina. Ja kõige armsam on see, et ta ei heida seda mulle eriti ette. Laseb mul olla tüüpiline naine, kes läheb kuhugi nurka murisema ja ootama, et keegi järgneks. Ma usun, et ta nõustuks minuga, kui ma väidan, et ma olen selles vallas tegelikult päris edumeelse arengu läbi teinud.

Lahutus on saanud üha sagedasemaks probleemiks ka kristlaste hulgas. Miks ja kuidas hoida oma abielu?09 sygis kadriorus-1

Mulle meenub siinkohal ühel abieluseminaril kuuldud kujund. Abielu on kui armastuse kolmnurk, mille ülemises tipus asetseb Jumal. Kui mees ja naine liiguvad Jumalale lähemale, siis väheneb ka nende omavaheline vahemaa. See oleks selline ideaalvariant, kus abikaasad liiguvad ühes suunas. Ühes suunas liikumine ei ole muidugi ainult kristlaste privileeg. Vaadates inimesi enda ümber, siis näen õnnelikke abielusid, mis toimivad samal põhimõttel, aga kolmnurga tipus on miski muu. Kristlasena loodan ma muidugi, et ühel päeval saaksid kõik inimesed teadlikuks oma jumalanäolisusest.

Väga tähtis õppetund, mille peaks abielus selgeks saama, on andeksandmine.

Lahutused on üks nukker teema. Eriti kristlaste hulgas. Igal lahkuminekul on kindlasti oma lugu ja eellugu, mida saab vähem või rohkem mõista. Üldjuhul suhtun ma inimestesse üsna armuliselt, sest olen tunda saanud, kui suur võib olla Jumala arm. Ning tehtud halb valik ei too tingimata kaasa lõplikku lootusetust. Küll peame sageli elama tagajärgedega, mida üks või teine valik kaasa on toonud.

Üks muster teeb mind üsna murelikuks. Nimelt, kui loobutakse asjadest, sealhulgas abielust, oma isikliku õnne ja mugavuse nimel. See tundub viimasel ajal inimese esimene põhiõigus olevat. Me ei kipu eriti nägema asju niipidi, et mul on privileeg kedagi ise õnnelikuks teha. Tõsi, vahel tuleb loobuda nii mõnestki mugavusest. Igatahes on mul hea meel, et Jeesus mugavustsooni üleliia kõrgelt ei hinnanud.

Väga tähtis õppetund, mille peaks abielus selgeks saama, on andeksandmine. Lähedases suhtes olemine teeb meid haavatavaks. Vastasel juhul ei oleks suhe eriliselt lähedane. Pole põhjust arvata, et mingil hetkel me teineteisele haiget enam ei teegi. Kogemata või meelega, sellel ei ole vahet. See on nüüd see koht, kus me saame valida, kas andeks anda või koos põhiõigustega minema kõndida. Mulle nii meeldiks, kui me leiaksime üha rohkem tahtmist ja jaksu teineteisele andeks anda. Jumala abiga suudame ka.

Kolme väikese lapse emalt pole ehk paslik küsida, aga kuidas lõõgastud?

Ma puhkan tegelikult väga erinevalt. Vahel tahan enda ümber peret ja palju sõpru, vahel tahaks üksi kodus omaette nokitseda. Esimest on isegi kergem korraldada, aga üksi kodus olemine on juba ekstra luksus.

Kohvitamine sõbraga on kindlasti lõõgastav, selline vajalik hingehoidlik lõõgastus tavaliselt.
Kaarliga mõtleme põnevusega ajast, mil saame rohkem taas kahekesi koos aega veeta. See juhtub paratamatult, sest lapsed kasvavad ja iseseisvuvad koos sellega.

Kui lapsesõbralik on kogudus? Mida selles osas tehakse?

Ma ei teagi, mille järgi koguduse lapsesõbralikkust hinnata. Kui võtta parameetriks toimiv pühapäevakool, siis seda oleme suutnud töös hoida. Õpetajateks peaasjalikult lapsevanemad järgemööda. Vastavalt sellele, kuidas jaksu antud on. Meie koguduse väljakutseks on viimasel ajal kujunenud pühapäevakoolieast välja kasvanud värsked teismelised.

Mul on siinkohal hea meel kutsuda lugejat nendes küsimustes kaasa palvetama, sest mulle tundub, et me oleme lahenduste osas parasjagu segaduses.

Oskad ehk tuua näiteid mõnest palvekuulmisest või koos lastega palvetamisest?

Lastega koos palvetamine on mind ennast kõvasti kasvatanud. See, kui siiralt ja ilma kahtlusteta teevad nad võimsaid usupalveid. Meie keskmisele ei ole näiteks mingi probleem uskuda, et Jeesus võib linnapeale jala tagasi kasvatada. See, kui kaastundliku südamega nad suhtuvad inimestesse ja teevad eespalvet oma sõprade eest. Ja see, kuidas ma näen, et palveosadus on nende jaoks midagi väga praktilist. Näiteks, kui tuleb vastu astuda olukorrale, mis tekitab hirmu või ärevust, siis on kuidagi nii loomulik, et palves usaldatakse see Jumala kätte. Ärevus võib jääda, aga näen, et neis on mingi rahu, sest Jeesus on nüüd kaasa kutsutud ja võib julgelt edasi minna.