Leili ja Tanel – oleme selleks, et teenida

09/2015 06 koos poegadega-1
Ulvi Põllu, Oleviste kogudus

On ilus augustikuu õhtu. Viljandimaal – maalilise Nuutsaku järve kaldal asuvast puhke- ja õppekeskusest – tõttavad järjekordsed laagrilised autodesse, et alustada koduteed. Mõned tänusõnad pererahvale, lühike hüvastijätt ja juba ongi Nuutsaku õu külalistest tühi. Leili ja Tanel, selle keskuse perenaine ja peremees, seisavad õuemurul. Kui viimane auto on lahkunud, alustavad nad tööd, et juba järgmisel päeval saabuvad uued laagrilised saaksid end siin mugavalt ja hästi tunda...

Tanel: „Nuutsaku areng on paljude inimeste koostöö."

Taas olen Nuutsakul septembris. Istun Vainurate pere hubases köögis, et panna kirja nende – Leili ja Taneli – lugu. Esialgu arvavad mõlemad, et pole neist midagi huvipakkuvat kirjutada. Ent kui jutuots lahti läheb, siis kuulen hämmastavat lugu Jumala juhtimisest ja imedest.

Leili ja Tanel, kust tulete, kuidas kohtusite?
Esimesena haarab jutuotsa Leili: „Mina olen läbi ja lõhki maatüdruk. Maal on tublid inimesed. Töökuse olen vanematelt pärinud. Meie kodus nõuti lastelt koduste tööde tegemist. Ega tööharjumus saa tekkida mujalt kui ikka kodunt. Kui lapsed õpivad ära vaid oma õigused ja nad ei tea, mis on nende kohustused, siis see kõik tuleb hilisemasse ellu kaasa. Tanel seevastu on linnapoiss, ehkki ta nüüd enam sinna elama ei kipu. Kristlasena olen mõelnud, et olen eelkõige oma vanaema palvevili. Eks tihti on nii, et kui puu istutad, siis esimesest vitsast ei pruugi veel vilja tulla. Mis aga ei vähenda minu vanemate rolli minu kasvatamisel. Usu juurde tulek on meile olnud kasvamine. Mind viis vanaema adventisti kirikusse. Siis hakkasin käima Pärnu Immaanueli koguduse Tõstamaa pühapäevakoolis, sealt edasi Kehra piiblikoolis. 2000. aastal astusin Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari. Selleks ajaks olin Pärnu Immaanueli koguduse liige."
Tanel räägib oma loo: „Mind viis vanem õde Tiina Nõmme baptistikoguduse pühapäevakooli. Vahepeal oli pikk paus, siis pöördusin Nõmmele tagasi. 2002. aastal tegin otsuse asuda KUS'i õppima."
Leili lisab kelmikalt: „Seal me siis esimest korda kohtusimegi. 2003. aastal olid meie pulmad. Nii et seminar on andnud mulle ka hea mehe!" Taneli näole ilmub muhe naeratus.

Teil on kaks vahvat poega, rääkige nendest. 
Leili: „Lapsed on meie elus Jumala kingitus. (Leili peatub hetkeks ja ohkab.) Enne esimese poja sündi olin läbi elanud kaks nurisünnitust. Meeleheites palusin, et Jumal, kui Sa meile lapsed kingid, siis luba, et nad oleksid terved, või ei ole meile lapsi ette nähtud. Laste saamine on iga pere väga isiklik ja sügav lugu." 07 poisid-koeraga-1
Tanel jätkab: „Vanem poeg Alvar sündis pisut rohkem kui üks kuu enne tähtaega, 29. mail 2006. aastal. Temast on tubli koolipoiss saanud. Sel sügisel läks 3. klassi. Meie noorema poja sünd on sõna otseses mõttes Jumala ime. Peale esimese lapse sündi haigestus Leili ja oodates teist last pidi ta suurema osa ajast haiglas veetma. Sünnitähtaeg pidi olema detsembri keskel. Ühel septembrikuu päeval – ehk siis 3,5 kuud varem! – helistas arst ja ütles, et sünnitustegevus on alanud ning looteveedki ära tulnud. Tol korral tegin oma elu siiraima palve Jumala poole: Jumal, kingi mu lapsele vähemalt nii palju eluaega, et saaksin ta oma kätele võtta ja temalt andeks paluda." Taneli hääl murdub, end kogudes jätkab ta: „Ja siis juhtus ime – sünnitustegevus lakkas. Mitu arsti vaatasid Leili üle ja tõdesid imestusega – just nagu poleks midagi olnudki. Leili ja lapse seisund oli kõige paremas korras ja täiesti stabiilne. Möödus kolm kuud ja 9. detsembril hakkasid Leilil sünnitusvalud. Sel päeval oli suur lumetorm ja tuisk. Ütlesin Leilile, et tuleb kohe haiglasse minna. Seegi oli Jumala juhtimine, sest kui oleksime minekuga pisutki viivitanud, ei oleks me enam Nuutsakult autoga välja saanud. 9. detsembril 2010 kinkis Jumal meile terve poja Sanderi." Tanel on oma jutuga puudutanud meid kõiki, kulub mitu minutit, enne kui saame vestlust jätkata.

Kuidas küpses otsus tulla Nuutsakule?
Leililt tuleb kiire vastus: „Meelis Kibuspuu kutsus, sest Joosep Tammo oli soovitanud. Kord küsis mu isa, mida ma teha oskan, ja ma ei osanud midagi vastata. See jäi kriipima. Kuna ma ise ei suutnudki välja mõelda, mis võiks minu töö olla, siis mõtlesin, et tahaks näha seda tööd, mida Jumalal on pakkuda. Kui Meelise poolt kutse tuli, siis olin päeva pealt nõus tulema, sest minu jaoks oli see Jumala juhtimine. Kord ütles minu diplomitöö juhendaja Lea Altnurme, et sulle sobib töö, kus saad ise olla juht ja oma tööd korraldada. Praegune töö on just selline. Olen väga rahul."
Tanel võtab jutuotsa üle: „Sel ajal elasime Jõgeval ja käisin Tartus tööl. Ühel hetkel tundsin, et tahaks midagi muud teha. Siis tuligi kutse. Võtsin ühenädalase mõtlemisaja. Nuutsakule tulime 1. aprillil 2005."

Tanel, kutsehariduselt oled Sa mööblitisler. Mida põnevat Sul sellest ajast meenutada on?
Tanel: „Lisaks õpingutele seminaris on Leilil koka kutseharidus ja minul siis mööblitisleri oma. Mööblifirma, kus ma töötasin, valmistas eritellimusi. Tegime Turu laevatehases suurtele kruiisilaevadele mööblit ja Moskvas Lukoili peakorteris konverentsisaali, need on meeldejäävamad tööd. Sealt teenisin raha, et maksta ära seminari esimese aasta õppemaks. Olen teinud Jõgeva koguduse kantsli ja kaasa aidanud Tallinna metodistikiriku sisustuse valmistamisel."
Leili täiendab: „Nuutsakul on Tanel teinud köögimööbli – ja palju-palju muud."

Milline on teie praegune tööelu?
Tanel mõtleb hetke ja lausub: „Kõige kiirem aeg on suvel. Juulis ei olnud meil ühtegi vaba päeva. Tavaliselt oleme augusti keskpaigaks üsna väsinud. Hea, et sel aastal saime augustis nädalakese puhata. Nuutsakut saab kasutada aastaringselt. Nüüd on ka talvel üsna palju üritusi, aga kindlasti võiks rohkem olla – KINDLASTI (rõhutab Tanel). Talvel saab majutada kuni 60 inimest. Majas on uued duširuumid, remonditud on tualetid, saal ja alumisel korrusel olevad toad."
Leili lisab innustunult: „Tualettruumid oleme ise disaininud. Meil on Taneliga üsna sarnane maitse. Kui poodi läheme, et vajalikke viimistlusmaterjale või tarvikuid osta, siis tülli me ei lähe. Lihtne on omavahel ehitusasjades kokku leppida."
Tanel ütleb muiates: „Ei lähe tülli jah, sest üldiselt valib Leili asjad välja ja mina nõustun."
Leili jätkab: „Meil on kümme uut 4-kohalist ja üks suur 8-kohaline kämpingumaja. Suvel on see ideaalne koht, näiteks perepuhkuseks või väikese sõpruskonnaga suvitamiseks. Seal on söögitegemise võimalus ja grill. Nii et tulge puhkama! Nuutsaku ei ole vaid suurte laagrite jaoks! Selle suve jooksul viibis Nuutsakul umbes 1500 külalist."

Mis teid motiveerib?
Leilil on koheselt kindel vastus olemas: „Motiveeribki see, et teeme seda Jumalale."
Tanel täiendab: „Motiveerib ka see, et meile on antud suhteliselt vabad käed siin tegutseda, ülemused on usaldanud meie töökorraldust ja tegutsemist. Motiveerib teadmine, et meid on siia Jumala poolt lähetatud. Kui vaatan elule tagasi, siis näen, et need on olnud Jumalast juhitud otsused. Meie töö siin pole veel läbi."
Leili: „See ei ole meie isiklik koht. Elame siin, aga eelkõige töötame siin. Oluline on leida tasakaal. Üritame kõike teha nii hästi, kui oskame, et endale meeldiks, ja tore, kui kellelegi veel meeldib."
Tanel tõstab veidi häält, et järgnev väga selgelt ja rõhutatult öeldud saaks: „Meie jaoks pole tähtsamaid ja vähem tähtsamaid külalisi. Kõik peavad siin ennast hästi tundma. See on meie töö, et inimestel oleks siin mõnus. Meie igaaastased palved on, et Jumala Vaim saaks siin tegutseda, et ei juhtuks suuri õnnetusi ja et siin oleks võimalikult hea olla."
Leili: „Meil on fantastilised naabrid, kes kannatavad kogu selle laagrimelu ära. Väga toredad ja mõistvad inimesed. Eks seegi ole motivatsiooniks. Naabrivalve töötab samuti suurepäraselt." Tema häälest on tunda sügavat tänutunnet.

Mis on teile endale elus kõige tähtsam?
Tanel, hetkegi mõtlemata: „Olen kindel, et mulle on mu perekond!"
Leili lisab öeldule: „Meie elu on nagu üks tervik, kuhu mahuvad Jumal, pere ja kõik muu meie jaoks oluline. Vaatamata raskustele, oleme jäänud kokku. Tanel on ideaalne kaasa, isa ja töökaaslane. Ja meil on üliägedad lapsed."

Kuidas ennast maandate?
Tanel: „Kui on võimalus, siis tahaks perega reisida, suve jooksul oleme saanud ühe korra seda teha. Lihtsalt käia kuskil ära, olla eemal. Tihti lähen õhtul välja ja naudin vaikust."
Leili lausub naeratades: „Panen klapid pähe ja lähen kõnnin või jooksen. Kui olin väike ja pidin ema heinamaal aitama, siis ükskord unistasin, et näeksin kitsekesi. Sel kevadel jalutades nägingi kitse põlluserval mind vaatamas. Nii me siis jõllitasime teineteist. Mina väsisin ära ja kõndisin edasi, aga kits jäigi mulle järele vaatama."
Tanel lisab talle omasel rahulikul moel: „Hoovi peal käivad metssead, eelmine sügis kaevasid pool jalgpalliplatsi üles."

Mida huvitavat on Teie ametis juhtunud?
Tanel: „Kaks aastat järjest käisid siin kristlastest maailmarändurid, misjonirännaku World Race raames. Üheteistkümne kuu jooksul reisivad 20–30-aastased noored mööda maailma, igas paigas peatuvad ühe kuu ja löövad kaasa kohalikes töödes-tegemistes. Nende poolt on tehtud Nuutsaku suure maja uksemaalingud. On olnud kummalisi laagreid. Näiteks sõidutas ühes laagris pastor iga päev kedagi traumapunkti, mõnel päeval lausa paari-kolme inimest. Traumapunktis juba küsiti, kas tulete sellest laagrist. Siia tulekuga on ka tutvusringkond väga palju suurenenud."

Kas ja kuidas tõsta liidu liikmete osalust Nuutsaku töös? 08 bryanist-1
Tanelil on vastus kiire tulema: „Kevaded on väga kiired, siis oleks abikäsi küll vaja. Üks aasta tuli Salemi kogudus „Teeme ära" talgute raames meile appi. Sellest oli palju kasu. Meid on palju aidanud Salemi koguduse koostööpartnerid Ameerika Ühendriikidest, Texasest. Nad on abiks olnud juba viis aastat. Tulevad maikuus kaheks nädalaks, et teenida. Nende ehitatud on uued tualetid, kämpingumajad, mänguväljak, seiklusrada ja palju muud. Ehitustöödega on palju aidanud Enn Palmik. Nuutsaku areng on paljude inimeste koostöö."
Leili lisab: „Inimesed võiksid anda tagasisidet, seda tehakse üldjuhul vähe."

Mis on kõige keerulisem asi, millega teil siin toime tuleb tulla?

Leili häälest on tunda pisut nukrust: „Üksindus ja iseenesega hakkamasaamine. Lastega toimetulemine, kui on väga kiired päevad. Nüüd on juba lihtsam, sest lapsed saavad omavahel hästi hakkama ja tulevad ka ise toime. Kahju on sellest, et läheduses ei ole teisi lapsi, kellega igapäevaselt suhelda."
Tanel: „Minule üksindus sobib. Mul on aga tunne, et laagriliste seas on tekkinud kuvand, justnagu ei tohiks meie peret segada. Mõnikord läheb see lausa äärmusesse. Tahaks ikka suhelda ja ärge kartke meie uksele koputada, selleks me ju siin oleme."

Kuidas tundub, kas olete õiges kohas?

Leili: „Ma olen kindel, et meid on pandud õigesse kohta. Headel päevadel ma mõtlen, et see siin on paradiisiaed. Minu paradiisiaed on Nuutsaku. Jumal on andnud meile elu siin ja praegu ning me peame seda nautima. Oleme väga rahul. Oleme mõlemad liitunud Viljandi baptistikogudusega ja Tanel on ka juhatuse liige."
Tanel vastab veendunult: „Igal pool on plusse ja miinuseid, meie jaoks on siin plusse rohkem."

Millised on tulevikuplaanid?

Tanel: „Ülemustel on plaane palju. Siinsed arendustegevused jätkuvad ka edaspidi. Mul on tunne, et inimesed on juba pisut ära hellitatud. Igal aastal siia tulles leiavad nad eest midagi uut. Aga kui ühel päeval ei olegi enam millegagi üllatada, kas siis on inimesed pettunud?"
Leili jätkab tulevikku vaadates: „Kunagi ikka tahaks, et oleks päris oma kodu, aga millal ja kus, seda veel ei tea."

 

Leili ja Taneli koduuksel seisab silt: Oleme selleks, et teenida.
Need paar tundi, mis ma Vainurate peres veetsin, kõnetasid mind mitmel moel. Nende juures oli hea olla, sest kogesin hoolivust, armastust ja Jumala lähedalolekut. Sellel päeval olid nemad mulle õnnistuseks. Usun, et seda on nad olnud paljudele-paljudele, kes Nuutsakul käinud või muul moel Leili ja Taneliga kokku puutunud.

09 nuutsaku 70ndad

09 nuutsaku-1