Kaarel Väljamäe: meie isadest, isast ja Isast

11/2015 Kaarel Väljamäe, Allika baptistikogudus06 kaarelvaljamae hh


Ma ei mäleta isiklikust kogemusest päris täpselt, millal isadepäeva tähistama hakati. Emadepäev ja emade tänamine tundusid lapsena loomulikud. Emadepäev on alati olnud, selle mõistmine tuleb emapiimaga, kuid isadepäev ei meenu. Natuke imelik. Tuleb meelde üks kooliüritus, mis võis olla ka esimene isadepäeva pidu, minu jaoks. Mäletan imestust selle üle, et isad kooli tulid ja et minu oma oli nende seas. Peeti võistlusi, isad-pojad olid ühiselt hasardis. Ma usun, et olin õnnelik.

Vargamäe Andres tegi tööd, ent armastus jäi tulemata.

Eks ma kannatasin lapsena nõukogude repressioonide käes. Teatavasti üritati Nõukogude Liidu ajal isade austamist ühendada armee aastapäevaga. Isad väärisid tunnustust sõjameestena. Pisut kriipiv, kas pole? Kuigi valmidus mingis vormis hea ja õige asja eest võidelda kuulub isaduse ja mehisuse juurde. Kuid isa ei saa olla ainult lahingus. Me vajame ka rahuaegset isa, rahutegijat isa. Kuid sageli ei seostu see isadega. Pigem on mingi võõristustunne. Midagi on pildil valesti, nagu tänapäeval öeldakse. Isa on meie kultuuris olemas, aga sageli puuduolevana. Jah, te lugesite õigesti. Meil on selline emaduse tüvitekst nagu „Ema süda". Ärge pange pahaks, aga hästi masendav lugu. Ta lihtsalt on nii kohutavalt kurb ja rõhuv. Mõtlen ikka, et kas emadele tõesti meeldib? Vanu isade luuletusi ei meenugi. Need laulud, mida lapsed nüüdsel ajal isadepäeva puhul esitavad, on märksa rõõmsamad. Psühholoogilises plaanis on see huvitav. Emaduse lugu on kurb. Kurb võib-olla ka seepärast, et isa ei ole. Ja liiga palju kurbust me välja ei kannata ning järelikult tuleb isadest laulda rõõmsamalt. Tegelikult ei olegi isadega lood nii halvad. Kui ma oma tutvusringkonnale mõtlen, siis näen palju tublisid mehi, kes kannavad laste kasvatamise vastutust väga kenasti.

Ma ei taha, et mu lapsed arvaksid, et Jumal on tööandja, kes neilt isa ära võtab. 07 pargipingil

Kui siiski jätkata mõttekäiku isadest ja isakujudest kirjanduses, siis mida leiame? Tegin hiljuti tutvusringkonnas päringu ja tulemused on huvitavad. Kes on vaimustanud, mõjutanud, meelde jäänud? Mitmed mainitud kangelased on pärit väliskirjanike teostest. Näiteks Jean Valjean Hugo romaanist „Hüljatud". Või siis Lindgreni loodud muhe ja natuke kohmakas Melker Melkerson, kes soetab vana maakoha, mille katus läbi tilgub ja viib oma pere optimistlikult suvitama. Ta ei ole eluvõõras, vaid elurõõmus. Bullerby raamatu vanaisa meenub mitmetele helgelt. Keegi mainis koeratüdruk Lotte isa. Paljudele tuleb meelde Vargamäe Andres, kuid selle juures on lugeja nina natuke kirtsus. Kas tema on mees, keda tahaks endale isaks? Meil on tema suhtes pigem mingi tõrge. Andres on mees, kes Piibli lugemisest pigem pahuraks muutus. Tööd tegi, ent armastus jäi tulemata.

Isasid raamatutes leidub, kuid tavaliselt ei ole isadus tegelaste peamine atribuut. Isade ja meeste saatus saab oma tähenduse pigem sõjakeerises, poliitikas, töös. Isa rolli täidab tihti keegi teine. Isaks on mentor, õpetaja, treener, ülemus. Mulle endale meenus hiljutistest lugemiselamustest Ain Kalmuse romaan „Jumalad lahkuvad maalt", sealt pärit Lemmu vanem Tapo. Tema isaroll oli välja toodud. Asjalik, tasakaalukas, töökas ja hoolitsev, hindas perekonda. Temas oli soojust, mida isast oodatakse. Karjase tüüp. Kuid ta ei ole peategelane ja pole ka eriti tuntud. 08 isad on karvased

Vahel on mul tunne, et isa roll on esineda emadepäeva luuletuse kõrvaltegelasena. Olen sellest ise kirjutanud järgnevalt: „Ma ei oska kirjutada emadepäeva luuletust. Need on tihti nii nukrad ja pateetilised. Iroonia keelatud. Mul on oletus, et paljud neist on kirjutatud süütundest. Võib-olla peale ema surma. Memmevõlga tasudes pingutatakse pisut üle. Laul saab nagu liiga suure kiviga sõrmus. Veider. Piinlik. Käsi väsib ära. Klimp ja klomp on kurgus. Tegelikult on see pisut ebaõiglane. Ma tean, et sünnitus on raske. Aga niisama lihtsalt saadaksegi emaks ja kõik muu tuleb iseenesest. Isaks ei saada nii. Loodus meie puhul ei loe. Isadus on võõras kultuur. Isaks tuleb end jutustada. Tuleb jutustada, kuidas sünnitus oli. Ja kõik muu tuleb jutustada. Ise teha, oma kohmakate mehekätega. „Meie oleme ka sünnitanud!" karjusime kord sõbraga Kadrioru pargis. Raevukalt, rõõmsalt ja trotslikult, mäest üles. Sõber lükkas tõestuseks vankrit enda ees."

Samas tekstis küsib autor ema suu läbi: „Millega paigata marrastust, kui pole plaastrit? Isa lõhkus lapse ära, kui nad mürasid. Kelle püksid tõi isa koju lasteaiast? Need ei ole meie lapse omad." Rõhutan, et siin on isa kindlasti positiivne tegelane. Ta on olemas, ta tegeleb lapsega. Teatud ülesanded ei ole lihtsalt tema tugevus. Isa ei ole kuigi hea ema. Ei saagi olla. Olen juba kaheksa aastat saanud harjutada erinevaid lastega seotud käelisi tegevusi. Tundub, et alguses tegin neid abikaasast kaks-kolm korda aeglasemalt. Nüüd juba umbes kuus korda aeglasemalt. Ei mingit edasiminekut, vastupidi. Samas tekstis küsib autor ka teravamalt: „Millega paigata isa puudust, kui... Andke andeks. Pidupäeval ei peaks pärisasjadest. Mure, hirm ja jälle üksindus. See pikem."

Seda mõtet peab selgitama. Minu põlvkond on kujunemise mõttes otsustavate aastate poolest pärit üheksakümnendate algusest. Uus ajastu. Kõigi võimaluste aeg nii heas kui halvas. Vabaduse puuduse asemele tulid muud hädad. Raha oli peaaegu kõigil vähe. Koolis olid pidevalt uuenevad õppekavad, aga polnud uusi õpikuid. Ühel talvel lubati istuda klassiruumis jopedega, sest üldine puudus ei võimaldanud kütta. See oli pisut metsik aeg, millele mõeldes on võimalik tunda nii tänu kui õudu. Lastele ja noortele võisid need olla üksildased üheksakümnendad. Sest isa läks tööle, kui me magasime, ja tuli töölt, kui olime juba uinunud. Tean, tööd on palju tehtud igal ajal. Aga see oli meie aeg. Paljud muutused sattusid kokku ja mõne jaoks sai seda liiga palju. Mind kummitab sellest ajast üks Metro Luminali laulutekst: Isa tuli koju isa käed on külmad / Isa tuli koju isa ja ta hing / Isa tuli koju ja ta kurvad silmad / Isa tuli koju ja ta suitsuving // Lapsed magavad vaikselt akna taga on lumi / Akna taga on hanged edasi algab öö / Lapsed magavad vaikselt nad ei tea kes tuli / Akna taga on lumi edasi algab öö (Mait Vaik). 09 kaarel ja

Olen suuremaks saades endale hoopis päris mitmeid isasid „lisaks võtnud".

Vabariigi taastamine, maffiasõjad, kiired reformid ja vahel segase sisuga ärkamisliikumine vaimulikul maastikul. See ei pruugi olla täpne ega kõikehõlmav kirjeldus, aga nii kaardistan tagantjärele oma lapsepõlve murrangulise tausta. Vanemate töö koguduses ja tavaelus võtsid minult mõneks ajaks mõlemad vanemad ära. Kasutan meelega võimalikult dramaatilist ja pisut liialdatud väljendust. Tunnen, et võin seda endale lubada, kuna oleme peres sellega leppinud ja ära leppinud. Aga kui rääkida koguduse töötegijate puudusest täna, siis võib selles tunnetuses midagi peidus olla.

Kui olin pidanud oma esimesed jutlused, siis üks teravamaid kriitilisi märkusi oli, et tegemist on vähese vaimuliku toiteväärtusega heietustega. Kas just vaimulikus plaanis, aga intellektuaalselt nõrgad kindlasti. Kriitika oli kindlasti asjakohane. Kuid sageli võis heietuslikkus tuleneda sellest, et olin valinud jutluseks valmistumise asemel lastega mängimise. Nappi aega peab jagama. Tegin teistsuguse valiku kui meie isade põlvkond? Ma ei tea. Ma ei taha, et mu lapsed arvaksid, et Jumal on tööandja, kes neilt isa ära võtab.

Minevikust jutustamine tähendab valikute tegemist. Millisena me otsustame seda näha? Kas me laseme endale jutustada pettumustel või õnnestumistel, oleme kibedad või tänulikud. Mäletan kindlasti seda, et isa oli tööl ja temast oli puudus majas. Aga tööd pidi ju tegema. Ning veel selgemalt on mul meeles see, kuidas isa nügis mul ükskord korteri kitsas esikus palli mängides kulmu veriseks. See tegi nalja, mitte haiget. Ja eriti eredalt mäletan, kuidas ükskord „mängisime tennist". Aeda oli üles pandud võrkpallivõrk ja mängisime pehme palliga, punkte lugesime tennisemängu reeglite järgi. Isa tõi toast taburetid ja palus mu õel morssi serveerida. Mängisime ja seejärel jälle istusime puhkuseks, käitusime nagu päris mängijad. Mäng läks väga pikaks, aga me tegime selle asja lõpuni. Natuke naljakas oli istuda taburetil sellise näoga, nagu oleksime telekaamerate ees. Nüüd tundub, et isa oli toona selles mängus veel tõsisemalt sees kui ma ise. See on inimese, mitte ainult lapse, põhivajadus –, et isa võtaks tema olemist ja mängu tõsiselt ja tuleks tema maailma sisse. Laps vajab ju lõpuks seda, et vanem oleks tema lähedal. Meie pere viimase aja üks lemmikluuletusi on üks Kalev Vapperi tekst: Isad on sarnased. / Isad on karvased. / Mõnel on tihedad karvad, / mõnede karvad on harvad. / Mõnel on habe ees, / mõnel on lõua sees. / Mõnel on igal pool habe, / mõni on paiguti lage. / Mõnel on üksainus karv, / kuid selline isa on harv. / Arvan, et isad on õigesti karvunud, / kui lastele meeldib ja emad on armunud!

Selle on kirjutanud isa, kuid tõenäoliselt toetub tekst laste tähelepanekutele ning karvastiku uurimine ja lõpuks ka väga positiivse üldistuse tegemine eeldab kestvat lähedust. Isa on näoga lapse poole. Ja ema on näoga isa poole. Kui isa on hea, siis on ema armunud. Sellises pildis perekonnast väljendub jumalanäolisus. Vaimulikus mõttes võib seda teksti nimetada meeleparanduslikuks sündmuseks. Mõtlen seda päris tõsiselt. 09 pere ehitab

Kui isa on hea, siis on ema armunud.

Vana Testament lõpeb sõnadega: „Ja tema (Eelija) pöörab vanemate südamed jälle laste poole (algkeeles: isade südamed poegade poole) ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega" (Ml 3:24). See kirjakoht räägib suurest perekonnast, Jumala rahvast, mis on lõhenenud väikesteks vaenulikeks kildudeks. Põlvkondlikud ja ideelised lõhed on ka meile tuttavad. Need tuleb ületada, neist tuleb üle saada. Tuleb üle saada iseendast – ja eneseületus, jõudmaks teiseni, on armastus. Ja armastus on täiskasvamise mõõdupuu. Usun, et see on Jumala tahe perekonna ja Jumala rahva jaoks.

Poisikesena me idealiseerime isasid. Murdeeas paiskame nad maha, põrmu või veel sügavamale. Kõik mitte, aga paljud kindlasti. Me pettume ja teeme etteheiteid, see on loomulik. Eriti siis, kui kasvamine valmistab valu. Täiskasvanuks ja isaks saades peaks aset leidma leppimine. Usuta sellesse, et Jumal on oma näo meie poole pööranud, on seda väga keeruline teha. Täielik andestus on Jumalata võimatu. Ja mõnel on seda raske uskuda, et Jumal on selles asjas meie poolt. Kuigi igatsus on. Selle olen ise sõnastanud ühes luuletuses: väike tüdruk otsib läbi une isa sooja selga / leiab isa sooja näo. Sellesse on minu jaoks kujundlikult kokku võetud see, mis isarollis põhiline. Olla näoga teise poole. Kui teine on kaugemal ja midagi sügavat on meie vahel, siis tuleb ehitada sildu. Jah, isad peaksid ehitama sildu, üle põlvkondade.

Inimestel, kes on jäänud isa armastusest ilma, võib esineda eluaegseid kasvuraskusi igas mõttes, ka vaimulikus. Kuidas uskuda Jumal-Isa, kui armastav isakuju on elust puudunud? Sellega tuleb kogudustes arvestada. Paljud puudust kannatavad inimesed elavad just selles mõttes vaeselt. Aga! Meil võib olla etteheiteid vanematele, kuid andestuseta saavad neist vabandused meie endi puudustele. Jumal on piisavalt hea lapsevanem, et meid kasvatada, hoolimata sellest, millised meie isad on olnud. Isa rolli eluterve mõistmine algab sellest, kelle poeg sa oled. „Sest kui teil oleks ka kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa – evangeeliumi kaudu olen mina teid sünnitanud Jeesuses Kristuses" (1Kr 4:15). Me oleme sündinud Kristuses. Me oleme igaveses elus Jumala pojad ja tütred ning kõik maised isad on lihtsalt ajutised, asendusisad.

See ei tähenda, et oleme isadena tühised tegelased. Vastupidi. Jumal ise laseb meil sündida, kuid kasvatab meid paljude kaudu. Tuhat kasvatajat Kristuses ei ole ka midagi tühist, vaid õieti suur rikkus. Olen suuremaks saades endale hoopis päris mitmeid isasid „lisaks võtnud". Ma ei ole neile seda öelnud, mul ei tarvitse seda teha. Ma ei ole ka oma isa maha jätnud, vaid olen adopteerinud vanemaid juurde. Olgu nad pastorid, mentorid või lihtsalt vanemad vennad. Mu elus on inimesed, kes kehastavad Jumala isaliku hoolitsuse erinevaid varjundeid. Minu meelest on see eluterve hoiak.

Sedakaudu on mõistetav ka isakujude esinemine kirjanduses. Sageli on see keegi teine, mitte pärisisa. Vahel keegi lähem, mõni vanaisa ehk. Võib-olla hoopis keegi kaugem, välja mõeldud. Me ei saa elada nii, et mitte kedagi ei ole. Minu jaoks viitab see vajadus aina selgemalt, et Isa on olemas. Me ei pea teda välja mõtlema.