06/2016 
Teekäija küsimustele vastavad Lea ja Margo
Nõukogude ajal räägiti mõistukõnedega. Eestise tuli sõpru Väikese lombi tagant ehk Soome lahe teiselt kaldalt. Väga harva sattus siia julgeid Suure lombi tagant ehk Ameerika mandrilt. Nüüd ületatakse seda „lompi” järjest sagedamini. Võimalus anti meilegi. Paraku saab juunikuuga meie Vancouveri aasta läbi. Esimesed kolm kuud lausa lendasid. Nii palju huvitavat oli vaadata ja avastada.
Täisajaline pastoriks olemine oli minu jaoks uus kogemus.
Iga uus olukord on ainulaadne, nende läbi õpime iseennast tundma. Täisajaline pastoriks olemine oli mulle uus kogemus. Olen Vancouveri kogudusele selle eest väga tänulik. Loomulikult ka Otepää kogudusele, kes mu ülesandeid vahepealsel ajal ustavalt täitis.
Vancouveri kirev elu
Tõeliselt häid elamusi on siin olnud palju. Raske on teha valikut ja üksikuid esile tuua. Pealegi on kirjasõnal omadus anda edasi informatsiooni, mida lugeja võib tõlgendada mitmeti. Pilte tehakse tavaliselt pidupäevadel ja puhkusel, aga elu varjukülg jääb siis nägemata. Seepärast tahan kohe alguses ära mainida, et see aeg oli eriline Jumala soosing meie elus.
Kaugelt Eestist vaadates tundub Kanada paradiis, mis „piima ja mett” voolab. Kui tulla siia turismireisile, siis näeme sageli elu ilusamat poolt. Kõik on õnnelikud ja elavad hästi. Aga kui olla pikemalt kohaliku rahva keskel, näeb elu teises valguses. Isegi siinsetel naeratavatel inimestel on muresid, haigusi, õnnetusi, vaesust, alkoholismi, leina jpm. Vancouveri kesklinna peidupaikades elavaid kodutuid ja kerjajaid on hinnanguliselt 1500. Inimene on inimene, kus iganes.
Vancouver on elamiseks Kanada kalleim linn. Näiteks maja maksis aastal 1955 umbes 30 000 Kanada dollarit. Selle võis osta iga tööline. Täna maksab ühepereelamu juba 1 miljon ja üle selle. Need eestlased, kes ehitasid maja 60 aastat tagasi ja täna maha müüvad, saavad üle öö miljonäriks. Aga kui hakata ehitama nüüd, siis miljonäriks enam niipea ei saa. Üksinda tööl käies käib isegi maja ülalpidamine üle jõu. See põlvkond, kes asus siia elama peale teist ilmasõda, sai kergemini jalad alla, sest majandus kasvas kiiresti. 
Hiljuti kirjutas üks Kanada ajaleht, et praegune olukord on erakordne. 75+ vanuses inimeste käes on ajaloo suurim varandus, mis üksnes Kanadas ulatub 900 miljardi dollarini. Noorem põlvkond igatseb seda kätte saada, et maksta ära oma võlad, mida heaoluühiskond on tekitanud. Aga vanem põlvkond on säästlikum ja elab järjest kauem.
Kui osata inglise keelt, omada kõrgharidust ja häid rikkaid sõpru kohapeal, ei karda pingelist tööd ja talud raskusi, siis saab siin hästi hakkama. Aga kes ei oska läbi lüüa kodumaal, sellel pole mõtet minna välismaale õnne otsima. Probleemid võetakse kahjuks kaasa.
Mis üllatas teid Vahtralehemaale astudes?
Kui aus olla, siis tegelikult me natuke kartsime tulla. Teine kultuur, mitme miljoni elanikuga linn, võõrkeelne ja kõik uus. Seega läksime vastu tundmatule. Kodu ja sõbrad jäid kaugele. Esimene üllatus oli soe vastuvõtt. Seda nii ilma kui inimeste poolest. Leidsime kiiresti uued sõbrad, kes meid väga toetasid. British Columbia on imeliselt ilus igal aastaajal. Kõrged mäed ümbritsevad põhjast ja kõikjal õitsevad puud, põõsad ja lilled.
Üheks üllatuseks olid suured kontrastid. Rikkus ja hiilgus kõrvuti vaesuse ja räpasusega. Päris hirmutav oli sõita bussiga mööda tänavat, kus kõnniteedel elavad sajad kodutud ja narkomaanid oma seltsielu.
Teiseks mõtlesime, et jõudsime Kanadasse, aga tänaval ja poes ringi käies tundsime ennast elavat Kagu-Aasias. Nii kirju on see seltskond. Mõtlesime, et kanadalane on ikka valge inimene, aga tegelikult hoopis see, kes elab siin, sõltumata rahvusest või rassist. Näiteks Jaapanist pärit inimene muutub siin kanadalaseks. Kohalik on hoopis indiaanlane, keda nüüd hüütakse „esimeseks rahvuseks”. Millegipärast me kardame teistsuguseid inimesi. Siinse ühiskonna positiivne pool on, et keegi ei naera sind, kui riietud naljakalt ega räägi inglise keelt korralikult. Pigem oleme ise mõne asjaajamise juures naerust kõveras. Ega me kohalikku keelt veel hästi ei oska...
Mis muutus Vancouveri koguduse elus üüriruumidesse astudes?
Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus müüs oma kirikuhoone. Esimene muudatus oli see, et enam ei olda oma majas peremees. Kui varem polnud vaja kellegi teisega arvestada, siis nüüd ollakse üürnikud.
Teiseks erinevuseks on jumalateenistuse aeg, mis nihkus pealelõunale. Senise kella 11 asemel tullakse kokku kell 2 peale lõunat. See on pisut harjumatu tänase päevani. Talveperioodil tuleb koju sõita juba videvikus. Uus omanik ei kasuta kantslit, sest pastor ilmub neil õigel hetkel ekraanile ja ülekanne toimub emakogudusest. Õnneks lubati orel sisse jätta.
Aga on ka positiivseid muudatusi. Kogudus vabanes hoone majandamismuredest. Uus omanik tegi põhjaliku remondi siseruumides, värvis maja väljastpoolt ja vahetas aknad ning katuse. Enam ei pea otsima inimesi, kes aitaks aiavärvimisel või lumerookimisel. Arvestades koguduse liikmete vanust, jääksid need tööd paari inimese kanda. Kiriku läheduses ei ela enam ühtegi koguduse liiget. Algusaegadel elas enamus eestlasi läheduses. Linna kasvades on liigutud igasse ilmakaarde laiali. Kokkutulemine on juba suur ettevõtmine ja sõltub sellest, milline on tervis ja ilmaolud. 
Kellel pole võimalik oma koju kutsuda, viib välja lõunale või kontserdile.
Milline on eakate hoolekanne heaoluühiskonnas?
Heaoluühiskond hoolitseb oma vanema põlvkonna eest väga hästi. Kui vähegi võimalik, lubatakse elada oma kodus. Siinpool elavad inimesed kauem. Näiteks Toronto eestlaste puhkekodus Ehatare tegutseb laulukoor, mille keskmine vanus on 94 aastat. See on tavaline, et üle üheksakümnene käib oma autoga poes ja kirikus. Ikka sellepärast, et hooldajat poleks vaja võtta. Vajadusel tuleb meditsiinitöötaja iga päev kodust läbi. Kui keegi enam iseseisvalt hakkama ei saa, on kaks varianti: kas puhkekodu või hooldekodu. Esimene neist on ühe magamistoaga korter. Maja alumisel korrusel on suur ühine söögisaal ja tegevusruumid. Toetamas on meedikud ja abilised, kes hoolitsevad pidevalt ning hoiavad silma peal.
Kui inimene enam ise liikuda ei saa ja vajab teiste abi, on võimalik minna hooldekodusse. Ka seal ei jäeta inimesi voodisse lamama. Hommikul aidatakse ratastooli ja pakutakse erinevaid tegevusi. Vahel elanikud kurdavad, et programm on tihe, kõigest ei jõuagi osa võtta. Tegelikult tuleb oma vanadusepõlvele mõelda juba varakult, sest need asutused on küllalt kallid. Mõni koht võib maksta isegi 5000 dollarit kuus. Kui vanemad pole õigel ajal säästnud, peavad lapsed nende eest hoolt kandma. Muljetavaldav on laste hoolitsus oma vanemate eest. Peaaegu iga päeva õhtul minnakse oma vanematele hooldekodusse külla. Kui see pole võimalik, helistatakse.
Kogudus peab oma eakaid pidevalt meeles. Kui mõni enam kirikusse ei saa tulla või on pidanud hooldekodusse minema, siis külastatakse neid. Tihe on ka omavaheline suhtlus telefoni teel.
Millised jäljed on jäänud kodukülastustest?
Juba see on erakordne, et oma kodu avatakse. Siinne külalislahkus on puudutanud kõiki pastoreid, kes eesti kogudusi Vancouveris teeninud. Kellel pole võimalik oma koju kutsuda, viib välja lõunale või kontserdile. Oleme külastanud võõraid inimesi ja saanud kohe väga lähedasteks. Üks armas üle üheksakümne aastane eestlane, keda esmakordselt Hope linnas kohtasime, ütles: „Mul on selline tunne, et me kohtume veel.” Laulsime koos: „Suur Jumal, kui ma näen, mis oled loonud…” Jumala Vaim puudutas meid võimsalt. Neid lugusid on kümneid.
Peaaegu iga päeva õhtul minnakse oma vanematele hooldekodusse külla. 
Kindlasti jäävad meelde kiluvormid, grillitud lõhed, sukeldumine eestlaste mälestustesse, meeldivad üllatused ja palju muud. Aga ka vestlused suurepäraste roogade juures. Tänu nendele kohtumistele väljaspool jumalateenistusi oleme saanud paljudega lähedasteks. Kui peaks hakkama kirjeldama neid rikkalikult ja pidulikult kaetud toidulaudasid, võiks kokaraamatu välja anda. Näiteks Kanada hane rasvas praetud kartulid kanalihaga, millele käis peale suurepärane kaste. Või kuulus kiluvorm ja hõrgutav grill-lõhe imeliste lisanditega. Kõik need kohtumised olid ette valmistatud armastuses, parimat soovides.
Kuidas on see aasta mõjunud teie omavahelisele suhtele?
Arvestades seda, kui vähe oleme eelnevatel aastatel saanud kahekesi koos olla, on mõju olnud loomulikult positiivne. Oleme veel rohkem ära-armunud. Pikk ja pingeline kirikuehituse aeg on selleks korraks möödas. Lapsed on suureks kasvanud ja nüüd anti vabadus kahekesi olla. Meil on olnud väga huvitav ja igavust pole kordagi tundnud. Palju oleme jalutanud ja rattaga ringi sõitnud. Kilomeetreid on kogunenud üle tuhande.
Mõni teie palvevastus, särama löönud Piibli kirjakoht?
Jumal teeb ikka rohkem, kui oleme väärt või osanud paluda. Tema teab, mida me vajame. Erinevad eluolukorrad on meie vormimiseks ja ülesehitamiseks. Üks palvevastus on see, et Issand on andnud südamesse rahu. Ta on olnud kogu selle aja me lähedal ja tema kätes on ka eelolevad ajad.
Elavaks on saanud Jeesuse kutse: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28–30).
Üks palvevastus on see, et Issand on andnud südamesse rahu.
Kui olin jutlustega jõudnud Kolgata risti teema juurde, hakkas see uuel viisil minu vastu rääkima. Kui Jumal Vana Testamendi ajal sõlmis inimesega lepingu, siis püstitati selle tähiseks altar, millel toodi ohvreid. Aga kui Jumal sõlmis inimesega uue lepingu, pandi püsti rist. Ka sellel toodi ohver – viimane ja täiuslik. Jumal ohverdas oma Poja. Kuni ristini tuli täita Seadust, et Jumala õnnistustest osa saada. Kes ei täitnud, langes süüdistuse ja needuse alla. Pärast Jeesuse ristisurma on Jumal kinkinud oma õnnistused meile armust. Aga millegipärast on paljud elamas ikka veel valel pool risti, püüdes täita üksnes käske. Meil on raske vastu võtta taevaseid hindamatuid kingitusi, uskuda seda, mis on meie osa ja oma. Me tahame neid ise välja teenida. Vaevame ja koormame ennast paljude käskude ja keeldude täitmisega.
Need sõnad ütles Jeesus just neile, kes olid vaevas käsukoormate all. Meil on Jeesuselt palju õppida, kuidas olla tasane ja südamelt alandlik. Samas mitte minna kaasa liberaalse mõtteviisiga, kus kõik on lubatud. Jumala standardid on kõrged. Aga neid on võimalik täita üksnes Püha Vaimu abiga.
Lugemiselamus? 
Ma pole suur raamatute lugeja kunagi olnud. Mind huvitab rohkem see, mis meie ümber toimub. Nii kogudustes kui maailmas laiemalt. Siin oleme lugenud mitmete eestlaste elulugusid. Sageli on need kirjutatud oma kodumaal viibivatele sugulastele ja lastelastele. Need on värvikad lood, kus on põgenetud hirmus läbi tormide, lootuses peagi tagasi pöörduda. Seda võimalust ei avanenud ja juured tuli võõrsil mulda panna, alustada uue eluga. Mõnigi raamat nägi ilmavalgust selleks, et kodumaal elavad sugulased mõistaks, et Kanadas ei kasva raha puu otsas. Aeg-ajalt saabub siia kirju, et tahaks teile külla tulla, aga raha ei ole. Palun aidake! Väärtused on ka siin kogutud sageli läbi higi ja pisarate.
Mida olete sellel aastal õppinud?
Kindlasti külalislahkust. Rahulolu sellega, mis meil on. Kogu meie elu mahtus kohvritesse. Me unistame suurtest kodudest ja koormame need üle paljude asjadega, mida me tegelikult ei vaja. Selline eestlaslik mõtlemine, et „ehk läheb tarvis”. Siin on tänavanurkadel suured kastid, kuhu saab viia oma seisma jäänud korralikud riided, raamatud ja CD-plaadid. Olulist tuleb hoida, tähtsusetu las minna.
Veel oleme õppinud, et alati ei tasu uskuda seda, mida räägitakse. Kõik pole nii, nagu kaugelt paistab. Tuleb ise järele vaadata. Kui olla sõbralik ja heatahtlik, on seda ka teised sinule. Riidu on väga lihtne minna, aga see ei tule auks Jumala riigile.
Üks õppetund on olnud see, et eestlane lööb üldiselt igal pool läbi, kui ta viitsib tööd teha ja tahab teistega arvestada. Sõjapõgenikud alustasid oma elu Kanadas väga kasinalt. Tehti rasket tööd ilma puhkuseta, loeti igat senti. Aga kui oli vaja, pandi rahad kokku ja ehitati pühakoda. Nagu kuningas Saalomon ütleb: „See on Issanda õnnistus, mis teeb rikkaks ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde” (Õp 10:22). Heldele inimesele on ka Issand helde.
Rõõm on olnud näha, kuidas väliseestlased kannavad hoolt Eesti koguduste töötegijate ja misjonitöö eest. See kauge paik ja Hea Sõnumi kuulutus on jätkuvalt nende südametes erilisel kohal. Koostööd ja sõprust Kodu- ja Välis-Eesti vahel on aidanud edasi viia mitmed siin viibinud pastorid ja nende abikaasad. Nüüd võime anda teatepulga üle koos rohkete õnnistussoovidega juba uutele kaastöölistele.
PS! Meie elust Kanadas võid pikemalt lugeda internetiaadressilt: suurelombitaga.blogspot.com
