Robert Kreutzwald – mees nagu orkester

07-08.2016 06 robiroh 1
Ingrid Hõbemägi-Sembach, Oleviste kogudus

Kui sisestada interneti otsingumootorisse nimi Robert Kreutzwald, siis esimese vastena esitab veeb Friedrich Reinhold Kreutzwaldi. Robert tunnistab, et kirjaisaga on ta suguluses tõesti. Aastaid tagasi toimunud suguvõsa kokkutulekul isegi selgitati, kuidas, kuid lähemalt ta sellest rääkida ei tea. Sarnaselt oma esiisaga on ka Robert hinnatud ja nõutud tegija, mistõttu sobivat aega temaga kokkusaamiseks on leida keerulisem kui peaministri puhul. Mitut puhku katkestab meie jutuajamise tema telefonist kostuv legendaarne kantrilugu „Foggy Mountain Breakdown“. Just armastus muusika ja Jumala vastu on teda viinud üle kogu Eestimaa, Euroopa ja üle suure lombigi.

Varblase kohvikus käisid Oleviste noored aeg-ajalt Jumalast rääkimas ja kutsusid kirikusse...

Minu perel pole usuga olnud midagi pistmist. Olen pärit Ida-Virumaalt Kohtla-Järvelt. Kogu mu emapoolne suguvõsa on kooliõpetajad, ema töötas Täitevkomitees osakonnajuhatajana, usust oli asi ikka väga kaugel. Õdesid-vendi mul ei ole. Ema-isa läksid lahku, kui mina veel lasteaias käisin. Isa uus naine oli venelanna ja neil on kaks tütart. Kui 1990ndatel emigreerusid vene nelipühilased massiliselt Ameerikasse, läks isa koos tütardega. Isa kutsus meid ka, kuid mul oli siin juba pere ja ma ei tahtnud Eestist kusagile kolida.

Ma olen kogu oma elu olnud alternatiivne noor, veidi nagu mässaja. Olen olnud punkar, hevikas, hipi ja kogu aeg selline… veidi teistmoodi. Ülikonda olen kandnud vaid kaks korda elus. (Äkitselt elavnedes) ei – tegelikult rohkem – ma mängin nüüd Saku mandoliiniorkestris ja seal olen isegi smokingut pidanud kandma.

1980ndatel käisime noortega Harjumäe külje all asuvas Varblase kohvikus, siis olid vanalinna päevad väga populaarsed, korraldasime öölaulupidusid, liikusime öösiti tänavatel. Villu Tamme, Merca, Hertsog ja kes seal kõik olid, käisime koos pidudel. Mingil ajal oma hipiperioodil mängisin tänavakunstnikku. Istusime Neitsitornis ja Pika jala kohvikus, joonistasime inimesi – ja tasuks selle eest tegid nad sulle klaasikese. Mingi kunstnik ma olnud ei ole, aga eks neid portreesid ja muid selliseid tegin.

Kirikus tutvusin ma ERSO viiuldaja Tarmo Vardjaga, kes mu hiljem üles otsis – ja me hakkasime koos musitseerima.

Usule tulin ma Tallinnas. Varblase kohvikus käisid Oleviste noored aeg-ajalt Jumalast rääkimas ja kutsusid kirikusse, lasid patareidega makist kristlikku muusikat. Olevistes toimusid hardusõhtud – ja kord, vist aastal 1985, vihmase ilmaga me sinna lõpuks läksimegi. Istusime paremat kätt esimestesse ridadesse klaveri lähedale, vanatädikesed tõmbasid kotid endale igaks juhuks lähemale. Jäimegi sinna käima, toonasest seltskonnast mäletan veel Anneli Veevot. Peale koosolekut võeti meid ette – Rein Uuemõis ja Ülo Niinemägi, Reet Talmre – ja kes seal kõik olidki.

Sama aasta jõulude ajal see juhtuski. Läksin kirikusse täiesti üksi, istusin esireas kantsli juures. Mäletan, kuidas teenistust pidasid Andrus Norak, Jaanus Meriküll, Ülo Niinemägi, vist oli ka Rein Uuemõis – ja kuidas inimesi eestpalvele kutsuti. Minu kõrval istus üks vanem proua, kes küsis, kas ma olen päästetud. Ma ei osanud selle peale midagi vastata, ei saanud ju arugi, millest ta räägib. Tema ja ka kõik ülejäänud samas pingis istunud inimesed tegid tee vabaks. Nii ma ette läksingi, taganeda polnud enam kusagile. Kohe tuli Andrus Norak vastu ja temaga koos tegingi patuse palve. See oli võimas tunne, nagu oleks kuum laine pähe tulnud ja see voolas kogu mu kehast läbi. Tõusin altarilt püsti, mul oli tunne, nagu oleksin 10 kilo kergemaks läinud. Jalutasin – õigemini nagu lendasin – sealt koju, elasin toona Kalamajas. Jõudsin uksest sisse ja ütlesin emale esimese asjana, et ma sain päästetud. „Mis „päästetud“? Mis see tähendab? Kirikus käisid või? Kas sa oled hull peast või, sassis oled või?! Ma olen täitevkomitees, mind lastakse töölt lahti!“ jne. 07 robi carter

Kantrimuusika juured on paljuski kristluses, pooled lood on ju gospelisugemetega.

Varsti peale seda sõitsin ma puhkpilliorkestriga Arteki pioneerilaagrisse ja jäin mõneks ajaks kirikust eemale. Kirikus tutvusin ma ERSO viiuldaja Tarmo Vardjaga, kes mu hiljem üles otsis – ja me hakkasime koos musitseerima. Mina polnud varem keelpille üldse puutunud, minu kogemus piirdus ainult puhkpillidega, trombooniga, mida ma lastemuusikakoolis olin õppinud. Olen mänginud Pioneeride Palee (nüüdne Kullo keskus) puhkpilliorkestris aastast 1980 ja seal mängin siiamaani. Kõige pikema staažiga mängija ma seal ei ole, paar inimest on minust veel kauem mänginud. Orkestrijuht on meil fantastiline – Kukerpillide „kortsumees“ Arne Haasma.

Varem olin veidi mandoliini näppinud, nüüd võtsin esimest korda kätte kitarri. Biitlite aeg oli minust mööda läinud. Nii hakkasingi saatma Effataa koori ja mängima ülistusõhtutel.

Kord vaatasin, et altarile läheb Indrek Hunt, kellega olime koos mänginud puhkpille. Siis hakkasime Hundiga koos mängima. Selliselt tekkiski esimene kolmene koosseis. Siis hakkaski juba välja paistma see, mille kohta Hunt ütles: „Ükskõik, millist lugu või mis stiilis sa alustad, ikka lõpeb kantriga.“ Ma lihtsalt olin kantrifänn, see istus mulle kuidagi. Mul oli kodus Nõukogude Liidus välja antud duubelplaat pealkirjaga „Amerikanskaja Selskaja Muzõka“, kus oli kummalgi pool kaks bluegrass'i lugu. „Keep on the Sunny Side“, Carterid laulsid ja see oli stiil, mis paelus. Eks me üritasime seda kolmekesi järele mängida – Tarmo viiul, Indrek kitarr ja mina kontrabass. See oli kõik enne 1990ndaid.
Sõitsime palju mööda Eestimaad ringi ja tegime selliseid Jumala sõna kuulutamise aktsioone. Käisime mängimas Tallinna vanalinna tänavatel; Riiga sõitsime rongiga, kontrabass kaasas. Laulsime tänaval läti keeles, siiamaani mäletan neid sõnu peast.

1990ndate alguses sõitsin ringi koos evangeelse motomehe Matti Natriga Soomest – ta käis siin kuulutamas ja mina olin temaga kaasas laulmas. Natri organiseeris mulle ka Lada 02, sest sinna mahtus kontrabass diagonaalis täpselt ära. See oli oranži värvi, kunagi tuletõrjele kuulunud auto, juhiuksel ilutses suur kleepekas „Eesti Kristusele!“. Sellega sõites oli tähelepanu garanteeritud. Soomlastega tuuritasime nime all „Fresh Car and Cycle Show“. Käisime koos vanglates, ka venelaste juures – ja tema sõnumiks oli, et Jumal võib kinkida karskuse. Ma ei teagi, kuidas ma soome keele ära õppisin, Olevistes käis tihti evangeliseerimisrühmasid Soomest ning mina käisin siis nendega kaasas laulmas ja tõlkimas.
Ükskord sain teada, et Santalas on üks vahva vabakiriklik kool. Sinna minekuks aga oli vaja hulk pabereid korda ajada, saada Soome viisa ja soovituskiri koguduselt. Asjad loksusid kõik kuidagi iseenesest paika ja lõpuks olin seal kaks aastat. Esimesel aastal õppisin muusikateooriat ja igasuguseid pille ning teisel aastal kogudusetööd.

Mina olen toetunud Jumalale selliselt, et saagu Sinu tahtmine!

Eestis olid toona majanduslikult rasked ajad, poeletid tühjad ja valitses defitsiit. Tegin siis nii, et ostsin Soomest auto, ladusin selle maast laeni toiduaineid täis, sõitsin Eestisse, jagasin toidu sugulastele ja tuttavatele laiali ning müüsin siis auto siin maha. Sellega sain kulud nulli, väga hea süsteem oli. Hiljem hakkasin siia vahendama Ameerika autosid. Pärast seda läks naine Mäntsälässe floristiks õppima ja nii elasimegi rohkem sealpool lahte. Siis oli meil juba kaks last. 08 IMG 1416 paivi
Suurem bänditegemine algas 1995. aastal, kui kolisime Eestisse tagasi. Kuulsin, et Lauluväljakul tuleb suurüritus nimega „Hot Rod and Country Picnic“. Rootsist toodi kohale väga palju vanu 50ndate ja 60ndate Ameerika autosid ja esitati kantrimuusikat. Mõtlesin, et oleks vahva, kui saaks kokku panna kristliku kantribändi ja minna sinna esinema. Nii tekkiski Robi and Friends. Kuulajate hulgas oli ka Aivar Nurmik, kes pärast kontserti tuli minu juurde jutuga, et tahaks samuti sellist stiili mängida. Tegime temaga paar proovi ja nii me tänaseni koos mängimegi.

1997. aastal esines Harku Järve Kantril kuulus ameerika bändžomängija Tony Trischka, keda toonane festivalipublik vääriliselt hinnata ei osanud, küll aga olid lava ees viis tema andunud fänni, mina nende hulgas. Seal me tutvusime Indrek Vainuga, kes oli mänginud dobrot, ja nii liitus meiega ka Indrek.

Meie repertuaaris on palju kristlikku muusikat ja see sõnum on nii mõnigi kord meieni ringiga tagasi jõudnud. On tulnud inimesi, kes ütlevad: „Sa võib-olla ei mäletagi, kuid käisite meie juures vanglas mängimas – ja tead, sellest oli mulle nii palju abi, et sa ei kujuta ettegi!“ Neid lugusid on palju. Kord rääkis üks proua, kes oli kaotanud õnnetuses oma abikaasa, kuidas ta kuulas kuu aega järjest oma autos Robirohu plaate ja sai tänu sellele üle oma leinast ja kaotusest. Ise selliste asjade peale ei tulekski. Selline tagasiside annab aimu, et oled õigel teel, ja innustab, et sa ei tee tühja tööd. Soomes tuli üks vanem proua meie juurde ja ütles, et meie kontsert oli tema elu tipphetk, mida ta kõik need aastad on oodanud…

Ise meist keegi lugusid kirjutanud ei ole. Oleme originaale tõlkinud ja lasknud teistel tõlkida; palju on meid aidanud Lea Kangur, Urho Meister. Eeskujusid, kelle järgi joonduda, ei ole olnud, sest otseselt kristliku bluegrass'i bände siin ei olegi. Esineme siiamaani üheainsa mikrofoniga, hoidmaks seda naturaalsust. Palju on meid kutsutud mängima ka pulmadesse ja juubelipidudele, kuid küsimus on, kas me peame seda tingimata tegema. Meie laulame ikka oma repertuaari, sekka võib-olla mõni traditsionaal. See on piiritõmbamise küsimus. Samas, kui me ainult vaimulikke laule teeksime, siis jõuaksime oma sõnumiga oluliselt väiksema hulga inimesteni.

Kantrimuusika juured on paljuski kristluses, pooled lood on ju gospelisugemetega. Bill Monroe segas kokku gospeli, iiri ja šoti muusika bluusi ja rokabilliga ning liitis need bluegrass'i tervikuks.

Kord olime USA-s kantrimuusika alustala Carter Family laval – nemad olid kantribändidest üldse esimesed, kelle muusikat hakati lindistama ja plaatidena välja andma. Selle legendaarse perekonna järeltulija Rita Forrester Carter juhatab seda paika ja lava on vähemalt aastaks juba ette välja müüdud. Igal laupäeval toimub seal kontsert. Läksime siis lavale ja tegime seal üht Carterite kuulsaimat lugu „Keep on Sunny Side“. Majaperenaine Rita istub, nagu tavaliselt, laval ja vaatab toimuvat. Meie aga laulame seda lugu, nagu ikka, tihedalt ühe mikrofoni ümber – ja korraga kuulen – mingi naishääl kostab kusagilt. Pööran ringi ja näen, et Rita on laval ja laulab mu taga. Tegime talle ruumi ja nii ta laulis seda laulu koos meiega. Hiljem räägiti, et see on väga erakordne juhus, kui Rita kellegagi lavale koos laulma tuleb. See oli nagu tunnustus, mille ülevusest saime alles hiljem aru.

Carter Family lava on selline legendaarne koht, kus on mänginud ka Johnny Cash ja andnud oma viimaseid kontserte – seal tunned, et sind on nagu sellesse peresse vastu võetud. Oli tunne, nagu oleksid ära käinud maailma lõpus ja edasi ei oskagi nagu kusagile minna... Hiljem saime Ritaga väga headeks sõpradeks; ta on väga raske elusaatusega, kuid tõsiusklik inimene. Saime koos palvetada – tõesti fantastiline kogemus. Minu meelest oli see nagu meie karjääri tipphetk.

Ma ei usu juhustesse. Mina olen toetunud Jumalale selliselt, et saagu Sinu tahtmine! Sündigu see, mis on Tema tahtmine, olgu see siis muusikas või isiklikus elus. Isegi siis, kui mu naisel diagnoositi lümfoom, palvetasin, et saagu Sinu tahtmine! Mitte niivõrd, et „Jumal, tee ta terveks!“ Ja Jumala arm on see, et võime koos olla tänagi. Võib-olla on see vastutuse äraveeretamine, kuid pigem on see usaldus. Mulle meeldib ühe vana laulu sõnum – „Rõõmustage, rõõmustage, päike paistab ikkagi!“. Ma üldiselt väga kurb inimene ei ole. Ka raskel hetkel püüan leida mingi rõõmsama momendi. Intriigid mulle ei istu ja neist üritan eemale hoida. 09 robi perepilt2016
Usun, et rõõmu on aidanud hoida ka muusika. Mängin erinevates koosseisudes – lisaks Robirohule ka Kullo puhkpilliorkestris, mis nüüd on Eesti Raudtee puhkpilliorkestriks, ja Saku mandoliiniorkestris. Hommikuti olen tööl. Töötan külmutus- ja jahutusseadmeid maaletoovas firmas, mille omanik ma olen. Algul olime Jurgisega kahekesi – ja siis, kui Robirohuga festivalile läksime, panime uksed kaheks nädalaks kinni. Nüüd õnneks on rahvast rohkem ja enam firmat kinni panema ei pea.
Mitut pilli ma mängin, ei oskagi kohe öelda. Mingil määral klõbistan ühte-koma-teist, kuid ühtegi ei mängi korralikult, kõike natukene. Keelpillidest bändžo, ukulele, kitarr, mandoliin, kontrabass, ka viiulit olen harjutanud… Trombooni, tuubat, klahvpille mingi määral… Need vist põhiliselt ongi. Oma musikaalsuse olen pärinud vist isalt, tema oli nooruses kõrtsimuusik, mängis trompetit.

Miks ma seda kõike teen, ei oskagi täpselt öelda. Lihtne vastus oleks: „Minge kõike maailma ja tehke jüngriteks kõik rahvad!“ Aga teisalt paitab hinge ka see puhas ja naturaalne muusika, selline juurtelähedane. Robirohu nime mõtles meie koosseisule välja Jaanus Vainu, et me festivalidel teiste ändfrendside seas kuidagi eristuks.

Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene ja õiges kohas. Mul on neli last ja olen jõudnud juba ka vanaisa staatusesse. Ei oskagi midagi elus rohkemat tahta, olen kõige eest tänulik. Kuigi vahel mõtlen, et auto võiks ju olla uuem, kuid teisalt tooks see uusi probleeme. Puudust ma ei ole pidanud kannatama. Õnn ei peitu asjades. Ainus, millest ma ehk puudust tunnen, on see, et pilli harjutamiseks võiks rohkem aega olla.