Walter Klimt – Austria Vabakirikute sillaehitaja

10/2016 06 andrea walter

Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Euroopa Baptistiföderatsiooni aastakoosolekul Tallinnas oli Teekäijal võimalus küsitleda üht osavõtjat, Austria Vabakirikute ja Austria Baptistiliidu peasekretäri Walter Klimti.

Sain alustada 12liikmelise teismeliste tiimiga, mis Jumala armust kasvas peagi 70liseks.

Kuidas jõudsid Sa elavale usule?

Minu baptistisuguvõsast pärit ema põgenes sõja lõpul Pommernist. Viinis kohtus ta mu katoliiklasest isaga, kes oli Hitleri-vastase sõnavõtu pärast veetnud seitse aastat koonduslaagris. Mind kasvatati katoliiklikult, käisin alati kirikus kaasas. Kuid kirik oli külm ja 8aastaselt ma loobusin. Jumalat olen ma uskunud kogu aeg. Kui sain 12, suri isa. Sel ajal hakkasin ma intensiivselt elu mõtet otsima. Ma ei välistanud seda katoliikluses, kuid tahtsin ka teada, mis toimub teistes kogudustes. Eriti kõnetas mind avatud õhkkond ja siduv liikmelisus Viini Mollardgasse baptistikoguduses, kuhu kuulus mu vaga ema. Seal kogesin Jumala vahetut kõnetust. 16aastaselt sai minust seal noortejuht. Tol perioodil tuli elavale usule palju noori. See oli Austria jaoks erakordne. Meie 12 noorest sai peagi 38liikmeline grupp, kellega jagasime kogu oma elu. Me ei tegelenud eakaaslaste otsese pööramisega, vaid tunnistasime neile oma Kristuse-kogemustest.

Kuidas küpses otsus õppida pastoriks?

1980. aastaks olin läbinud tsiviilteenistuse ja omandanud masinaehitusinseneri eriala. See amet meeldis mulle ka, aga samas tundsin, et mu kutsumus on töötada inimestega. Enne kui mina selle sooviga koguduse juhatuse juurde jõudsin, tulid nemad oma ettepanekuga: kas ma ei tahaks minna usuteadust õppima? Oli kaks varianti: kas saksa baptistiseminar või Rüschlikon (IBTS). Valik langes Hamburgile, kus ma aastatel 1980–1985 läbisin pastoraalprogrammi. Tänutundes meenutan oma sealseid õpetajaid, nagu Wiard Popkes, Winfried Eisenblätter, Siegfried Liebschner, Dorothea Nowak, Eduard Schütz, direktor Edwin Brandt. Silmaringi avardas veel see, et meil oli võimalus kuulata loenguid ka Hamburgi Ülikoolis. Samuti sai mulle tuttavaks miljonilinna baptistikoguduste elu.

Mida meenutad oma teenimise algusest?

Pärast lõpetamist kutsuti mind noortepastoriks Altona baptistikogudusse, mis oli Hamburgis suurim. Seal tuli teha palju vanade külastusi, sest noored olid eemale jäänud. Sain alustada 12liikmelise teismeliste tiimiga, mis Jumala armust kasvas peagi 70liseks. Samuti olin tihedalt seotud Põhja-Saksa noortetööga. Vanu kalendreid sirvides hämmastab, kuidas sinna nii palju sündmusi ära mahtus.
Meenuvad paljud väljasõidud ja lõkkeõhtud. Meil polnud toona muusikajuhti ja nii õppisin ma kitarriga laule saatma. Algul higistasin palju, aga gruppides laulsin meeleldi kaasa. Varsti tõusid esile mitmed andekad muusikud. Noortele polnud olulised üksnes jumalateenistused kogudusekojas, vaid osaduslik elu ka pärast seda.

Veel kaks aastat pärast lõpetamist elasin ma seminari campuses, sest direktor palus mind osaleda kooli mentorprogrammis (nagu täna öeldakse).
Mul oli juba siis arusaam, et koguduses peaks tulema esile kõigi liikmete panus ja meie ei tohi inimeste teenimist nende Jumalalt saadud andidega mitte piirata. Pastorid unustavad sageli oma suure ülesande „valmistada pühi inimesi abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks” (Ef 4).

Kuidas kohtusid Sa oma abikaasaga?

Andreaga tutvusin Hamburgis õppides. Me mõlemad armastame teoloogiat. Tema oli üks neist kolmest esimesest naisest, kes võeti seminari õppima. Kogu kool elas meie ühistee algusele kaasa. Andrea lõpetas kaks aastat hiljem ja teda kutsuti samuti Altonasse. Nii olime seal kolm pastorit.

Sel ajal saime mitmest kogudusest ettepanekuid tulla neile pastoriks. Suurem kaalumine oli kahe koha vahel: kas Berliin või Viin? Otsus langes Austria kasuks, kus seni polnud täisajalisi pastoreid olnudki.
Praegu õpetab Andrea Saksamaal Elstali Seminaris praktilist teoloogiat. Teisipäevast neljapäevani töötab ta kohapeal. Mina olen Elstalis kaks korda kuus (kord ametiasjus ja teine kord eraviisil). Mul on abikaasaga hea koostöö, kuulan meeleldi tema jutlusi.

Tagasi Viinis 07 myhlwasser

Pärast seitset tööaastat Hamburgis saabusime Viini, mida kutsuti „misjonäride surnuaiaks”. Austria on tuntud kui vastureformatsiooni keskus ja läbi sajandite on tuhanded baptistid olnud sunnitud sealt välja rändama (Tšehhi, Rumeeniasse, Ungarisse, Ukrainasse jne).

90ndatel oli Austria saksakeelses osas 700 baptisti 10 koguduses; jumalateenistustel osales 1000 inimest. Selline status quo oli valitsenud 1939. aastast, kui riigis langes monarhia.
Viinis ehitasime koos Andreaga esmalt üles ühe üliõpilaste ühiselamuprojekti. Leidsime sobiva maja ja peagi oli see noorust täis, toad on tänini 100% hõivatud. Seal oli elu ning meie osaks selle keskel hingehoid ja misjon. See meetod töötas. Siis oli pealinnas kolm baptistikogudust; täna on neid 14 ja veel 4 osakonda.

Mind valiti kohe baptistiliidu peasekretäriks ja ma sain Austria Oikumeenilise Kirikute Nõukogu liikmeks, olles selles ainus vabakoguduse esindaja.

Visioon 2000

Ma olen visioonide inimene ja me püstitasime eesmärgi, et Austria baptistiliit tahab aastaks 2000 kasvada kahekordseks nii liikmeskonnas kui koguduste arvus. Ja see unistus täitus!
Peasekretäri töös nägin, kuidas Jumal aitab. Koos abikaasaga läks palju meie jõudu diakooniatööle tudengite keskel. Arenesid mitmed rahvusvahelised sidemed. Koostöös Rahvusvahelise Baptisti Misjoniga (IBM) algas välismisjon (ka misjon välismaalaste keskel). Hoogsalt hakkas arenema koostöö rumeenlastega, keda saabus palju, ja me aitasime neil luua oma kogudusi.
2002. aastal asutasime koos abikaasaga uue baptistikoguduse, nn Projekt-Koguduse.

Kolm eesmärki: me tahame kasvada, tuua kokku Austria vabakogudused ja võtta Austria ühiskonnas sisse selle koha, mis meile kuulub!

Vabakoguduste sillaehitaja

Minu kodumaale tagasituleku ajal ei olnud Austria vabakogudustel veel riiklikku tunnustust. 1781. aasta tolerantsuspatent lubas näiteks luterlastel oma usku vabalt praktiseerida ja 1961. aasta protestantide seadusega sai nende kirik riikliku tunnustuse. Kuid mitmetel suurematelgi kogukondadel, nt hindudel, seda ei olnud. Kedagi ei rahuldanud ebamäärane õiguslik suhe, nagu see oli registreeritud ühingutel.
2010. aastal sõnastasime baptistiliidus kolm eesmärki: me tahame kasvada, tuua kokku Austria vabakogudused ja võtta Austria ühiskonnas sisse selle koha, mis meile kuulub!
Me töötasime ärkamise nimel. Nähes endi keskel vaimulikku elavnemist, mõtlesin, et see võiks kanduda ka teistele. Samas olid vabakirikud omavahel küllaltki mitteläbikäivad. Ma hakkasin teistega kontakte looma. Kõiki vabakogudusi ühendab ju usuristimine, kiriku ja riigi lahusus ning isiklik praktiline usuelu. 08 donauhof

Vaatevälja jäid Austria viis vabakoguduslikku liikumist. Esiteks, baptistid. Teiseks, Elaia (kr õlipuu) kogudused, keda tiivustab Iisraeli teema. Nende kutsumuseks on selgitada, et evangeelium ei alanud Jeesusega, kes on selle kõrgpunkt, vaid Aabrahamiga. Kolmandaks, evangeeliumi kristlased. Neljandaks, nelipühilased. Viiendaks, mennoniidid, kelle tunnusjooneks on rahutegemine (isiklikus elus, kodus, ligimesega, ühiskonnas).

Sageli arenes läbikäimine enne liikmete juures ja alles siis tulid juhtkonnad järele. Eriti noored küsisid, miks me oleme üksteisest nii lahus? Hargnevas protsessis õppisid vabakirikud üksteist tundma ja üha enam ka hindama. Kaks ja pool aastat oli täis leppimist, andestamist, pisaraid. Jaanuaris 2013 andsid need viis liitu ühise avalduse tunnustada neid kui „Austria Vabakirikut” ja see jõustus augustis.

Kuidas toimub usuõpetus Austria koolides?

Usuõpetus Austria koolides on mittekonfessionaalne. Iga tunnustatud kirik võib seda õpetada. Austria Vabakirik pakkus juba aasta pärast riiklikku tunnustamist usuõpetust 120 kohas, sest meil oli välja panna 80 õpetajat. Kõik nad polnud sugugi teoloogid. Paljud olid oma üliõpilaspõlves elanud meie ühiselamutes ja õppinud erinevatel erialadel. Enamikul tuli nüüd läbida pedagoogikasuund Viini Kiriklikus Pedagoogika Kõrgkoolis ja lisaks õppida teoloogiat 15 EAP ulatuses. Üllatuti, et meil oli nii palju õpetajaid ja seda kõigil üheksal liidumaal. Peale selle on vabakirikutel ka erakoole.

Vahel on ühiskonna mulje vabakirikutest parem, kui me seda tegelikult oleme.

Kaastöö raadios ja televisioonis?

Ühiskonnas läbimurde saavutamiseks lasksin teha endast TV-portreefilmi. Selleks pidi muidugi eelnevalt leidma meediatööstuse kontakte. Samuti oleme teinud meie kogudustest lühiklippe. Täna tuntakse meie vastu huvi ja öeldakse, et meie kogudustes on elu, meil on palju noori täiskasvanuid. Vahel on ühiskonna mulje vabakirikutest parem, kui me seda tegelikult oleme.
Ma olen alati soovinud, et meie tegevus oleks avalik. Ma ise ütlen seda, mida mõtlen. Muidugi ei ole meil kõik hea, on ka vaga näitemängu. Kristlastel on meedia vallas palju võimalusi.

Kuidas te tähistate reformatsiooni juubelit? 09 vabadust walter

Me tahame olla kaasas 500 aastat tagasi alanud reformatsiooni juubelipidustustega. See pole ju üldse ainult luterlaste püha, ka meie esiisad osalesid selles. See on Kristuse tunnistamise suur võimalus nii meie koguduste sees kui ka väljaspool. Evangeeliumi kristlaste eesistuja, kes ise on kirglik ristijate ajaloo uurija, koordineerib meie projekti „Ristijatest Vabakirikuni”. Selles tahame näidata, et juba pool tuhat aastat tagasi mõtlesid kristlased meie maal nii nagu täna meie. Austrias on vähemalt 25 linna, mille vabakogudustel on ajaloolisi pidepunkte toonaste sündmustega.

Läbi aastate 2017/2018 saavad neis paikades toimuma erinevate rõhuasetustega nädalalõpud. Rändnäitused koolides, ajaloolised ettekanded ühiskondlikes hoonetes, kõlavad ristijate laulud, loomingulised etteasted, avame mälestustahvleid koos linnapeade ja kohaliku pressiga, soovime meenutada, mida meie eelkäijad oma usu pärast kannatasid. Kuid kõrgpunktideks saavad olema vabakoguduste ühised jumalateenistused.
Tahame avada vastava muuseumi, ehitada välja ristijate talu(majapidamise). Reformatsioon peab elama ja arenema.

Viini kardinal tõdes ühel oikumeenilisel vastuvõtul, et kuigi tema kirik praegu väheneb, siis Jumala riik Austrias kasvab. Ta soovitas vaadata õigeusklikele (kellest suur osa on tulnud Rumeeniast) ja vabakogudustele ning immigrantidele (kus on samuti pöördunuid).

Kogu maailmas pole teist vabakirikute nii laia diapasooniga ühinemist kui Austrias.

Sa oled täitnud nii mitmeid ameteid?

Meie väikeses liidus on mul olnud mitu ametit (ja üks palk). Aga ma olen toetunud vabatahtlike meeskondadele ja õppinud delegeerima.
Eriti pingutav oli vabakoguduste ühendamise aeg. Siis sain oma esimesed hallid juuksed. Keegi ju ei uskunud, et vabakirikud suudavad ühineda. Samas toetasid seda luteri ja katoliku kirikud (nendel on lihtsam suhelda ühega). Austria Kultusamet soovitas meil samuti ühineda, et siis nad tunnustaksid meid. Sel ajal õppisin meediaekspertidelt, kuidas rääkida mitte vastu, vaid poolt.
Klimt formuleerib: „Austria Vabakirik on ülemaailmselt ainulaadne kirik!” Tema teada pole kogu maailmas teist vabakirikute nii laia diapasooniga ühinemist kui Austrias. Oma kirjususe ja väljendusvormide paljususega nad rikastavad üksteist. Ühiselt saab eesmärke paremini teostada. „Denominatsioonid” on meil pigem „nimetused”.

Kuidas elavad Austria baptistid?

Meie kogudustes toimub jumalateenistusi kuues keeles. Mulle on see rahvusvahelisus „taevas” – millised inimesed on juba praegu siin maa peal koos! Viini Projekt-Koguduses on kord kuus ühine leivamurdmise teenistus, mille alguspalve on kolmes keeles.

Liidu liikmeid kokku liita on keeruline. Meil on kogudusi, kes esitavad keskusele arvu 30, aga koos käib 200 (nii optimeeritakse vahel liidu liikmemaksu).
Võiks öelda, et meil on kolme suundumust: normaalsed-inimõiguslased, evangeelsed ja rumeenia baptistid. Kuid rääkida võivad kõik ja tunnistada, miks nad nii usuvad.
Nii Hamburgis kui hiljem ka Viinis oli see arm, et terve rida noori meie gruppidest õppis pastoriks või religiooniõpetajaks. „Meil on praegu koguduses 15 teoloogi” (naerab).

Kes võib saada vabakoguduse pastoriks?

Koguduste ootused pastoritele on üsna konkreetsed ja analoogsed Saksamaaga. Selleks peab õppima usuteadust kas seminaris või usuteaduskonnas, omandama magistrikraadi või siis läbima täiendõppe, et saada tunnustatud.

Sulle on olulised projektid

„Viini projekt” on aastane elu missionaalses kommuunis, mis sisaldab 1/3 mahus koolitust kaastööks kogudustes, 1/3 sotsiaaltööd (põgenike, laste ja noorte, tudengitega) ja 1/3 Piibli õpinguid.
Septembris alustasid meie kogudus ja baptistiliidu abiorganisatsioon „Doonau-hoovi” projekti. Ühes Viini hääbuvas kvartalis ostsime imeilusa ballisaali, kuhu on kavandatud suur sotsiaalne keskus jumalateenistusteks, diakooniaks, näitusteks, ateljeedeks.

Kahemiljonilise elanikkonnaga Viinis juba märgatakse kristlaste Jeesus-marsse. 2015. aasta nelipühal oli tänavatel ligi 10 000, valdavalt vabakiriklased.
Mul on head plaanid veel 10 aastaks! Olen küll juba 56, aga ikka koos noortega – ja see hoiab ka mind noorena. Ma rõõmustan, et mitmed lähevad minust mööda; Püha Vaim saab neid rohkem tiivustada.

Mida Sa mõtled seoses Eestiga?

Väike Eesti on EBFile palju andnud. Muidugi peab partnerlussuhetes olema mõlemat – andmist ja võtmist, aga „õndsam on anda kui võtta”. Te olete meid vaimustanud! Teil on edukas Piiblikool e Kutse Kool. Teie sotsiaaltööst on mõndagi õppida. Ka teie olete väike liit (vähe raha, vähe inimesi), aga oluline on visioon! Samas suudab väike liikumine olla paindlik, muutuda kiiremini.