Miguel Zayas: miks eestlane vihkab võõraid?

12/2016 06 family 2016
Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus
Fotod: perearhiiv

„Kui Eesti on tõesti Euroopa usuleigeim riik, siis milline õnn on sellises riigis misjonärina töötada,” leiab Vineyard Tallinna koguduse karjane, puertoricolane Miguel Albergo Zayas (45). Tema järgmine missioon: panna eestlasi võõramaalastesse ja pagulastesse suhtuma nii, nagu Jeesus neisse suhtuks.

Me elame suurte eelarvamuste ja siltide kleepimise ajastul. Kui Miguel tänaval vastu tuleks, võiks teda pidada Hispaania turistiks, kellekski võõrkapitalistiks või hoopis Lähis-Ida moslemiks. Mitte mingil juhul eestlaseks, tõenäoliselt mitte ristiinimeseks. Aga võta näpust: Miguel on juba peaaegu eestlane, ta on kristlane, teeninud Eestit ja eestlasi ligi pool oma elust.

Või nagu ta ise ütleb: „Ma olen ameeriklane, kellel on Puerto Rico juured, kelle esivanemad olid juudid ja elasid Hispaanias ning põgenesid inkvisitsiooni tõttu; kes ei räägi hispaania keelt ja elab valges Eestis, rääkides vigaselt eesti keelt; kellel on esto-rica segapere ja keda võidakse vabalt lähis-idalaseks pidada.”

Kristlased oskavad hästi tekitada oma subkultuuri.

Lapsepõlv kirikumüüride vahel 07 palvushommikul

Mustamäel tegutseva Vineyardi Tallinna koguduse pastor sündis ja kasvas New Yorgis – Brooklynis. Ehkki tema vanavanemad olid inglise keele suhtes umbkeelsed ja poiss kasvas üles suures hispaania kogukonnas, said Miguelist ning ta vendadest ja õest ameeriklased.
Tema lapsepõlv möödus justkui kristliku vati sees. Isa lõi kaasa nelipühi kirikus Calvary Tabernacle, emal olid katoliku juured. Nad kuulusid karismaatilisse liikumisse, mille koosolekuid peeti kiriku keldris ja millest Miguelil on siiani mälupiltidena meelde jäänud imelised tervenemised ja muud Jumala väe ilmingud.

„Elasin kirikumüüride vahel nagu erakuelu: teenistused teenistuste otsa. Nädala sees palvegrupid meie kodus. Pühapäeva hommikul pühapäevakool ja seejärel kolm teenistust kuni õhtuni. Kristlased oskavad tekitada oma subkultuuri. Kui selliselt üles kasvad ja sinu usk kohtub lõpuks päris maailmaga, võivad tekkida suured raskused. Mul tekkisid koolis raskused sõprade leidmisega. Tundsin end elukaugena ja see kurvastas,” räägib Miguel.

Isa töökaotus pani teda noore mehena kahtlema Jumala headuses. Isa töötas 20 aastat raamatupidajana ühes firmas, kuni ta sealt koondati. Uut tööd ei õnnestunud leida, mis viis pere suurde kitsikusse.
„Me kaotasime kõik, sealhulgas oma maja. Olime paar nädalat sõna otseses mõttes kodutud. Minu õde ja vennad lahkusid kodunt, mina jäin vanima pojana üksi vanemate juurde,” räägib Miguel.
„See oli kohutav aeg. Ka meie kogudus astus meist justkui sammu eemale. Kui seni olin alati tundnud, et pean Jumala riigi heaks midagi tegema, siis nüüd küsisin: miks peaksin?”

Eestlaste grupiga läbi käima hakates leidis Miguel endale abikaasa Mai.

Karjääriotsingul

Mees lõi kirikule käega ja hakkas karjääri tegema. Ta õppis New Yorgi ülikoolis rahandust ja asus 19aastasena tööle finantsmekasse Wall Streetil. Teda ahvatlesid boonused ja juba 1980ndate lõpus teenis ta paremini kui keskmine eestlane täna. Migueli tööandjaks sai firma, mida hiljem tunti Lehman Brothersina ja mille allakäigust käivitus hiljem viimane suurim rahandus- ja majanduskriis.

Eestist ei teadnud Miguel toona midagi, Nõukogude Liidust oli kuulnud. Ta mäletab ühe Ameerika kiirsöögiketi telereklaami, kus nõukogude inimesi näidati ühesuguste hallidena (samal ajal kui sellest restoranist võisid hamburgeri tellida sellisena, nagu iganes soovid).
Ühel päeval sai Miguel emalt silmiavava raamatu – Kenneth Hagini „In the arms on Jesus”, kus autor kinnitab, et inimene võib olla ühtaegu kristlane ja edukas.
„Olin jahmunud, ma ei uskunud, et see võiks olla võimalik. Arvasin, et need kaks asja välistavad teineteist.”

Kohtumine eestlastega 08 mai miguel

Ta jättis oma karjääri New Yorgis ja siirdus riigi keskosas Oklahomasse piiblikooli. „Kõik mu kolleegid arvasid, et olen lolliks läinud. Aga ma olin nii lummatud ideest, et võib järgida Jeesust ja samaaegselt olla edukas. Mind väga huvitas, mida see reaalselt võiks minu elus tähendada.”
1991. aastal nägi Miguel esimest korda eestlast – Hannes Hermaküla. Mõlemad õppisid samas piiblikoolis ning sattusid töötama ühte ja samasse pitsarestorani. „Tuleb ühel päeval sisse väga lühikestes sinistes šortsides suur mees, ütleb tummise bassihäälega „Hello!”. Vastan „Hello!” ja küsin, kust sa pärit oled? Eestist. Venemaalt? Ei, Eestist.”

Mu nimi pole Muhhammad, vaid Miguel.

Sellest algas Migueli ja Hannese pikaajaline sõprus. Üks ei teadnud, nagu enamus ameeriklasi, mis toimus sellel ajal raudse eesriide taga. Teine vajas kurssiviimist omakorda Ameerika taustalooga. Miguel hakkas läbi käima eestlaste grupiga, kust leidis endale ka abikaasa Mai.
Eestlanna sõitis varsti tagasi koju ja noored suhtlesid telefonitsi. Kaugekõned olid toona kulukad ja ta rääkis pruudile helistamiseks kolme kuuga umbes 700 dollarit.
„Mu ema lõpuks ütles: „Sa ajad meid oma telefoniarvetega hulluks! Laristad kogu meie raha! Osta lennupilet ja sõida Eestisse.“ Ma polnud kunagi varem Ameerikast väljas käinud, isegi mitte Kanadas.”

Kohtumine Eestiga

Miguel saabus külma Tallinna 1993. aasta jõulude eel. Mai viis ta Oleviste jõuluteenistusele. „Kirik oli rahvast täis, seisin kusagil tagaosas, koor laulis. Mul oli õhukese nahkmantliga nii külm, et lihtsalt aevastasin ja tatistasin järjepanu. Enesetunne oli kehv.”
Elu äsja vabanenud Eestis oli talle šokeeriv. „Keegi ei tänanud millegi eest, keegi ei vabandanud millegi eest, keegi ei palunud mitte midagi – mõtlesin, mis teil, inimestel, küll viga on?!”
Mai pehmendas ameeriklase kohandumist. Noored abiellusid 1994. aastal. Eestisse koliti lõplikult viis aastat hiljem. Tänaseks 17 aastat Eestis elanud peres on neli last. Kaks neist on sündinud Ameerikas ja kaks Eestis. Ise kutsuvad end segapereks – estoricadeks ehk eestlastest puertoricolasteks. Zayaste lapsed ei teagi, mis tähendab elada Ameerikas.

Mida ütleb meie Kuningas sellel päeval Eestile?

Misjonäritöös

Miguel on Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Vineyard Tallinna Koguduse pastor ja misjonär. 2003. aastal asutatud koguduse eesmärk on leida inimesi, kes pole kristlased või on kristlastena läbipõlenud ja kirikust võõrdunud.
Lisaks kogudusetööle toimetab Miguel veel mitmel rindel, aidates muuhulgas korraldada palvushommikusööke.
Need koosviibimised, nagu juhtmõte ütleb, toovad kokku juhte nii riigi kui kohalikul tasandil kristlike väärtuste ja põhimõtete juurde, et hinnata nende valguses tänase päeva väljakutseid ühiskonnas, kuid eelkõige leida ühisosa läbi igavikuliste väärtuste ja olla julgustatud.
Miguel on töötanud aastaid parlamendiliikmetega, et lugeda nendega Piiblit, arutada Jeesuse üle ja koos palvetada. Detsembri keskel toimus Toompea lossis juba 15. palvushommikusöök.
Neli aastat tagasi sai Miguel südameataki, mis muutis tema elu. Enam ei tõmba ta end erinevate ülesannete vahel ribadeks, vaid keskendub kõige olulisemale.
„Ent peamiselt olen õppinud inimestest aru saama. Isegi kui ma pole nendega ühel lainel. Mitte oma agendat peale suruma. Mõistma, et minu seisukoht on vaid üks võimalik terves seisukohtade ookeanis,” räägib ta.

Muutused ühiskonnas 09 laulatusel

Ta näeb, et eestlaste teadvuses on nende aastatega juhtunud midagi traagilist. „Rahvuslikus retoorikas on toimunud nihe. Uudishimust on saanud kahtlus, avatus on muutunud hirmuks, huvist on saanud viha.”
1993. aastal esimest korda Eestisse tulles oli Miguel siin üks vähestest tumedanahalistest (ehkki väga tume ta nahk polegi). Eestlastel oli toona kombeks kasutada sõna „neeger“ – see võis tunduda võõramaalasele ebameeldiv, kanda mitte eriti head alatooni, kuid üldjuhul polnud ta öeldud kurjaga.
Ükskord paluti tal ühes raadiojaamas rääkida ja saatejuht ütles publikule, et täna on meil stuudios must mees. „Mõtlesin, et mida? Ma ei ole mustanahaline ja see on raadio – kuidas peaksid kuulajad üldse aru saama?”
Aastaid hiljem sai sõna „neeger“ Migueli hinnangul Eestis palju suurema negatiivse laengu. Pagulaskriis valas õli veelgi tulle. Eesti ühiskond polariseerus silmnähtavalt. Armastati või vihati – vahepealsed toonid pealtnäha justkui puudusid.
Hiljuti külastas Miguel üht tuttavat innovatsioonilinnakus Ülemiste City. Grupp Eesti mehi kõndisid tema taga ja hüüdsid: „Neeger!“ – „Ma olin šokeeritud! Kahjuks ei juhtunud see esimest korda ja ma kardan, et see ei ole ka viimane kord.”

Mida uute ilmingutega teha?

Migueli arvates on vaid üks retsept: hakkame omavahel päriselt rääkima ja üksteist kuulama.
„Oi kui palju on inimestel rääkida lugusid teistsuguste inimeste kohta, keda nad tegelikult ei tunne ega ole kohanud. Öelda näiteks, et iga moslem on terrorist. Ja pagulased tulevad siia, et muuta Eesti kultuuriruumi. Naeruväärne! Kui neid tuleks kahe aasta jooksul ka 500, siis kuidas saab see väike hulk muuta Eesti kultuuri, kui see säilis ka pärast 50 aastat nõukogude okupatsiooni ja venestamist?“
„Samamoodi on naeruväärne, kui mind sildistatakse neegriks ja peetakse moslemiks. Ehkki ma pole must ja olen kristlane. Mu nimi pole Muhhammad, vaid Miguel.”
Ta mõistab Eesti keerulist 700aastast ajalugu erinevate võimude all. Kuid leiab, et kapseldumise asemel peaksime tulevikku vaatama avarama pilguga. Hakkama keerulistest asjadest – näiteks pagulastest – päriselt rääkima, mitte peitma seda teemat vaiba alla, jättes ühiskonda pinged podisema.

Kui Eestit peetakse Euroopa üheks kõige sekulaarsemaks riigiks, siis Miguel näeb selles suurt võimalust.
„Näen Eesti kristlasi liiga sageli tõmbumas kaitsesse: kuna meid on nii vähe, peame kiivalt kaitsma seda, mis on meile püha. Olema n-ö moraalsed majakad. Ma ei näe seda päris nii. Kui me elame nagu Jeesus, siis inimesed panevad seda tähele. Kui oleksime sama armastavad ja hoolivad, avatud ja soojad ning ei mõistaks teiste üle kohut, siis varsti ei saaks Eesti enam olla kõige sekulaarsem riik,” ütleb Vineyardi koguduse pastor ja jätkab: „Kirik ei pea olema verevaene, nõrk, murelik, alati vihane millegi üle ja võitlev kellegi vastu. Me oskame suurepäraselt laduda müüre nende asjade ette, mille vastu me oleme. Aga kas me oleme ka millegi poolt?”

Katkeid Miguel Zayase hiljutisest ettekandest „Võõristame või võõrustame?”

Viimastel aastatel on nii Euroopas kui terves maailmas aset leidnud muutus. Võib-olla teate kõiki statistikaid kui palju on hetkel põgenikke erinevates laagrites. Võib-olla teate, et aastal 2016 on rohkem kui 310 000 ümberasustatud inimest tulnud Euroopasse, seejuures 3200 inimest on hukkunud teekonnal, mille sihiks pidi olema parem elujärg. Võib-olla olete kursis, et 4,7 miljonit inimest on põgenenud sõja eest ainuüksi Süürias, rääkimata teistest konfliktipiirkondadest üle maailma. Need on pelgalt numbrid – aga nende inimeste näod, nimed, lood? [---]
Ma olen kohtunud selle teema erinevate osapooltega. Nendega, kellega olen erimeelt, ja nendega, kellega nõustun. Ma olen kohtunud inimesega, keda mõned kutsuvad rassistiks, aga ka inimesega, keda mõned kutsuvad liberalistiks, kes viib Eesti hävinguni. Täna ma pöördun teie poole, mu õed ja vennad, kellega me oleme ühel nõul või mitte, aga siiski tunnistame, et Jeesus on Issand.

Mitmed meist, kes me pole valgenahalised, oleme tulnud Eestisse kas vabatahtlikult või oleme olnud sunnitud põgenema sõjaohu ja ärakasutamise eest ning me oleme siin, et olla osa Eesti loost.
Moslem, kristlane, hindu või mitte – mis peaks olema meie kui inimeste, kes üritavad Jeesuse jalajälgedes käia, reaktsioon? Kuidas peaks evangeelium meid juhtima, mis puudutab meie otsuseid rassismi ja külalislahkuse osas? [---]
Olles Jeesuse järgijad, kelle igatsus on välja näha ja elada nagu meie Issand, siis kuhu meie identiteet kuulub? Kuidas me peaksime kohtlema võõraid, välismaalasi, inimesi, kes pole nagu meie?
Kas me võiks olla nagu need, keda Piibel kirjeldab: „Vennaarmastus jäägu kindlaks! Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid. Pidage meeles vange, nagu te oleksite kaasvangid, ja kurja kannatajaid, sest ka teie olete alles maises ihus“ (Hb 13:1–3).

Või kuidas suhtud Matteuse 25:31–40 kirjakohta: „Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?” Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.””
Mida ütleb meie Kuningas sellel päeval Eestile? Mida ütleb ta meile ja meie kogudustele, meie inimestele?

Meid ei ole kutsutud ütlema, kui mitmed võivad siia tulla. See on valitsuse töö. Aga mis on meie reaktsioon nende suhtes, kes tulevad? Inimeste suhtes, nagu mina, või nende inimeste suhtes, kes on ümberasustatud? Kas me suudame avada oma kodud, oma südamed, oma kogudused, oma teoloogia ja seega ka meie teod võõrastele? Me ei saa teha palju nendele miljonitele, kes on liikvel, aga me saame teha midagi selle ühe, kahe või kümne inimese jaoks, kellega oleme otsekontaktis igapäevaselt.


Kommentaar Hannes Hermakülalt

Kohtusime esimest korda Migueliga 1991. aastal Tulsa linna pitsarestoranis, kus me mõlemad töötasime. Käisime tookord koos ka piiblikoolis. Olin esimene eestlane, keda ta kohtas. Mul oli au talle ka tema tulevast naist tutvustada. Miguelil on suurepärane huumorimeel. Ta on visionäär, ta on väga avatud ja andekas. Õpetasin talle paari minutiga selgeks esimese eestikeelse lause – Mul on rahakotis krokodilli pilt. Miguel on ebaameerikalikult laia silmaringiga ja tähelepanelik teiste kultuuride suhtes. Ta ei ole oma Ameerika mätta otsas kinni. Mul on ülimalt hea meel, et mul on selline sõber.