Ene Paldre: „Oh kaunis hetk, oh viibi veel…”

01/2017 06 ene johannaga 2
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Tartus Tammelinnas olla üks maja, millel on lillat värvi uks. See on maja, kus on varasemalt elanud Kolgata koguduse pastoripered: Jürmad, siis Pillid ja nüüd Paldred. Mis puudutab lillat värvi, siis see pärineb koguduse tänase pastori Leho Paldre pintslitõmmetest, kes sellesse majja pea 18 aastat tagasi kolis. Siis oli ta veel 25aastane poissmees ja ehk ei osanud unistadagi, et ta seal oma tulevase naisega nelja tütart kasvataks.
Koputan uksele ja loodan elus esimest korda sellest sisse pääseda. Vist õnnestubki!
Ukse avab aga vanem härra, kel on valged juuksed ja kuldsed käed. Tuleb välja, et tegemist on koguduseliikmest ehitusmeistri Aare Luigega, kes teisel korrusel remonti teeb. Tema järel ilmub esikusse majaperemees ja pastor, alati suursuguste ning lugupidavate žestidega Leho. Räägime põgusalt ta kodu ajaloost ning kui täistund lööb, saabub trepist alla abikaasa Ene Paldre, näol võidukas naeratus. Ta on äsja toitnud nende neljandat last, 3kuust Ilse Margaretet, kes olla jäänud nagu kellavärk magama.
Seepeale kutsutakse mind köögilauda, kus ootab värske Napoleoni kook ja aurav kohv. See on rohkem kui olen soovinud ja nii lihtsalt olengi pääsenud Paldrete koju ning veel pastoriproua jutule!

Teil sündis äsja neljas laps. See on päris äge ju?

On küll. Olen mitu aastat mõelnud, et oleks tore kui beebi oleks taas majas. Ka tööalaselt oli see õige ajastus ja ma usun, et ma kedagi seal alt ei vedanud sellega. (Ene töötas sealsamas, kus ta ka õppis, Tartu ülikoolis. Tema vastutusalad olid nii administratiivsed kui organisatoorsed ülesanded kunstide osakonnas.)

Aga mõtled sa, mis saab edasi? Kui laps suurem, lähed sa sinna tagasi?

Tagasi tööle plaanin minna kolme aasta pärast, aga kas enam samale kohale, seda ei tea, sest siis on toimunud rektorivalimised ja mitmed ümberkorraldused. Eks ma jään ka senitehtust puudust tundma, eelkõige vabade kunstide professorite töö korraldamisest, sest seal sai kokku puutuda väga toredate inimestega. Sellised inimesed nagu Merle Karusoo, Arvo Pärt, Vello Salo ja paljud teised! Meeldis, et akadeemilisuse kõrval oli loomingulisust.

Kui Ene räägib, on ta rõõmsameelne. Istub sirge seljaga, ühelt poolt väärikalt, aga teisalt on valmis ka end kõrvalt vaatama ja enda üle naerma. Tartusse on ta tulnud Haapsalust, kasvades üles omakorda pastoriperes. Juttu rääkides jääb ta aeg-ajalt mõne ilusama eestikeelse sõnaga mängima, see paistab meeldivat talle.

Varem kui beebit ei olnud, siis olid tööl ja kodus ei saanudki olla? On nüüd teistmoodi?
Jah. Need õhtud, mil lapsed tulid koju, väsinud ja näljased, võtsid hingetuks, või veel parem sõna oleks „hingeldama”. Ise olin ka väsinud, ja teinekord võisin enesehaletsusest nutma puhkeda, kuid eks ka sellise eluga harju ära. Mida aga ei tahtnud, oli see, et kool ja küla kasvataks lapsi.

Aga kes sa oled? Identiteeti silmas pidades. 07 paldre pere 1

Ma ütleks kristlane ja ema. Abikaasa muidugi ka. Varasemalt vastanuks midagi tööalaselt, aga praegu mitte. Abikaasana olen eelkõige tagalahoidja, ja püüan mitte nii väga pildile jääda. Seekord see vist väga ei õnnestunud.

Väga ei õnnestunud tõesti. Me tegime mõned lood ka teistest pastorinaistest: Aili Roosimaast, Maali-Liina Remmelist ja Einike Pillist.
Einike Pilliga oleme sugulased. Aili Roosimaaga elasime tudengipõlves ühe aasta samas ühikatoas.
Einikese kõrval võib ka kergesti alaväärsust tunda, sest ta on nii võimekas ja aktiivne. Absoluutselt teisest kategooriast! Ta on ühtlasi Kolgata eelmise pastori abikaasa. Aga eks võrdlemine on patt, ega ole hea asi. Seda pole vaja. Ja tegelikult, enne teda oli Kolgatal ju Urve Jürma, kes oli seal Einikesest veel kauem! Tema tegeles pühapäevakoolilastega, kellest paljud olid mittekristlikest peredest ja kellest mitmest on nüüdseks saanud ususambad.

Kuidas oli sul pastori naiseks saamisega? Sa ise ju tuled pastoriperest. Tahtsid sa seda?

Teismelisena ei tahtnud. Võib-olla mulle ei meeldinud see, et peale teenistust pidi nii kaua ootama ja oli igav. Aga muul ajal oli isal mu jaoks aega, olime väga head sõbrad. Ka emaga saime kõigest rääkida.

Kuid ega Leho planeerinud ju ka pastoriks saada?

Jah, mäletan, et see oli ühel jaanuarikuul, siis kui me veel käisime. Ta ütles, et on nõus pastoriametiga, kui kogudus teda usaldab. Aga tegelikult sa ei abiellu ju pastori, vaid inimesega! Pastoriksolemine on üks identiteet, kuigi, jah, inimesest üsna suurt osa hõlmav.

Aga selline nimi nagu Pastoriproua, kuidas see tundub?

Omal ajal öeldi ka „koguduseema”. Mulle tulid alguses Kolgatal vanemad liikmed ütlema, et „meie koguduseema”, aga selle peale ma kohkusin nii ära ja 24aastase tüdrukuna vastasin: „Mis ema, ma olen teile hoopis tütar!” Maakogudustes võib seda seni olla või mäletatakse seda, aga linnakogudustes ja nooremates kogudustes on ajad muutunud. Autoriteedi-kesksest lähenemisest on läinud kogudusejuhtimine koostöökesksemaks ja annipõhisemaks – eks teisi uusi sõnu on veel. Loen üle-eelmise põlvkonna pastor Oskar Olviku mälestusi, kes töötas nõukogude ajal. Praegu täidavad näiteks hingehoidja rolli koguduses mitmed vastava anniga inimesed. Tol ajal kujunes aga sageli pastori abikaasast see, kelle juures käidi hinge hoidmas – ta oli justkui vaimuliku ema eest.

Aga millist elu sa tahaksid kunagi tulevikus, näiteks pensionärina?

Oi, ma tean küll! Minu jaoks on suur eeskuju mu oma vanaema, kes oli suure pere ema. Ta palvetas koguduseliikmete ja üldse paljude inimeste eest. Temaga oli tunda armastust nii praktilistes asjades kui palvetes. Ta oli vana aja pastori abikaasa, tagala. Hoolitses, et kodu ja lapsed oleksid korras. Temani ma ei küündi. Võib-olla igatsen just seda, et mul oleks inimestega sisulisi vestluseid ja usalduslikke suhteid. See on ühtlasi see, mis mulle töö juures meeldis, kui sain rääkida päris asjadest. Jumal kinkis olukordi ja loodan, et ka sellest mingi jälg jäi.

Kuidas näeb välja su argipäev?

Olen beebiga õnneks ühes rütmis ja oleme mõlemad pigem ööinimesed. Esimene söömine on tal 3:30, siis järgmine 6:30. Kella 7st keedan lastele hommikuputru ja siis saadame Lehoga kordamööda lapsi kooli. Vahel saab peale koolisaatmist ka puhata, aga siis on lõuna tegemine. Lapsed tulevad pooleks tunniks koju, lähevad muusikakooli, kes flööti, klaverit või viiulit õppima. Mina käin laste e-koolis ja kui koju jõutakse, on pilliharjutamine, koolitükkide tegemine ja siis saab igaüks 30 minutit olla arvutis. Õhtul saab teinekord ka mõnusasti lastega aega veeta. Lehole meeldivad lauamängud. Esmaspäeviti ja laupäeviti oleme püüdnud hoida päevi perele, aga eks neid erandeid tuleb ikka sisse. On ka koguduse emmede kodugrupp, mis vahel satub pühapäeva peale.

Mis sulle meeldib teha vabal ajal?

Lugemine. Muusika. Klaverimäng. Kuigi jah, jõuluõhtuks ei jõudnud sel korral midagi ära õppida. Samuti ajalugu ja kirikulugu. Kui saab, siis ka suusatamine.

Mida sa sellelt aastalt kõige rohkem ootad?

„Oh kaunis hetk, oh viibi veel…” vastaksin hoopis. Ma ei oskagi nii ette mõelda või eesmärke seada. Võib-olla soovin enim, et võiksin olla Jumalale tööriistaks ja ta kasutaks mind kasvõi läbi palvete. Eestis on liberalismi diktatuur ja sõna kristlus on Euroopas üldse devalveerunud. „Aga eks me tea, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.”

Akna taha linnumajakesse lendab rasvatihane ja nokib toitu. Maha on sadanud lumi. Paldretel seisavad ees uued toimetused. Järgmisel päeval on nende teisel tütrel kaheksas sünnipäev ja sellega on Ene väga rahul. Siis vastutavat kogu peo eest Leho ja sünnipäevalised sõidavad autodega Võrtsjärve äärde, Ene jääb beebiga koju.