Marit ja Ilmar Roosimaa – peret ja usku peab hoidma

04/2017
Laura Jõgar, Tartu Salemi kogudus 06 perek roosimaad 1

Hambaarst Ilmar (44) ja arst, kuid 15 aastat koduperenaine Marit (43) Roosimaa on Tartu Kolgata Baptistikoguduse liikmed ja töötegijad. Nende peres on neli last ja nemadki käivad samas koguduses.

Millistes kogudustes olete tegevad olnud?

Ilmar: Lapsena käisin Rakvere Karmeli koguduses. 18aastaselt tulin Tartusse õppima ja liitusin Kolgata kogudusega. Vahepeal Helsingis õppides käisin 3 aastat Filadelfia-nimelises rootsikeelses nelipühikirikus. Pärast seda sai Tartu Annelinna Koguduses oldud ligi 20 aastat ning nüüd olen jälle Kolgatal tagasi.
Marit: Mind ristiti 16aastaselt ning minust sai Suigu koguduse liige. Kui läksin Tartusse ülikooli õppima, siis käisin Kolgatal ja pärast abiellumist liitusin Annelinna kogudusega.

Kuidas tulite usule? 07 korstnaehitus 1

Ilmar: Käisin väikesest peale koos vanematega kirikus. Minu vanemad olid Rakvere Karmeli koguduse liikmed ja isa oli seal pastor. Elasime sealsamas kirikumajas väikeses korteris. Nii olin hästi kursis kõigega, mis igapäevaselt kiriku seinte vahel toimus. Mingil hetkel jõudsin arusaamisele, et tuleb ka isiklik otsus Jumala kasuks vastu võtta. See sai tehtud 10aastaselt. Minu unistus oli päästetud saada just sünnipäeval. Olin vanematele sellest rääkinud ja kui sünnipäevahommikul mind üles oli lauldud ning kingitused kätte antud, küsis isa: „Kas sa sooviksid nüüd oma elu Jeesusele anda?” Millegipärast tuli mulle ootamatult peale hirmus argusehoog ja ma vastasin, et ma pole selleks veel valmis. Terve päev mõtlesin sellele. Tuli õhtu, mindi magama. Isa oli aga kantseleis ületunde tegemas – kogudusetöö nõudis oma osa. Pärast südaööd läksin tema juurde ja ütlesin, et nüüd ma olen valmis, ja siis tegime koos päästepalve. Ma ei saanud sünnipäeval Jumala lapseks, nagu olin unistanud, vaid järgmisel päeval, kuid see ei ole suur õnnetus, olin ju ikkagi alles päris noor. Siit moraal: ärge hiljaks jääge! Pärast oma otsust olin kolm päeva nagu seitsmendas taevas. Selline emotsioon oli vastus ja kinnitus Jumalalt, mis on mulle olnud julgustuseks keerukamatel eluperioodidel. Ristitud sain mitu aastat hiljem, 18aastaselt.

Usus püsimisele aitas päris palju kaasa see, et Rakvere koguduses tegeleti noortega. Meelis Etti kogus põhikooli- ja keskkooliealised poisid kokku ja tegi meile poisteklubi, kus koos Piiblit uurisime. Tema eeskujul olen minagi Annelinnas poisteklubi korraldanud.

Veel aitavad usus püsida kohtumised Jumalaga. Üks neist juhtus Rakveres keskkooli ajal. Olin oma sõbra Kaido Soomiga teel kodu poole. Päike paistis. Mõtlesime minna otse üle linnuse Vallimäe. Järsku tunnen südames selget hoiatust: „Mitte siit, minge ringiga!” Mina aga kartsin sellest sõbrale mainida – kes teab, mis minust arvama hakkab. Nii sammusime suunda muutmata edasi. Mõnesaja meetri pärast tuli meile vastu kamp tõmmusid noormehi, kes meile kolki andsid, rahakotid ära võtsid ja soovitasid miilitsasse mitte teatada. Olin saanud väärtusliku kogemuse Jumala hääle tundmaõppimisel.

Marit: Mina olen ka pärit kristlikust perest ja juba lapsest saati käisin koos vanematega jumalateenistustel, aga umbes 7aastaselt hakkas mind vaevama mõte, et peaksin tegema ka selle isikliku otsuse. Olin teenistustel kuulnud, kuidas inimesi kutsutakse eestpalvele ja Jeesust oma südamesse vastu võtma. Ma mõtlesin aeg-ajalt sellele ja igatsesin päästetud saada. Olin aga küllaltki arg ning ei julgenud kirikus evangeelsel jumalateenistusel eestpalvele minna, kui kutsuti. Ükskord olin koos oma vanaemaga kodus ja kurtsin talle, et tahaksin ka päästetud saada, aga ma ei tea, kuidas seda teha. Vanaema pakkus välja, et kui vanemad töölt koju tulevad, siis räägiksime nendega ja siis saaksin koos nendega palvetada. Mina aga vastasin, et ma ei taha oodata, vaid tahan kohe päästetud saada. Vanaema kiitis selle mõtte heaks, ütles palvesõnad ette ja mina kordasin järele. Nii ma saingi päästetud. Kripeldus ja rahutus kadusid südamest ning asendusid rahu, rõõmu ja vabadusega. Selle otsuse najal ongi mu usuelu püsinud. Ristitud sain 16aastaselt ja liitusin Suigu kogudusega. 07 talisuplus 1

Kuidas te Jumalat teenite?

Ilmar: Aitame kaasa Tartu Kolgata koguduses. Osaleme muusikatöös: laulame mõnedes ansamblites ja projektikooris, õpetame lastele laule, mina olen aeg-ajalt klaveri taga. Kolgatal on juuniorite grupp, kus käivad 10–15aastased lapsed. Seal aitame kaasa: Marit toimetab tavaliselt köögis ja mina aitan juuniorite juhti Koit Langi mängude korraldamisel ja tunniteema läbiviimisel. Mõned korrad aastas teeme koos abilistega ka pühapäevast kirikukohvikut. Lisaks saan kaasa teenida rootsi keele tõlgina. Rootsi keel on üks minu hobidest. Aeg-ajalt käib Eestit külastamas grupp kristlasi Rootsist Alunda kogudusest. Nende pastorit olen ma palju tõlkinud Elvas, Antslas, Otepääl ja mujalgi. Veel toetame võimalust mööda misjonitööd. Meie suuremad lapsed osalevad noortetöös ja aitavad kaasa ka Kolgata lastepäevade korraldamisel.

Marit: Vajadust mööda aitame Kõrveküla kooli noori Kolgata noortekatele transportida. Vahepeal tuli seda teha lausa kahe autoga, sest ühte ei mahtunud kõik ära. Meie tütred Hanna ja Marta kutsusid oma klassikaaslasi ning koolikaaslasi noortekatele.

Ilmar, kust tuli sul mõte rääkida oma lastega rootsi keeles? 08 maritlillides 1

See sai alguse 18 aastat tagasi, kui meie kõige vanem tütar Helina oli aastane. Kui ma Soomes õppisin, siis käisin seal rootsikeelses koguduses, sest mind oli juba varem rootsi keel huvitanud. Jälle Eestis olles hakkas rootsi keel rooste minema. Tuli mõte, et hakkan lastega rääkima rootsi keeles. Siis ei unusta ma seda ise ära ja lapsed saavad tasuta ja kerge vaevaga ühe võõrkeele selgeks. Hakkasime rootsikeelseid raamatuid lugema. Vaatasime rootsikeelset televisiooni. Rääkisin lastega praktiliselt ainult rootsi keeles. Kuna tegemist pole mu emakeelega, ei oska ma seda perfektselt. Vaja on juurde õppida. Ka väsitab pidevalt võõrkeeles rääkimine. Kiusatus on olnud pooleli jätta. Nüüdseks on lapsed 1,5keelsed. Kord aastas käime perega Rootsis, külastame seal Alunda kogudust ja osaleme nende suvelaagris. Siiani on meil õhtuti rootsi keele tunnid. Loeme harilikult mõnda rootsikeelset vaimulikku raamatut. Paar korda aastas loeme ka Lastepiibli läbi. See on vaimulikus mõttes kasuks, pere on koos ja saab mitmeid olulisi teemasid arutada. Teeme ka ühise õhtupalve ning samas toimub keeleõpe. Mitu head asja koos.

Marit, kas nendel õhtustel koosviibimistel räägid sina ka rootsi keeles?


Jaa, muidugi. See on ju rootsi keele tund. See on huvitav, kuidas keel hakkab külge. Alguses ei saanud ma sõnagi aru, aga siis kuulasin ja küsisin, mida miski tähendab, ning hakkasin vaikselt aru saama. Kui lapsed väiksed olid, rääkis Ilmar nendega muidugi ka lihtsamat sõnavara kasutades. Mingil hetkel hakkasin siis ise ka sõnu ritta seadma. Lastega oli naljakas see, et kui mina nendega vahel rootsi keeles rääkisin, siis ütlesid nad: „Emme, ära räägi issi häälega!“

Kummas keeles lapsed esimesena rääkima hakkasid?

Ilmar: Ikka eesti keeles. Nende keelekuulmisest moodustab rootsi keel maksimaalselt 20%. Kuid ka nii on võimalik keelt õppida. Võib öelda, et meie eksperiment on tulemusi andnud. Helina, meie vanem tütar, õpib hetkel Rootsis gümnaasiumis vahetusõpilasena. Eestlased käisid sealses koguduses külas ja Helina oli tõlgiks. Minu rõõmuks käib tütar isa jälgedes. 08 koduloomad 1

Kuidas te kohtusite?

Ilmar: Esimene kord oli Kolgata palvelas. Kord nägin seal uut tütarlast, kes kohe mulle silma jäi. Tahtsin temaga tuttavaks saada. Siis sattusime kokku ülikooli anatoomikumis. Seal me – hambaarsti tudeng ja arstitudeng – vestlesime esimest korda. Hiljem trehvasime ülikooli raamatukogus. Vähehaaval muutusid meie suhtlus tihedamaks ja jutud pikemaks. Laulsime koos ka Kolgata koguduse noortekooris.

Marit: Kuna telefone meil polnud, käisime koos Tartus Laial tänaval asunud telefonikeskjaamas kodustele helistamas. Sinna, botaanikaaia kõrval olevasse majja, oli parasjagu pikk maa, jõudsime omavahel toredasti suhelda. Niimoodi meie suhe vaikselt arenes. Seda aeglustas aga Ilmari siirdumine Soome õppima.

Ilmar: Meie suhe oli toona üsna habras. Olime pigem lihtsalt sõbrad. Jäime kirjavahetusse. Noorematele lugejatele selgituseks: mobiiltelefone tol ajal ei olnud. Snapchat’i, Facebooki ja Skipe’i ka mitte. Suhtlesime teineteisega 1–2 korda kuus ja suhe jäi ikkagi püsima. Polnud vaja pidevat online-ühendust. Pärast minu esimest aastat Soomes me kihlusime, aasta hiljem abiellusime. Veel tuli üks aasta elada külalisabielu. Kohtusime vaid kord kuus.
Marit: See oli raske aeg. Selle möödudeski oli aastaid alateadlik hirm, et Ilmar läheb varsti-varsti tükiks ajaks jälle kodust ära.

Marit, kuidas on olla nelja lapse ema? 09 1pulmapilt 1

Nelja lapsega on palju tegemist. Ilmari ema Tiiu on meile palju abiks olnud. Arstiteaduskond sai lõpetatud. Otsustasime siiski, et ma jään koduperenaiseks. Residentuuri ma ei läinud, sest tundsin, et ei suuda olla korraga hea ema, hea arst ja hea abikaasa. Nüüd olen ainult oma pere arst.

Ilmar: Mulle see variant meeldib. Kodu on korras, toit on laual. Abikaasal on aega laste ja minu jaoks. Samas töötab ta vähemalt sama palju kui mina. Tegevust meie peres ja majapidamises jagub.
Mind on küll ka hoiatatud, et olla riskantne, kui vaid üks abikaasadest pere sissetuleku eest vastutab – mis saab haiguse või õnnetuse korral? Tõsi, aga muudki variandid on oma miinustega.

Mille poolest on teie pere kristlik ja mille poolest erinete „tüüpilisest” Eesti perest?

Usume Jumalasse ja Kristusesse. Meie pere kõik liikmed on selle isikliku otsuse vastu võtnud. Kaks vanemat last on ka juba ristitud. Jõudu mööda aitame kaasa kirikutöös ja elame kristlike väärtuste kohaselt. Otsime Jumala tahet ja püüame seda täita. Lastel on turvatunne, sest nad teavad, et ema-isa lahku ei lähe, kuna nad on otsustanud alluda kristlikele põhimõtetele, Jumala tahet järgida, üksteist armastada ning teineteisele vigu andestada.
Panustame teadlikult abielusuhtesse. Praktiliselt igal õhtul käime koos jalutamas. Saame päeva jooksul kogunenud rõõme ja muresid jagada. Seda soovitan abielupaaridele: kui vähegi tervist on ja jalad kannatavad, siis ära vaata õhtuti televiisorit, ära ole internetis, nutiseadmed lülita juba kell 9 õhtul välja ja suhelge omavahel ning minge jalutama. Siis on parem uni, tervis ja tervem närvisüsteem. Hoidke oma füüsis ja suhted korras – see on Jumalale meelepärane!

Mida olete tahtnud oma lastele ellu kaasa anda?

Marit: Turvatunnet ja teadmist, et vanemad armastavad neid. Kristlikke väärtusi, peremudeli eeskuju.
Ilmar: Andeksandmise ja -palumise oskust. Tülisid tuleb niikuinii, aga neid tuleb lahendada ja tuleb andeks paluda. Tüli ei või jätta vinduma päevadeks või aastateks. Vanematel pole mõtet mängida eksimatuid. Tuleb ka laste käest andeks paluda. Sellel on suur mõju.
Palju muudki tahaks kaasa anda, näiteks, et nad õpiksid hoolitsema oma lemmikloomade eest ehk endast nõrgemate eest. 09 2rootsitund 1

Kui mõelda teie lapsepõlvekodudele, siis millest olete võtnud eeskuju oma laste kasvatamisel?

Ilmar: Ikka kristlikud põhimõtted ja siis veel paljulapselise pere eeskuju.
Marit: Nii mina kui Ilmar puutusime lapsepõlves maaeluga palju kokku. Kuigi meil praegu lehmi ega kanu pole, oleme oma lastele vähemasti näidanud, kuidas kartul ja porgand kasvavad ning kuidas küülikutele heina tehakse.

Mida olete teisiti üritanud teha oma pereelus, võrreldes oma vanematega?

Marit: Lapsena oleksin tahtnud natuke rohkem oma emaga olla. Tal olid aga pikad tööpäevad. Õnneks oli mu vanaemal rohkem aega minu jaoks. Nõukaajal ei peetud koduperenaiseks olemist heaks tooniks. Nüüd on õnneks teisiti.
Ilmar: Minu kodus oli isal vähe aega. Ta töötas Rakvere haiglas meditsiinitehnika remontijana ja lisaks koguduses pastorina. Mul on endal nüüd sama kalduvus lastega mitte tegeleda. Peab pingutama, et lapsepõlve eeskujust välja murda.

Mis muutusi on see teie ellu toonud, et lapsed hakkavad juba suureks saama?

Marit: Meil on rohkem aega üksteise jaoks. Saame koguduses koos toimetada. Väikeste lastega võib elu raske olla, aga see aeg läheb mööda.
Ilmar: Eks muresid tuleb ja läheb: väiksed lapsed, väiksed mured; suured lapsed, suured mured.
Marit: Et lapsed said varakult kristlaseks, on nad olnud suurtest rumalustest ja vigadest hoitud. Oleme neid alati kirikusse kaasa võtnud. See on saanud neile elu loomulikuks osaks.
Ilmar: Soovitus kristlikele peredele: lugege ikka ka kodus koos lastega Piiblit! Pühapäevakoolist ei pruugi piisata.