Innar Kruglov – ostukeskuses evangeliseeriv kogudusekarjane

05/2017 06 innar krug
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Olen palunud ühel oma heal sõbral, Risttee kogudusevanemal ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari arendusjuhil, Innar Kruglovil võtta mind tunniks-kaheks töövarjuks. Nimelt kibeleb minus soov teada saada, kuidas ta juba mitu kuud järjest, iganädalaselt, võõrastele inimestele Jumalast räägib ja ehk isegi elumuutuseid näeb. Sätime kalendrid sünkrooni ja kohtume esmaspäeva lõunal Tartu Annelinna Selveris. Selleks, et kogemus võimalikult sügavalt mällu jäädvustada, võtsin kaasa pastaka, hunniku tühje pabereid ja fotoaparaadi.

Innari kohta võiks öelda, et ta on lihtne mees ja pärit Pärnust. Õppinud Maaülikoolis, perekonna loonud Tartus. Sõidab sinise autoga, kannab halli pusa ja kasvatab habet. Saame temaga kokku ostukeskuse kohvikus, istume maha ja peame plaani. Innar ütleb, et tal tervelt kolm ideed, kuidas ja kellele Jumalast rääkida, aga kõigepealt ta telliks kanasalatit. Mõtlen, et olgu nii, ise olen lõunatanud, aga küsimusi mul jagub. Pärin talt, mis need kolm ettepanekut siis on?

Ta ütleb, et käis varasemalt poes veidi ringi ja uuris maad. Meie lähedal olevat kalatarvete kauplus, kus olevat sõbralik müüja. Teiseks on poe ees Jazz autopesula, kus Innar on mööda minnes näinud korduvalt kleepsu peal sõna “CHRIST” (Kristus) ja tal on suur isu putkas istuvalt teenindajalt küsida, miks see sõna seal on. Kolmas vestlus olevat võimalik teostada sellessamas Siriuse kohvikus, kus parasjagu istume. Siin olevat klienditeenindajaks üks Innari tuttav, keda ta tunneb küll nimepidi, aga kellega pole kunagi pikemalt rääkinud.

Pakun omalt poolt välja, et tegelikult võiks ju kõik kolm võimalust ära kasutada, ja Innar pole vastu. Ta tõuseb toolilt ja läheb toitu tellima. Ja seal nad siis räägivadki! Varsti Innar naaseb ja ta näib üllatavalt rahulik.

Kuidas siis läks? Millest te rääkisite?

Oli hea vestlus. Tean, et ta kunagi käis Salemi koguduses ja nüüd küsisin, kas ta käib veel kirikus. Ta pidas vajalikuks öelda, et ei ole jõudnud, sest on tööl. Tajusin, et talle on muud asjad tähtsamad. Seepeale küsisin, et kuidas on tal Jumalaga suhe. Ta ütles, et katki see pole. Küsisin ka, kuidas saan ta eest palvetada, ja ta andis eestpalvesoovi. Nägin, et see võttis tal silma märjaks ja ta oli tänulik.

Innar pakub välja, et võiksime kohe ta eest palvetada ja seda me teemegi. Varsti saabub tellitud kanasalat koos klienditeenindajaga ja Innar annab talle teada, et palvetasime tema pärast. Ta on siiralt tänulik. 07 siriuses

Kas solvav ei ole mõnikord teiste jaoks, kui niimoodi nende ellu sekkuda ja Jumalast rääkima hakata?

Ei ole näinud, et oleks. Küll aga on öeldud varakult vestluse alguses, et „Jumalasse mina ei usu.” Otsekui tõmmatakse mingisugune piir maha ja antakse sellega mõista, et ei taheta Jumalast rääkida. Ükskord olid meil ühed venelastest naabrid külas. Ma ütlesin, et teen toidupalve, kuna ma usun, et see on Jumala käest. Selle peale ei öelnud nad kohe midagi. Aga hiljem ütles naine, et ta ei taha Jumalaga midagi pistmist teha. Võib-olla ta aimas, et võib Jumalast veel juttu tulla, aga me siiamaani suhtleme nendega.

Aga kui keegi n-ö korvi annab, siis püssi põõsasse ei viska?

Me ei pea peale äraütlemist kausta kokku panema. Inimesed on osa su elust teatud aeg niikuinii, aga kui nad tunnevad (kui nad on Jumalast ära öelnud), ja su soojus nende vastu muutub, siis nad järeldavad, et sa ei ole neist muudmoodi huvitatud. Suur osa evangeeliumi kuulutamisest on ka evangeeliumi kehastamine ja armastus peab olema seejuures läbiv. Selles armastuses saan ma ka teise inimese maailmavaatele julgelt vastu astuda.

Juhuslikult saabuvad samasse kohvikusse Innari abikaasa Siiri ja ta vanim tütar, 1. klassi õpilane, Elli. Nad tähistavad emapalga saabumist ühise lõunaga. Meid lasevad nad rahulikult edasi vestelda.

Mis sa arvad, kas su naine on uhke su üle, et sa niimoodi iga nädal viimased neli kuud inimestega Jumalast räägid?

Ma arvan, et talle meeldib, ja ma usun, et see inspireerib nii teda kui ka lapsi (Kruglovite peres on veel nelja-aastane Joosep Enno ja kuuekuune Hanna Teresa). Tahan, et kogu mu pere mõistaks, et kogudus ei ole ainult pühapäev või kodugrupp, et oleme saadikud seal, kus oleme. Vahel räägin lastele ka lugusid, kuidas olen inimestega kokku puutunud. Ja isegi kui lood on rasked, oskavad nad väga hästi samastuda. 07 perega

Üks lugu, kuidas nad on naabrite keskel olnud saadikuks, on kirjas lk 9.

Ütleksid, et need neli kuulutuskuud on olnud seiklusrohked?

On küll. Samas ütleksin, et on lihtsamaid ja raskemaid nädalaid. Pooltel kordadel pean ennast ikkagi käima tõmbama. Teinekord inimesed ei saa, ei taha või neil on kiire, et rääkida. Olen pannud tähele, et need, kes on üle 50 aasta vanad, on avatumad. Jutt jookseb paremini, neil on oma arvamust ja nad räägivad ka kogemustest. Kõndivaid inimesi ma väga ei torgi. Istuvatel inimestel on rohkem aega, aga kas nad tahavad rääkida, on iseasi. Igal juhul on vaja Püha Vaimu juhtimist.

Aga kuidas sa selle otsuseni jõudsid, et ka n-ö tänaval inimestega Jumalast rääkida?

Algas sellest, et nägin end piltlikult alasti. Olin peitunud justkui tõe taha ja tekkis mingisugune küllastumise tunne. Ühelt poolt teadsin Jumalast nii palju, aga siis tahtsin seda ka rohkem välja elada. Evangeeliumi kuulutamine on väike osa kogu evangeeliumist, aga see on ülioluline osa!

Selleks ajaks on Innaril salat söödud ja ta arvab paremaks minna õue, et vaadata lähemalt, mis on Jazz autopesula kleepsu peal kirjas. Leiame selle täpselt sellisena, nagu ta ütles. Kirjas on tõepoolest CHRIST ja Innar teeb sellest omakorda mobiiliga pilti. Sellesama mobiiliga astub ta pesula putkaakna juurde ja teeb klienditeenindajaga juttu. Ma ise seisan Innari varjus, aga häälest saan aru, et tegemist on vanema mehega, üle 50. Mõtlen endamisi, et siis ta jutt kindlasti jookseb, nagu Innar varasemalt selgitas.

(Innar vaatab naeratades luugist sisse.) „Mul on teile üks naljakas küsimus. Teil on siin pesulas üks kleeps, mille peale on kirjutatud CHRIST (näitab mehele mobiilis tehtud pilti). Oskate öelda, mis see tähendab?”

Mees vastab midagi, räägib Saksamaast, aga kuulen vaid üksikuid katkeid. Kirjutan Innari küsimused üles. 08 konksud

...Ma ise olen kristlane ja minu jaoks seostub see Kristusega.
...Aga teil endal ei ole? Ise usumees?
...Arvate, et Jumal pole üldse olemas?
...Mina usun, et on.
...Usun, et see Jumal, kellega teil ei seostu see nimi, armastab teid.
...Jumal läbi Kristuse on isik.
...Kas teil on midagi, mille pärast saaksin palvetada?
...Aitäh teile!

Jalutame tagasi poodi ja peegeldame kogemuse üle. Innar annab vestlusest täielikuma ülevaate ja ütleb, et mees oli vägagi teadlik olnud sellest CHRIST-kleepsust. Ta olevat öelnud, et see oli Saksa firma nimi, kellelt pärines ka kõik muu pesutehnika. Kas sellel firmal ka mingi seos Kristusega on, seda ta ei teadvat. Ühtlasi kuulen, et mees ennast usumeheks ei pidanud, aga olevat kunagi mägedes hädas olles „pomisenud palveid”. Ühel hetkel läinud mehel käsi aknalingi peale – sellest järeldas Innar, et vestlust tuleb lõpetama hakata. Palvesoovi küsimise peale olevat teenindaja üllatunud ja jäänud vastuse võlgu. Kokkuvõttes pidas Innar seda pigem lühikeseks vestluseks.

Kas sa arvad, et sellise vestlusega tuleks ka teised toime?

Ma usun küll. Selleks ei ole vaja teoloogilist kraadi. Antud vestluses ma otsisin konksu, millest saaks kinni võtta, ja oli lihtne hakata rääkima Kristusest. Eks ta oli mul natuke naiivne küsimus, aga mis seal ikka.

Innar näib jätkuvalt heatujulisena. Kuigi meil on vaid 15 minutit kokkulepitud aja lõpuni, arvab, et jõuame ka kolmanda vestluse maha pidada. Läheme kalatarvete poodi, kus ta varasemalt käis ja sõbralikku teenindajat nägi.
Poes tutvustab Innar mind klienditeenindajale kui sõpra, kelle ta on sel korral endaga kaasa võtnud. Saan jääda kassa kõrvale seisma – ja selles viimases vestluses kõike oma ihusilmaga pealt näha.

Klienditeenindaja on võrdlemisi noor mees, sama vana kui meie, 30ndate ümber. Arvutis on tal lahti vaid üks tühi graafik ja näib, et tal on võrdlemisi igav. Ta on hea jutuga. Ja isegi kui Innar alustab otsemaid küsimusega – „Mis vahenditega Jeesuse ajal kala püüti?” – tuleb ta sellega kaasa. Ta räägib, et tegemist võis olla arhailise võrguga, mille otsas on raskused ja mis välja tõmmates muutub „kotiks”. Innar jätkab Peetruse võrkude rebenemise looga ja küsib, kuidas küll Jeesus teadis, et seal kalu on? Müüja-mees arvab, et Jeesus teadis, kus on kalade kudemiskohad. Me kõik naerame ja ma tunnen üllatusega, et vestlus võib olla ka pingevaba. 08 salatiga

Samas jääb jutt sel korral natuke ümmarguseks ja filosofeerivaks. Muuseas saame teada, et müüja olevat töötanud kaks aastat avamerel krevetipüüdjana ja kunagi – väikse poisina – käinud Tartu Kolgata koguduse liikme Valdeko Säre purjetamislaagrites. Seal puutus ta kokku Piibli ja sealsete lugudega. Et keegi teine kristlane on samuti kuulutustööga tegelenud, on suur rõõm kuulda.
Peale vestlust istume Innariga viimast korda maha ja reflekteerime äsjakogetut.

Kas sulle ei tundu, et selline vestlemine on nagu õngega avamerele minemine? Tuleb justkui nii palju selgitustööd teha ja ikka ei tea, mis neist inimestest saab?

Jah, aga ma ei tea ka, mis oleks alternatiiv. On terve hulk inimesi, kes kirikus ei käi ja ei puutu ka kuidagi teistmoodi Jumalaga kokku.
Samuti on minu jaoks oluline, et kristlasena saaksin välja elada seda, mida usun. Seepärast ma ei võta seda ka tööna.

Aga pastori ülesanne on varustada kristlasi?

Nõus – ja inspireerida läbi eeskujuks olemise. Seejuures aga peaks ta tegema nii, et see põhineks Jumala sõnal ja tema läkitusel.

Tänan Innarit omakorda inspireeriva kogemuse eest ja jätame selleks korraks hüvasti. Mitmed teed vajavad veel tallamist ja eks meil kõigil ole veel palju kohtumisi ja olulisi vestlusi ees!