Pelmeenid ja lapsevankrid Jumala kätes

05/2017 09 edite siiri
ehk kuidas läti perekond sai Eestis kristlasteks
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Võiks öelda, et perekond Supede lugu algas Eestis trööstitult. Äsja 28aastaseks saanud Edite meenutab, et esimesed kolm aastat nendega ei sõbrutsetud ega kutsutud külla. Kõik aga muutus siis, kui ta abikaasa Arnis nende Ihaste korteris pelmeene küpsetas ja elekter ühtäkki ära läks.

On ainult üks Jumal ja temani on ainult üks tee, kelleks on Jeesus.

„Mind ennast tol õhtul kodus ei olnud,” meenutab Edite, tollal veel 20ndate alguses, kuid tänaseks kolme lapse ema ja kosmeetik. „Samal ajal kui Arnis pelmeene tegi, läks elekter ära. Kui ta kuulis, et üks naabritest on rõdul, läks ta sinna küsima, kuidas neil on.”

Tuli välja, et sealsamas rõdul seisis Innar Kruglov ja nende sektsioonis tõepoolest oli elekter. „Kui ma koju jõudsin, ütles Arnis, et ta sai naabritega tuttavaks ja nad kutsusid meid külla. Olime sinna kõigest mõned kuud tagasi kolinud ja kolme aasta jooksul polnud keegi meie vastu nii sõbralik olnud,” ütleb Edite.

Õhtusöögil räägiti avatult, et usutakse Jumalasse ja et kirikuskäimine on Kruglovite igapäevane tava. Kuna aga mõlemad perenaised Siiri ja Edite olid lastega kodused, siis arvati olevat hea lapsevankritega jalutama ja mänguplatsile lapsi kiigutama minna. Jutuks tulid ka religioon ja suhe Jumalaga.

Supede senine taust oli Lätis olnud katoliiklik, hiljem luterlik, aga isiklikku suhet neil Jumalaga ei olnud tekkinud. Pigem isegi peljati religiooni. Edite oli hakanud midagi enamat otsima läbi jooga ja lugenud vaimsetest asjadest rääkivat raamatut „Söö, palveta ja maga”. Sellest sai ta enda juhtmõtteks, et igast religioonist võib ta ise valida, mis endale kõige paremini sobib. Õpetusest vaimustuses oleku ajal kohtaski Edite Siirit.
„Jutustasin palju ja Siiri oli tagasihoidlikum. Käisime lapsevankritega ringi ja ma kõnelesin talle oma avastusest, et inimene saab ise valida, mida uskuda tahab.”
Siiri aga tundis ühtäkki, et peab väga konkreetselt väljendama, et nii see ei ole. Talle meenus kirjakoht, mis räägib selgelt, et on ainult üks Jumal ja temani on ainult üks tee, kelleks on Jeesus. See vastus rabas Editet ja ta jäi selle üle tükiks ajaks järele mõtlema. Samuti oli üllatujaks Siiri ise, sest Edite ei kohkunudki ta konkreetsusest ära, vaid vestlused usuasjadest jätkusid ja teemad läksid aina sügavamaks. Lätlannal oli palju küsimusi. 09 pelmeenid

Järgmisena kutsusid Kruglovid lätlased kirikusse. Kuigi Arnis oli veendunud, et tegemist on sektiga, siis Edite läks. Ta mäletab sellest, et inimesed olid normaalsed, kuigi jah, oli ka neid, kes tema arvates veidral kombel laulude ajal käsi üles tõstsid. Kergest alalhoiuinstinkist hoolimata läksid nad järgmisel pühapäeval juba üheskoos kirikusse. Naised jätkasid seejuures igapäevast jalutamist ja mitmed usuteemad selginesid. Mitte kaua aega hiljem, 4. septembril 2010, said nii Edite kui Arnis Sõrmuse talus Risttee koguduse keskel ristitud.

„Väga palju on muutunud, võrreldes varasemaga. Me mõtleme teistmoodi,” ütleb Edite. „Ja ma ei kujutaks ette, kuidas isegi kasvatada lapsi, kui ma ei oleks kristlane. Samuti on Jumal muutnud Arnist viimastel aastatel nii palju!”
Nüüdseks on Supedel teisigi kristlastest sõpru. Nad käivad koos TIF koguduses ja Edite räägib mitmeid lugusid, kuidas ta on saanud tunnistada Jumalast nii töökaaslastele kui naabritele. Üheks ta nädala kõrghetkeks on naiste piiblitunni juhtimine.

„Võrreldes tavalisi inimesi ja kristlasi, siis neil on suur erinevus,” võtab Edite möödunu kokku. „Siiri oli mulle nagu õde, ta oli kogu aeg mu kõrval. Sain alati küsida temalt abi ja ta ei öelnud mulle kunagi ära. Ma ei tea, kas ma olen saanud olla kellelegi teisele päris nii nagu Siiri, aga olen tahtnud, et mu elu oleks samasugune nagu siinsetel kristlastel.”'