Aarnad – radikaalse pöördumise ja kristliku jõulutraditsiooniga suurpere

12/2017 06 j6ulupere
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: erakogu.

Seda ei pruugi kohe tähele panna, aga kui sõita Tartust välja Elva suunas, siis mingi hetk jääb paremat kätt Nõgiaru bussipeatus. Kui sealt nüüd pisut edasi silgata, siis oledki jõudnud Aarna pere koduväravani.
Tegemist on suurperega, kes 90ndate keskpaigas Annelinna luha pealt maale kolis. Tean, et vanemad Gennaadi ja Eerika on tagasihoidlikud inimesed ja niisama pildile ei kipu. Aga kuna ees seisavad jõulud, mida nad kristlikult tähistavad, ning perre lähiajal mitu uut lapselast sünnib, siis mida halba võib siit üldse leida?

„Ma ei taha, et meid idealiseeritaks,” ütleb viis last üles kasvatanud pereema Eerika. „Meie elu ongi üks argipäev, ja minul on ka jõuluajal migreenihood.”
Oleme ühel meelel, et just realistlikke lugusid me otsimegi. Rääkida asjadest nii, nagu nad on, seejuures vaadata tagasi selles lootuses, et see oleks ka lugejale kasulik. Või nagu pereisa Gennaadi ütleks – õnnistuseks.

Siberi rong ja Kastani tänav

Neljapäeva hommik. Maas on esimene lumi. Mul on au teha esimesed jäljed, mis lähevad nende koju. Mind on oodatud. Nad küsivad, kas olen ikka hommikust söönud, ja juhatavad edasi elutuppa, kus laual on väike hunnik fotosid, mis peaks omakorda jutustama nende senise elutee.

Oli aasta 1956. Eestisse sõitis rong Siberist. Ühes vagunis oli kolmelapseline pere. Eerika Penner oli neist kõige noorem, seitsme kuu vanune. See on esimene pilt, mis tal on lapsepõlvest. Väike tüdruk istub laua ääres, ja seal on sööki.

Pere sõitis otsapidi Valka tädi juurde. Aga tädimehele see väga ei meeldinud, et nende juurde niimoodi elama tullakse, ja pani oma naise valiku ette: kas tema või uus pere?

Tädi valis mehe kasuks ja Siberi sugulased hakkasid linna pealt uut korterit otsima. See õnnestus. Valga aastatel on fotole jäänud see, kuidas ema vabast ajast riideid õmbleb ja Eerika neid rõõmsa näoga kannab. Samuti mäletab ta, et tollal pandi lapsi sõime õige vara ja terveks nädalaks ning nii oldi pisikesest peale viis päeva perest eemal. „Elasime töökesksel ajal.”
Samal ajal kasvas temast kolm aastat vanem Gennaadi Tartus Kastani tänaval, samuti kolmelapselises peres.
Poisi ema Elga Antonov töötas juuksurina, aga käis ajastu ateistlikku õpetust trotsides Riia mäel Salemi koguduse palvemajas. Algul käis ta seal koos lastega, kuid ajapikku tahtsid need rohkem sõpradega olla ja nii jäi Elga oma pere ainsaks usklikuks. Koguduse mälestustesse läks ta kui suur palvetaja, kes igal palvesoovide esitamise võimalusel püsti tõusis ja palus kogudusel koos temaga palvetada, et ta lastest võiksid saada Jumala lapsed. Kogudusepere tuli ema igatsusega kaasa ja palvetas aastaid.

Suureks kasvamine07 ema piibliga

Kui Eerika oli viieaastaseks saanud, kolisid nad Tartusse. Koliti, sest isa sai tööd bussijuhina ja siis oli 100-rublane kuupalk korralik summa. Nii alustas Eerika kooliteed Treffneris. Peale keskkooli jätkas ta kaubanduskursustel. Teismeeast mäletab ta, et veetis palju aega sõbrannadega ja trennidest tegeles enim sõudmisega. Teda võis näha näiteks Emajõel tüürimehena.
Nii Gennaadi kui Eerika olid oktoobrilapsed, aga parteisse nende tee välja ei viinud. „Sinna otsiti pigem teist tüüpi inimesi,” kommenteerib Gennaadi, kes tema pettumuseks pandi isa ja õe tugeval tahtel venekeelsesse Puškini kooli. „Isa ilmselt kartis Stalinit ja arvas, et see võim jääb ka edaspidi püsima. Aga selle tulemusel ei kuulunud ma ei eestlaste ega venelaste hulka. Mind ei võetud omaks.” Sellest sai ka põhjus, miks Gennaadi, olles juba 31aastane, otsustas oma poega esimesse klassi saates võtta perele vanaema perekonnanime Aarna.

„Oma ema usust mäletan seda, et kui ta palvekoosolekutel käis, oli ta tagasi tulles kuidagi tasakaalukam,” räägib Gennaadi täna. „Samas naersid teised emad õues selle üle, et ta usklik on. Ta ei varastanud oma töö juurest juuksurina odekolonni nagu teised.”

Justkui vastukaaluks sellele meenub Gennaadile aga ka teistsugune pilt minevikust. Kastani tänaval jalutas tihti professor Juri Lotman, kes tema emast lugu pidas ja selle märgiks möödudes kaabut kergitas. See jäi pojale hästi meelde. Meelde jäi ka mingi hulk piiblilugusid, mida ema talle luges, ja see, et nad käisid surnuaiapühal, aga pojast usklikku ei saanud.
Omavahel said Gennaadi ja Eerika tuttavaks siis, kui Eerika oli 19aastane, tänu sellele, et nende õde ja vend omavahel tuttavaks olid saanud ja armastuse leidsid. Selle peale Gennaadi naerab ja rehmab käega, öeldes, et sellest võib justkui jääda mulje, et ta kuidagi teistmoodi endale kaaslast leida ei osanud. „Mina lihtsalt mõtlesin, et kust ma temast paremat leian.”

Aasta peale kohtumist registreerisid noored abielu.
„See, et nii noorelt, oli sel ajal tavaline,” ütleb Eerika nüüd, kuid rõhutab, et tegemist ei olnud laulatuse, vaid lihtsalt registreerimisega. Fotosilmale said nad jäädvustatud kahe kauni noore inimesena, Gennaadil olid seejuures mehised bakenbardid ja korralik vunts.

Usutee leidmine

Noorpaar Aarna abielu algas kapi taga, Gennaadi vanematekodus. „Ega see lihtne ei olnud, elada niimoodi koos vanematega,” kommenteerib Eerika. Aasta peale kooselu sündis neile poeg Tarmo ja mõned aastad hiljem tütar Ülle. „Siis oli peres kaks last tavaline. Nii oli kombeks. Suured pered ei olnud au sees.”

Edasi koliti Tartusse – Anne luha peale – kortermajja. Ühtekokku möödus tervelt 14 abieluaastat ja siis leidis aset pööre.07 kleit

„Issand on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad,” on kirjas Piibli psalmis 126:3. Gennaadi ja Eerika tunnistavad nüüd, tagasi vaadates, et sama kehtib ka nende puhul.

„Eks meil abielus ikka pingeid ja kriise oli,” ütleb Eerika. „Ei saanud kõigest rääkida. Gennaadi käis tihti ära ja mina olin kahe lapsega kodus. Õhtuti koputati aknale ja öeldi, et peol vaja pillimeest, tulgu Gennaadi oma kitarriga. Mis suhtest saab siis rääkida? Kuhu see ikka niimoodi edasi oleks läinud?”

Aga juhtus nii, et kui Gennaadil endal oli poeg 12aastane, tärkas temas huvi Jumala vastu. Ta arvab, et oma osa võis olla selles, et senine elu tüütas ära ja usuasjad jälle avalikkuses lubatud olid. Ajalehes Edasi ilmusid üle pika aja kuulutused kirikukoosolekute kohta, nende seas ka Salemi baptistikoguduses, kus ema Elga oli liikmeks olnud. Aga seda, et tema pojas uuesti huvi tärkas ja palved viimaks vilja kandsid, ta ei näinud. See kõik leidis aset üheksa aastat peale ema siit ilmast lahkumist.

„Mulle tundub, et Gennaadi käis ja uuris maad,” meenutab Eerika. Mees läks kõigepealt adventkirikusse, kus teenistust peeti laupäeval. Kõik jutt oli hea, aga seda, et hingamispäeva peeti laupäeval ja mitte pühapäeval, pidas Gennaadi pisut kahtlaseks. Edasi läks ta metodisti kirikusse, kus kõik olid väga rõõmsad. Mõnikord tundus, et ehk liigagi rõõmsad, ja siis läks edasi Kolgata kogudust vaatlema. Viimaks ringiga ikkagi tagasi Salemi palvelasse.

Kui nad puumaja kollasest uksest sisse astusid, vaatas neile vastu üleni valgesse riietatud keelpillikoor. Oli palmipuudepüha. See oli võimas vaatepilt. „Kontrast maailmaga oli nii suur,” ütleb Gennaadi. „Ja pärast teenistust öeldi esikus, et tuleksime ikka tagasi ja näeme jälle!” Nimelt tunti Elga poeg koguduseliikmete poolt ära ja kõik olid siiralt õnnelikud, et ta üle pika aja uuesti nende sekka oli tulnud. Tunne oli, nagu ta oleks perekonda vastu võetud.

Ja nii nad tulidki. Edasi kutsuti neid koos teistega pilli mängima. Abielupaar Enno ja Aino avasid oma kodu ja seal harjutati pillimängu ning pärast võeti aega ka muudest asjadest rääkimiseks. Nii said mitmed usuasjad selgemaks ja neist said Aarnatele vaimulikud vanemad.
Peatselt tärkas Eerikas usk ja ta soovis saada ristitud. Tollane kogudusevanem Jüri Jürgenson soovitas tal abikaasat järele oodata ja ristimisele tulla alles siis, kui mõlemad on selleks valmis. Kogemus näitavat, et sedasi on parem. Samuti katsuti koguduses läbi, et nende usk ei oleks omakootud, vaid ka päriselt Jumala Vaimu töö.

Eerika ootas, Gennaadi usk küpses ja varsti nad olidki valmis ning veendunud oma usus Kristusesse. Pool aastat peale palmipuudepüha, 25. novembril 1989 astusid Aarnad sellesama Võru tänava Salemi palvela ristimisbasseini ja uus elu võis alata.08 myyjana

Suurpuhastus

Aarnad nimetavad alanud perioodi suurpuhastuseks. Lahti saadi paljudest mittesobilikest raamatutest, piltidest ja isegi suurest värviteleviisorist, mille nad olid Eerika emalt kingituseks saanud. Kodust tõsteti telekakast käru peale ja sellega jalutati üle Sõpruse silla, suunaga täikale. See tegi küll ema kurvaks, aga Aarnad leidsid, et nii on parem.

Kirikuelu täitis selle koha, mis varem oli hõivatud muude asjade poolt. Võeti aktiivselt osa kõigist kooskäimistest, osaleti keelpillikooris ja käidi palvekoosolekutel. Kodus hakati tegema õhtupalveid ja järk-järgult hakkas aset leidma seesmine tervenemine, sealhulges abielusuhte paranemine. Kui varem oli kõige tähtsam töö, siis nüüd tõusis esiplaanile perekond.
„Eks usutee algul oli ka palju kompamist,” jutustavad Aarnad. Väga oluliseks peavad nad sellest ajast Paul Himma jutluseid ja pastor Jüri, kes neile märgilise sündmusena uue, mustade kaantega Piibli kinkis. „Kontrast maailmaga oli väga suur – nagu öö ja päev. Aga vaimulik laud oli hästi kaetud ja vaim sai hingata.”

Gennaadi kutsus oma tollaseid sõpru samuti kirikusse, aga neist huvilisi ei tekkinud. Pidutsemised jäid sinnapaika ja nende aknale enam koputusi ei tehtud.
Üldse paistab Aarnate elu olevat sätitud sedamoodi, nagu on Peetruse sõnad Piiblis – „...et me maises elus allesjäänud aega ei elaks enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi” (1Pt 4:2).08 genna kitarr

Mis puudutab aga Jumala tahtmise mitmekülgseid väljaelamisvõimalusi siin maa peal, siis Gennaadil on meeles kord, kui käidi koguduse vendadega metsa tegemas. Siis olla öelnud üks meestest talle, et ega kristlasel sobi sedasi karvane olla. Seda sõna võttis Gennaadi tõsiselt, ajas noorpõlve vuntsi maha ja sellest ajast peale on tal olnud sile lõug.
Samas, laua peal laiutab ka järgmine foto, kus on lisaks kahele täisealisele lapsele ja nende peredele veel kolm mehepoega, kel kõigil lõuapoolikud ikkagi karvased. Kuidas see siis juhtus?

Karvased mehepojad

Üks suur muutus, millest nii Gennaadi kui Eerika räägivad, mida usklikuks saamine tõi, oli uus armastus ja huvi laste vastu. Nii ei jäädudki enam kahelapseliseks – nagu varasemalt kombeks –, vaid sellest sündisid perekonda üksteise järel kolm jõmmi – Marko, Silver ja Taivo. Ühtäkki sai kodu poisse täis.
See aga tõstis korterimaksud kõrgele. Aarnad leidsid, et mõistlikum oleks Tartust välja kolida – Nõgiaru külla. Seal seisis üks kiviseintega karp tühjana ja kuigi sinna koliti kitsastes tingimustes ning Gennaadil tuli kõik oma ehitajaoskused mängu panna, leiti sellega uus kodu, Aarnamäe talu. Mis sest, et palju varasemat kiviladumist tuli ümber teha, vesi istus kaevus ja küte oli elektriradiaatoriga. Elada maal oli odavam kui Annelinna kortermajas.09 annelinnapere

„Ema lausa nuttis, kui meid esimest korda siin nägi,” ütleb Eerika. „Nägi neid tingimusi, milles elasime, aga eks ajad olid sellised.”

Enamus neist aastatest on Gennaadi töötanud maalrina, oma erialal. Alustas küll Valgevenes raamatupidamise õpingutega ja Vilniuses läks edasi programmeerijaks, kuid alates sellest, kui sai majavalitsuses maalriks, on jäänud selle ameti peale. On olnud ka perioode, mil töötatud isegi kolme koha peal, aga ilmselt üheks kõige erilisemaks projektiks on jäänud ikkagi Salemi uue kirikuhoone ehitus Kalevi tänaval. Ka sellest on jäänud neil pildimeenutus – Gennaadi seisab tellinguil, nägu naerul.

Kuidas suure pere kõrvalt nii palju on jõutud läbi elada ja mitme koha peal töötada?

„Kui inimene on elujõuline, ei märkagi ta, et peaks väsinud olema,” arvab Eerika, kelle põhivurts on läinud kodule ja laste kasvatamisele. Tema kõige raskemaks projektiks oli ilmselt periood, kus poistel tekkis kambavaim ja selle eesotsas istus ninamees Marko. „Ma ei ole kehtestaja ja sellest kambavaimust on olnud raske läbi murda.”

Tänase seisuga võib öelda, et keegi poistest pole elumerelainetele hukkuma läinud ja neist on asja saanud. 

Vanim poeg Tarmo on peret armastav, kahe poja isa ja ema sõnul hea töömees. Ta on laiendanud Aarnamäe valduseid ja töötab Nõo lihatööstuses.09 keelpillikoor

Pere ainus tütar Ülle kolis mehega Tallinnasse ja ootab jõuludeks, et ilmavalgust näeks nende kolmas laps.
Marko võttis naise ja õpib metsatöötlust. Tegeleb ehitustöödega ja ootab jaanuariks perekonda poega.
Silver võttis samuti naise, õpib loodusainete õpetajaks ja ootab jaanuariks perekonda tütart.

Taivo on ema sõnul lüürik ja romantik, armastab muusikat ja fotograafiat ning tegutseb Photopoint'is müüjana.

Lapselapsi on praegu neli, aga jaanuari lõpuks, kui Jumal lubab, siis juba seitse.

Ees seisab jõuluaeg. Aarnad tähistavad jõule üheskoos ja on teinud sellest oma pere kristliku traditsiooni. Söökide kohta saan teada nii palju, et lisaks seapraele on viimastel aastatel miniate ettevõtmisel ilmunud ka magushapud kanad ja lihtsuse mõttes minnakse sel aastal üle loosipakkidele. Kindlasti käiakse jõuluõhtul ka jumalateenistusel.

Lisaks jagatud loole saan kaasa terve kotitäie õunu ja nelja sorti moosipurke. Võib idealiseerimata väita, et Aarnate perekond on viljakas igas mõttes ja „igavese elu lootus”, millest Gennaadi korduvalt jutu keskel viiteid tegi, on selles kodus täiesti olemas.

Mis puudutab aga Gennaadi aiaarmastust ja aednikuks olemist, siis sellel me täna pikalt ei peatugi. Jäägu need viljapuud praegu lumehangede alla – ja on, mida rääkida ka tuleval kevadel.