Aarand Roos – kahe riigi saadik

02/2018
Tarmo Lige, Tallinna Oleviste kogudus06 jaanid koipses

Aarand Roos sündis 28. mail 1940. 1944. aastal põgenes ta koos vanematega Rootsi, kus sai hea hariduse. Õppis Lundi ja Uppsala ülikoolis, täiendas ennast Helsingi ja Jyväskylä ülikoolis ning ka Ungaris Szeged'i ülikooli juures. 1980. aastal kaitses doktorikraadi Lundi ülikoolis soome-ugri keelte alal.

Rootsis elades on ta töötanud mustlaste algkoolis õpetajana, Lundi ülikoolis õppejõuna, Washingtonis Ameerika Hääle Eesti osakonnas toimetajana, New Yorgis Eesti Vabariigi konsulina, Eesti Washingtoni saatkonna nõunikuna ja Eesti Vabariigi Välisministeeriumis tõlgina.

Olnud Eesti Vabariigi presidendi kandidaat (Eesti Kristlikud Demokraadid, 2001).

Saanud president Lennart Merilt Eesti Riigivapi IV klassi teenetemärgi.
Prosaist ja luuletaja, jutlustaja.

Aarand Roosil on abielust Maaja Duesbergiga poeg Taavo ja tütar Leila. Abikaasa on helilooja Rudolf Tobiase tütretütar.

„Nüüd ma tean, kus ma seda häält varem kuulnud olen,” nii hüüdis aastaid tagasi mees Aarand Roosile ühel spordivõistlusel peale tema odaviset, „muidugi olid „Ameerika Hääles“!” Mäletan, et ka minu lapsepõlves oli Aarand Roos igal õhtul meie kodus „aukülaliseks”, kui kuulasime isaga seda sovietlikke võime häirivat uudistesaadet, millest saime teada, mis maailmas (ja ka Eestis) päriselt toimus.

Kes „Ameerika Hääle generatsiooni” ei kuulu ja on juhtumisi keele- ja kirjandushuviline, tunneb Aarandit võib-olla tema kirjutiste põhjal, millest mõned on ka Eestis tuntud. Näiteks luulekogud „Oma koli, oma voli” (1969), „Rändamaie: teine kogu luuletusi” (1982); romaanid „Lehmatapja” (1964) ja „Juutide kuningas Tallinnas” (1978) jt. Mõelge vaid – 24aastasena anda välja Rootsis paguluses olles eestikeelne romaan! Samuti on Aarand Roosil ilmunud jutluste kogu „Usku peab olema” (1993). 06 konsulaat

 

Kui sul nüüd ühtki „ahaad” ei tekkinud, siis loe ikka edasi. Eestis elades (või eestlasena mujal maailmas) läheb see mees sulle kindlasti korda!
Lähtun tema jutlustekogu pealkirjast ja uurin Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel, kas ta uskus, et Eesti saab kunagi vabaks? Pealkiri ju eeldaks seda. „Muidugi,” tuleb kiire vastus. See on kõva argument ja eeskuju. Kuid eks Aarand Roosi kogu elu ja tehtud valikud räägi sama keelt.

Aarand Roos on üks nendest paljudest, kes tegid väsimatult ja järjekindlalt seda, mida oli vaja teha, et Eesti saaks ühel päeval taas vabaks. Selle eesmärgi nimel rakendas ta kõik oma anded ja oskused. Meie tänane elustiil tundub olevat rohkem projektipõhine kui püsiväärtusi hindav. Küll võime julgelt öelda, et Aarand Roos on Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja.
Mis oleks saanud Eesti riigist, kui poleks olnud selliseid mehi ja naisi, kes kandsid edasi seda järjepidevust, mis on toonud Eesti 100. sünnipäeva läveni?

Ema olevat pisarsilmil küsinud: „Pojuke, millest sa elama hakkad?”

Ettevalmistused missiooniks

Soome-ugri keelte õppejõud – võiksime selle teema juurde jäädagi. Keeled Aarandile meeldivad! Kuid temas on palju rohkem, Jumal on talle andnud mitmeid andeid. Aarandi isa, Ervin Roos, oli Tartu Ülikoolis klassikalise muinasteaduse õppejõud. Ka Aarand oleks võinud käia sama rada, nautides kuni pensionini Lundi ülikoolis õppejõu ja teadlase kutset. 42aastasena loobus ta teadlase karjäärist ja läks vastu teadmatusele. „Kui olin ennast New Yorki sisse seadnud, siis mõne aja pärast viskas Brežnev vedru välja ja edasised sündmused hakkasid väga kiiresti arenema,” ütleb Aarand muiates. (Vahemärkusena olgu öeldud, et ta oskab 15 keelt! Kui talle seda ütlen, siis palub ta seda mitte mainida – tagasihoidlikkus lööb välja. Ta tahab täiendada, et aktiivselt siiski viite keelt, 15 keeles on teda eksamineeritud. Olgu sellega kuidas on).
07 sportlik aarand
Kui tuli kutse Ameerikasse, esialgu tööle Ameerika Hääle toimetusse Washingtonis ja seejärel Eesti konsuli ametisse New Yorki, tundus sellele kutsumusele järgnemine üsna hullumeelse mõttena. Ema olevat pisarsilmil küsinud: „Pojuke, millest sa elama hakkad?” Rootsis oli kogu Eesti iseseisvuse heaks tehtav töö seni olnud vaid aatelistel alustel. See tundus iseenesest mõistetav. Ameerikas lubati selle eest ka maksta.
Asudes elama New Yorki Eesti Vabariigi konsulina (konsulitel olid bürood ainult Londonis ja New Yorgis), asus ta täitma otseselt oma missiooni – olema Eesti esindajaks vabas maailmas; ta oli sellise riigi esindajaks, mida enamuse jaoks maailmas ei eksisteerinud.

Aarandil oli õnn õppida välispoliitika grand old man Ernst Jaaksoni kõrval. Jaakson on olnud seni kõige pikemalt Eesti diplomaatilises teenistuses olev inimene, kokku 79 aastat! Ta alustas õpilasena Riias 14aastaselt!
Aarand Roosi ülesandeks oli kirjutada artikleid ja pidada kõnesid, esindades niimoodi Eestit ja tuletades aeg-ajalt USA valitsusele meelde, et Balti riigid on NSVLi poolt okupeeritud territoorium ja neid tuleb tunnustada iseseisvate riikidena. Nii nagu Krimm kuulub Ukrainale, sõltumata sellest, kas seda teemat iga nädal poliitikas käsitletakse või mitte.

Olen baptist

Aarand Roos ütleb, et ta ei ole kunagi salanud, et on usklik. Usutunnistuselt baptist. Veebruari alguses on ülemaailmne baptismi päev ja kuu lõpus tähistame Eesti baptistiliikumise 134. aastapäeva.
Aarand püüab seletada, mida talle tähendab olla baptist. Pakun, et ehk on algse tõuke andnud perekondlik mõju. Või teismeea sõbrad baptistikirikust. Küllap seda ka. Tema jaoks on baptisti tunnuseks harid(t)us, vaba mõtlemine, muusikaarmastus. Aarandi puhul klassikalise muusika armastus. Seda kõike saab ta kogeda oma kodukoguduses, Kalju baptistikoguduses. Uurin edasi, miks just baptist? „Veel ei ole nendest asjadest mõõt täis (näiteks kaasaegne muusika), mis sunniksid mind konfessiooni vahetama. Ma armastan klassikalist muusikat.” Seda ütleb ta laia naeratusega oma elutoas, kus on palju raamatuid ja kunsti. Mõned tema enda maalitud. Aarandi ütlemisi saadab alati naeratus. Nii ei teagi, kas see on tõsi või nali.
Tegelikult on oluline ikkagi isiklik otsus järgida Kristust. Selle otsuse tegi Aarand Rootsis Norrmalmi baptistikirikus 22aastasena. Aarand näitab ema poolt ristimispäeval kingitud käekella, mida ta senini kasutab. See tuletab Aarandile meelde „Carpe diem!” (Kasuta päeva, aega!).

„Teadlasena tean, et Jumal teab asju, mida mina ei tea. Ma ei saa ega peagi kõike teadma ega mõistma. Ma usun Jumalasse, mulle ei ole vaja, et keegi teeks katset teda tõestama hakata. See ei ole võimalik!”
Need isiklikud otsused ja valikud olid mandaadiks olla jumalariigi saadikuks, igal pool ja igal ajal. „Olla usklik ja baptist, on teinud mulle Eesti esindamise lihtsamaks. See tekitab suurema usalduse!”
Aarand räägib edasi: „Kord saabus peale minu kõnet Eesti konsulaati anonüümne kiri. Kuulaja pahandas selle üle, et Eesti asja ei saa ajada Jumala nimel ja kuidas konsul võib olla usklik inimene? Mingi pistlane!” (halvustav väljend baptistide kohta, seda kasutab Fr Tuglas oma romaanis „Väike Illimar”).

„Andsin oma kõned ja artiklid alati Ernst Jaaksonile lugeda. Ainult mõned korrad ütles ta, et „vot seda võiks sõnastada natuke teisiti”. Seetõttu oli mul alati kindel tunne.” Meie põhilised teemad olid Eesti iseseisvus, kultuur, haridus ja usk. Need on kõik omavahel nii palju seotud, et võimatu on neid teemasid lahutada (ise muigab, kui seda meenutab). 09 IMG 0812

Aarand lisab rõhutatult, et usklik leiab endale alati, kui ta tahab, tegevusvälja oma tõekspidamiste rakendamiseks. Aarandi hilisemad võimalused olid veel EKDs (Eesti Kristlikud Demokraadid), kus Aarand pidas justkui „kaplani ametit”.
Loomulikult kirjutas ja pidas ta rohkesti kõnesid. „Sarnast ametit” pidas ta ka Türgi eestlastele, kui külastas neid Nõukogude Liidu Türgi-poolse piiri ääres. Aastatel 1967–2000 külastas ta neid ligi kümme korda. Nende reiside põhjal on Aarand Roos kirjutanud raamatu „Jumalaga, Kars ja Erzurum”. Sealt loeme alapeatükist „Pühapäev”: „Kui Karsi eestlastelt küsida, mille poolest nad erinevad neid ümbritsevatest türklastest, saame kohe vastuse, et nemad on kristlased ja elavad kristlaste viisil…” (lk 46).
Alati on Aarand olnud valmis koguduses (Rootsis, Ameerikas, Eestis) jutlustama ja kirjutama artikleid mitmete vaimulike lehtede ja ajakirjade jaoks. Kõige intensiivsemalt aastatel 1978–1991. Ajakiri „Usurändur” ilmub veel praegugi Kanadas, kajastades põhiliselt Toronto ja Vancouveri Eesti koguduste elu.

Kui planeeriti hooaja tegevusi, ei võetud kalendri keskpunktiks aastavahetust, vaid Eesti Vabariigi aastapäev.

Eesti 100

Mida kingid Eestile 100. sünnipäevaks? Kas sellist Eestit me tahtsime?
Neid küsimusi oleme palju kuulnud ja võib-olla ka ise esitanud. Ma otseselt ei küsi Aarandilt kumbagi. Pigem uurin, mida tähendas olla „väliseestlane”, elada paguluses Rootsis ja Ameerikas, seejärel vabas Eestis.
Aarand ütleb, et termin „väliseestlane” talle ei meeldi. See jaotab eestlased kuidagi kaheks, „ühed” ja „teised”. Oleme ju kõik eestlased! See, et üks osa oli sunnitud põgenema läände ja teine osa viidi itta, ei tohi meid lahutada. Tõsi, me võime rääkida natuke erinevat keelt. Sest keel on pidevalt arenev. Ma ei kasuta näiteks kunagi Kanadas või Ameerikas olles nii levinud eesti sõna nagu „kilekott”. Kile on ju membraan! Kasutan seal „plastkott” ja kõik saavad aru.

Aga see ei ole ainult keel, mis eristab maailma eri paigus elavaid eestlasi. Mõned Eestis elavad inimesed tunduvad olema vahel päris kurjad. Võib-olla oma elukäigu tõttu. Aarand räägib loo oma vanaema maja tagasisaamisest Vabriku tänaval Kalamajas. Siin on ta sisse seadnud kodu, kus ta praegu elab. Ja lõpetab selle üsna kurva alatooniga loo naabrimemmest, kes olevat talle kunagi öelnud „Reetur, sa väliseestlane!” Kuid kaastundest lisab Aarand samas, et Eesti on vist ainuke või üks vähestest riikidest maailmas, kus „vanad tädid peavad tänavat kühvli ja harjaga puhastama”. See viitab vist meie majade haldamise eripärale...

Eestis elades ja reisilt tagasi tulles tundub, et siin on kõigil kusagile hirmus kiire. Mujal seda ei märka või seda ei rõhutata. „Ma ei saa aru,” ütleb Aarand. „Välisministeeriumis töötades oli tihti nii, et minult paluti tõlget esmaspäevaks. Ma ütlesin, et ma ei tööta nädalavahetusel.” Sündmused on ammu ette teada, aga ärgatakse viimasel minutil. Juba Rootsis elamisest mäletan, et Eesti Vabariigi aastapäev oli kõige tähtsam „asi”. Kui planeeriti hooaja tegevusi, ei võetud kalendri keskpunktiks aastavahetust, vaid Eesti Vabariigi aastapäev.

Kõige suurem rõõm ja rahuldus on sellest, kui saadiku sõnum „jõuab kohale”. 09 jaanid koipses

Küsin, kuidas Eesti kaugemalt paistab? „Fantastiline!” Kuid Aarand jätkab: „Seda kahjuks igas mõttes, ka alkoholi tarbimiselt, narkootikumide kasutamiselt ja suitsiidide arvult.” Viimaseid fakte muidugi enamus ei tea ja Eestil pole kaugemalt vaadates häda midagi. Kuid siseuudised on valdavalt negatiivsed. Ja inimesed ei hoia niimoodi kokku, nagu see oli paguluses olles, sest seal meil polnud teist võimalust toimetulekuks.

Eks see 50 aastat okupatsiooni muutis palju. Peale taasiseseisvumist jagunesid siinsed inimesed „võitjateks ja kaotajateks”. Mujal arenenud riikides ei ole varanduslik kihistumine nii suur. Seal on ka miinimumpalgal mingi väärtus ja sellele lisanduvad individuaalsed toimetulekutoetused. Eestil on veel üsna pikk maa minna...

Esimese „päris isamaalise kogemuse” sai Aarand 19aastasena, kui käis skautidega Taanis jalgrattamatkal. Edasi-tagasi 600 km! Suurimaks eesmärgiks oli heisata Eesti sini-must-valge nii laagri lipuvardasse kui ka Silkeborgi linna. Laagri juhtkond püüdis küll vastu puigelda, et lipu heiskamine pole võimalik Taani ametliku poliitika pärast NSVLi suhtes. Kuid poisid ei jätnud jonni ja visadus viis sihile. Kui nad oma lipu seljakotist välja võtsid ja lahti rullisid, osutus see mõõtudelt kõige suuremaks lipuks. Laagris oli poistel veel ka teine ülesanne: saata postkaarte eesti avaliku elu tegelastele üle maailma. Sellepärast kutsuti neid „saadikuteks põlvpükstes”.

Aarand mäletab ka seda, kuidas ta sai ükskord oma sõbralt noomida, et ei osalenud NSVLi vastasel meeleavaldusel „Ungari sügis 1956” puhul. Selleks oli vaja sõita teise linna, aga oli pime sügisõhtu... „Selle järel otsustasin, et enam ei lase ma mugavusel endast võitu saada, sest kui enamus eestlasi oleks edasi elanud sellise suhtumisega, ei tea, kas Eesti olekski vabaks saanud?”

Me kõik oleme saadikud, kellele on see õigus antud. Seda õigust ei saa keegi ise võtta. Õigused antakse läkitaja poolt! Esindagem siis nii Eestit kui Kristust väärikalt, sest kristlastena oleme ju kahe riigi saadikud. Aarand ütleb, et kõige suurem rõõm ja rahuldus on tal sellest, kui saadiku sõnum „jõuab kohale”. See paneb kuulajad tegutsema ja viib elu edasi.

Mida kinkida Eestile? 50 aastat palvetasime iga päev, igas õhtupalves, et Eesti saaks vabaks. Nüüd, kui Eesti on iseseisev, tuleb vähemalt 100 aastat tänada iga päev Jumalat vaba Eesti eest!