Mai Liht – „Palun kaks piletit torni!“

04/2018 06 lauas 2018
Vilja Lige, Oleviste kogudus

Trepp või lift?

Mai Liht on üsna palju aastaid müünud pileteid Oleviste torni. Igal kevadel, aprilli alguses avatakse torn külastajatele. Rahvakalendri järgi on aprill kuu, mil loomad pääsesid karjamaale ja nende elu muutus avaramaks. Toast õue. Ka torni külastajad armastavad avaraid vaateid. Kuidas selleni jõuda? Kas trepp või lift? Ikka lift, nagu Suurel Munamäel! Kirik ja torn ja lift. Ostad pileti ja saad näha imepärast avarust. Taevasse ei pääse liftiga. Sinna jõuab sammhaaval. Oleviste torni jõuab ka vaid sammhaaval. See ei ole kerge teekond, ometi on see paljudele kas ühekordne või iga-aastane traditsioon.

Siis ütleb Mai: „Kirik on 700aastane, mina olen veidi noorem.”

Turistid ja 258 trepiastet

Turistidega juhtub alalõpmata midagi naljakat. Mõned kauplevad juba enne hooaja algust, et üles saada. Mai peab siis rahulikult selgitama, et tal puudub võti ja pileteid ei ole ka veel. Mai tutvustab neile kiriku ajalugu, eesti, vene või inglise keeles. Mõnel turistil on põhimureks lift. Kus see lift teil on? Lifti ei olegi! Aga kas homme lift töötab? Aga kunagi oli ju lift!? No neil valvuritel on kohe kindlasti oma lift, sest keegi ei jaksa iga päev mitu korda üles-alla trepist kõndida!
Mai puhul läheb vestlus tihti huumorivõtmesse. Siis ta ütleb, et korjatakse liftiraha. Millal raha kokku saab? Kui palju lift maksab? Kas saab annetada?
Kui Mai on torni ülemises osas valves olnud, on küsitud tema vanuse kohta. Siis ta ütleb: „Kirik on 700aastane, mina olen veidi noorem.”

Mõni turist hindab oma võimeid üle. Üks väga kogukas mees tuli üsna ruttu morni näoga tagasi ja pani pileti letile: ei mahtunud trepile ära! On juhuseid, kus üles tuleb kiirabi kutsuda, sest 258 trepiastet on oma töö teinud.
Teatud vaimulike talituste ajal turiste kirikusse ei lubata. Üks mees anus Maid väga, siis pani käed risti ja tuli peadpidi kassaluugist sisse. Mai hakkas juba hirmu tundma. Mees ütles: „Ma tahan palvetada. Teie pastor on väga paha, et ei luba palvetada!” Siis Mai soovitas mujale minna, sest Tallinnas on veel kirikuid.
Kui sadamas peatuvad suvel kruiisilaevad, on tööd palju. Ülemiselt valvurilt võib tulla teade, et piletimüügis tuleb teha paus, sest vaateplatvorm on täis. Pühapäeval on koguduseliikmetel tükk tegemist, et läbi kirevate seljakottide, linnaplaanide ja fotoaparaatide rägastiku kirikusse pääseda.

Tuvid lendasid võlvide all ringi ja vene mees oli kantslis.

Oleviste kirik

Oleviste vanempastor Siim Teekel ütles, et aprilli Teekäija esikaanele läheb Mai Liht. Oleviste kirikus liigub palju inimesi, kuid palju ei ole neid, keda on alati näha ja kes tähistavad 2018. aprillis oma 75. sünnipäeva.
Mai esimene mälestus Olevistest ongi lausa selle avajumalateenistuselt 17. septembril 1950. Vanemad olid oma seitsmeaastase tütre kaasa toonud vaatama seda imeasja, kus tavalise väikese palvemaja asemel kogunesid tohutud rahvamassid katkiste akendega kõledasse ja kõrgesse katedraali. Mai meenutab: „Tuvid lendasid võlvide all ringi ja vene mees oli kantslis.” Külas oli Moskvast kohale tulnud vanempresbüter.

Sünniaasta 1943, sõda ja Stalini aeg

Mai isa Otto Lauring elas teise ilmasõja alguses Rakveres ja läks Saksa mobilisatsiooni alla. Tema noor naine Adele sai pommikilluga pähe ja suri haiglas. Sellega lõppes ka Ottole peale sunnitud teekond Venemaad vallutama: ta kutsuti poolelt teelt tagasi matustele. Justkui oma elu lühidust ette nähes oli noor naine varem öelnud: „Kui mind ei ole, võta mu sõbranna Ruth Mõttus endale naiseks.” Nii läkski, mees abiellus 1942. aastal Ruthiga.
07 tuulik
Siis kadus inimesi itta ja läände. Ka see noorem rahvas, kel oli võimalus kodumaale jääda, pidi ellujäämise eest võitlema. Aga inimesed sünnivad, surevad ja püsivad elus, vaatamata kõigele. Ka noores Kunda peres sündis esimene laps – Mai. Kunda oli sel ajal väike mereäärne Põhja-Eesti linnake, mille kohta Hando Runnel veel ei saanud luuletada: „...me sõitsime Narva poole ja vasakut kätt jäi Kunda – nii raske on inimesel veel Eestimaad ära tunda.”

Sõja ajal töötas Mai ema Rakvere haiglas. Kuna isa oli olnud Saksa sõjaväes, panid venelased ta 1945. aastal Rakvere vanglasse. Ema käis aeg-ajalt isale toidupakke viimas ja kord võttis ta ka väikese tütrekese kaasa. Mai oli julge laps, läks mundris mehe juurde ja ütles otse: „Issi vangis, emme nuta.” Sel päeval aga mingil põhjusel pakki vastu ei võetud. Noor naine lapsega läks kurvalt koju. Meelega või kogemata, kuid vangivalvur oli ühel päeval WC akna lahti jätnud. See oli isa ja veel kahe mehe võimalus: nad põgenesid selle tillukese ava kaudu ja hakkasid Järvamaa poole liikuma. Teekond kestis kolm ööd-päeva, sest ennast tuli hoolega varjata. Ema esialgu seda ei teadnud, kuid maalt tulnud kirjast sai ta aru, et mees on põgenenud ja oma vanemate juurde jõudnud.

Mai mäletab aega, mil ta hakkas mängukaaslast igatsema. Ta oli väga pettunud, kui jõuluvana talle klouni moodi nuku tõi. „Tahan titte, mitte nukku, vaid päris nahast titte, nagu mina olen,” oli väike tüdruk selgitanud. Emaga oli vahepeal juhtunud selline lugu, et kui ta Mai sülle võttis, ei mahtunud laps enam hästi ära. Ta oli emale öelnud: „Küll sa oled paksuks läinud!” Aga varsti tuli Mai rõõmuks ka titt majja. „Hea vend on mul,” ütleb Mai rõõmsalt. Vend Peeter on Maist seitse aastat noorem. Mai aitas alati venda hoida, kuigi käis juba koolis. Vend on Tapa koguduse liige, tal on naine ja kaks last.
Mai vaatab menukat Eesti filmi „Seltsimees laps”. Sellest tulenevalt meenub talle 25. märts 1949, eesti rahva teine küüditamine. Ta on peaaegu kuueaastane, on külm lumine hommik, ema paneb õues pesu kuivama. Palju mürisevaid veoautosid sõidab mööda, autokastides olevad inimesed lehvitavad. Möödunud rahutust ööst tuleb tüdrukukesel meelde mingi madin ja kolin kõrvalkorterist, kus on kolhoosi kontor. Väike tüdruk tunneb ärevust ja hirmu. Midagi on väga valesti, sest ka täiskasvanud ei tunne end turvaliselt. Pere on palju kolinud ja kolib veel, sest isa mineviku pärast on mure.
Mail on lapsepõlvest veel meeles, et maal uksi lukku ei pandud. Kui ema-isa olid palvemajas lauluharjutusel, palvetas Mai, et Jumal hoiaks, et külajoodik uksest sisse ei tuleks. Siis oleks olnud suur jama, kuidas temast lahti saada. Sama lugu oli ka sõbranna juurde minekuga. Teekond oli kolm kilomeetrit pikk ja enne tuli palvetada, sest vene sõdurite tegudest räägiti koledaid lugusid.

Kooliajal oli üks põnev jõululaupäev. Kui poisid korraldasid koolimajas elektrikatkestuse, ilmusid laste koolikottidest välja jõuluküünlad ja need süüdati. Küllap see seik vaikiti maha, sest kedagi ei karistatud.
Tapa keskkooli ajal elas Mai internaadis. 10. klassi lõpus ütles klassijuhataja, et ilma komsomoli astumata ei saa ka kooli lõpetada. Selle peale võttis Mai rahumeeli dokumendid välja ja läks õhtukeskkooli. Samal ajal töötas ta kaupluses. Hiljem Tallinnas kaubandustehnikumis õppides oli sellest kasu: nelja aasta asemel sai ta diplomi kahe aastaga. Kui Stalin 1953. aastal suri, hakkas punane terror vähehaaval raugema.

Kui Mai ristiti, oli Tapa koguduse pastoriks Paldor Teekel. Vana pastor Papa Kaur ei teadnudki kõike, sest nii oli lihtsam punavõimudega toime tulla. Mai käis aeg-ajalt Rakvere koguduses, kus ta sai salaja Issanda surma mälestamisel osaleda.
Kohila noor vend Osvald käis mõnikord Tapal koosolekutel, kus ta märkas üht väga ilusat tütarlast – Maid. Sellest märkamisest sai alguse 1963. aastal sõlmitud abielu. Noorpaar elas Tallinnas erinevate tuttavate juures üürilistena. Külastati Kohila, Oleviste ja Kalju kogudusi. Kui Osvald lõpetas Tehnikaülikooli (TPI), suunati ta tööle Rakvere Kolhooside Ehituskontori (KEK) tootmisbaasi direktoriks. Mõni aasta hiljem tuli pere Tallinna tagasi, sest Mustamäele oli võimalus osta uus korter. Siin on Mai kodu kuni tänaseni.07 mai osvald

„Seal, kus lõpeb asfalt, tuleb vastu Osvald.” 

Aeg olla pastoripere

„Seal, kus lõpeb asfalt, tuleb vastu Osvald.” – Sellist lauset kuuldi Lihtide pere lähikonnas 80ndatel aastatel. See tähendas respekti insenerihärrast maapastori suhtes, kes oma lihtsaid koguduseliikmeid ka kaugetest küladest palvemajja sõidutas.
Osvald Liht teenis Lähtru kogukonda ustavalt 23 aastat, kuni ta 2003. aasta sügisel haigestus. Jõulude ajal külastas Osvaldit pastor Mart Metsala ja ütles prohvetlikult: „Vend, sinu elutöö on tehtud.” Ei läinud enam kaua, kui tuligi kutse igavesse koju.
Koguduse teenimine ei tähendanud Maile peeneks pastoriprouaks olemist. Väikeses maakoguduses oli ka pühapäevakool 25 lapsega. 90ndad oli Eestis „riisikristlaste aeg”, mil paljud inimesed hoidsid end koguduste lähedale, kus välismaa sõpruskogudused ning organisatsioonid toetasid abivajajaid toidupakkide ja riideabiga.

Lähtru vana palvela oli külm ja kippus kokku kukkuma, põrand tahtis jalge alt kaduda. Mõni ehitusspetsialist arvas, et buldooser oleks parim valik. Suureks toeks oli naaberkoguduse Vedra ehitaja-pastor Heino Meri. Maja tehti ühiselt korda ja lisati ka torn, et oleks rohkem kiriku moodi. Koguduses oli sageli Tallinnast külalisi, kelle eest armastusega hoolitseti. Kes kõik need kulud kandis? Taevas saame teada.

Killukesi tööaastatest
08 kottidega
Mai töötas Tallinna Kaubamajas õitsval, ent vaesel nõukogude ajal, mil töökoht kaubanduses oli mõnikord kasulik, mõnikord anekdootlik. Mai aitas koguduste töötegijatele ja muusikutele muusikariistu ja fototarbeid osta.
Kord tuli Riia tehasest müügile kauaoodatud kaup: ülipopulaarse Marju Kuudi vinüülplaat, tiraažiga – mitusada. Siis aga marssis uksest sisse tähtis komisjon otsejoones juhataja Mai juurde ja käskis need plaadid jalamaid puruks peksta. Lauljanna oli osutunud riigireeturiks ja emigreerunud Rootsi. Sellise inimese muusika ei saa olla hea ja seda ei ole mõtet kuulata. Mai lisab oma muhedal moel, et mõne plaadi sai ikka ära peita ka.
Teine lugu lõppes korraliku nõukaaegse perekondliku puhkusereisiga. Sageli tuli saata fototarbeid Gruusiasse. Selle heateo eest sai ta Musta mere äärde kuurorditoa. Ka reisile asudes oli üks kohver müügiks minevat kaupa täis. Gruusia pererahva tütar elas hiljem, kui õppis Tallinna Meditsiinikoolis, Lihtide kodus.

Lapsed Sulev ja Helle

Mai räägib oma lastest hea meelega. Tallinna Tehnikaülikooli diplomiga poeg Sulev on Kohila Baptistikoguduse juhatuse kauaaegne esimees ja jutlustaja, samuti Valduste OÜ juhatuse liige. Kohila palvemaja ja kogudus on talle palju tänu võlgu. Sulev on tubli sportlane, jookseb, suusatab ja sõidab jalgrattaga. Oma 50ndat sünnipäeva tähistas ta Viini maratoni joostes.

Tütar Helle on tuntud inimene Maailma Baptistiliidus ja töötanud aastaid Euroopa Baptistiföderatsiooni asepeasekretärina. Enne seda õppis ta Tartu Ülikoolis, meie usuteaduslikus seminaris, Euroopa Baptisti Seminaris Prahas. Ta on olnud EKB Liidu lastetöö juht, KUSi sekretär ja õppeprorektor. Oma töö tõttu reisib ta väga palju. Ema Mai teab, kui Hellel on sõit tulekul – siis on aeg jälle rohkem palvetada.

Mai elu on kulgenud Jumala kaitsva käe all, usaldus ja palve on osa tema igapäevaelust.

Alandlik inimene kõrges kantslis

Oleviste koguduse kella kümnene jumalateenistus on olnud palju aastaid Pereraadio otse-eetris. See on mõnele koguduseliikmele, kes seal üles astuvad, veidi häiriv olnud. Nii juhtus ka Maiga, kui pastor Siim Teekel palus tal möödunud aastal hommikusel teenistusel oma tunnistus anda. Kurk jäi eelmisel õhtul haigeks ja viimases hädas haaras Mai õlekõrrest: läks poodi ja ostis heeringa. Ta oli kusagilt kuulnud, et see tuleb ümber kaela mähkida ja magama minna. Varahommikul aga ei olnud tal enam üldse häält. Hääl tuli tagasi läbi ime – kõik oli arusaadav, mis ta ütles. Nüüd on Mai ka Oleviste kõrges kantslis käinud ja rääkinud, kuidas Jumal on tema palvetele vastanud ja tema elu juhtinud.

„Kõige alandlikum inimene,” võtab poeg Sulev kokku oma ema iseloomustamise. Rõõmsameelne, töökas, külalislahke, käib sageli lähedal olevas suures haiglas haigeid vaatamas. Mai elu on kulgenud Jumala kaitsva käe all, usaldus ja palve on osa tema igapäevaelust. Ka siis, kui usk Jumalasse sulges uksi ja võis rikkuda kogu tuleviku. Mai kirjutuslaual on pikk nimekiri inimestest, kelle eest ta igal päeval palvetab. Trepp või lift? Treppi mööda liikudes jõuab kindlasti kohale sinna, kus on avar vaade. Sinna oleme kõik teel.

TÜTAR HELLE:
Mulle meenuvad ühed noorte Piiblipäevad nende algusaegadel. See oli aasta suursündmus, millest Kohila nooredki pidid kindlasti osa võtma. Kuna PP kestis paar päeva, siis oli vaja Tallinnas öömaja organiseerida. Kohila noortest olime meie Suleviga ühed vähesed, kes elasid Tallinnas. Meile oli ilmselge, et nad peavad ööseks meile tulema. Ja nii09 mai juubel saabusimegi õhtul meie Mustamäe kolmetoalisesse korterisse. Ma ei mäleta, kas olime ema ja isa ka ette hoiatanud, aga kui õhtul suhteliselt hilja koju jõudsime, suutis ema leida kõigile küljealuse. Kust küll kõik need madratsid, voodiriided ja padjad võeti!? Koos meie neljaliikmelise perega lugesime kokku 15 inimest. Hommikusöökigi jagus kõigile köögis, kuhu neli inimest vaevu laua äärde mahtusid. Ema külalislahkus on imetlusväärne!

POEG SULEV:
70ndatel hakkas mingi ime kombel läbi pisikese lukuaugu siia jõudma Lääne tippartistide heliplaate. Nende hulgas olid Elvis Presley, Cliff Richard, Smokey, Boney M. jt.
Terve kaubamaja peale tuli paraku ainult üks karp ehk 20 plaati. Tänu emale saime ka meie siis neist igast ühe. Loomulikult ei saanud ma seda „lotovõitu” klassivendade eest saladuses hoida ja minu teenimatu privileeg tegi nad kadedusest siniseks ning tõstis mu staatust. Kuna ma neid hinnalisi plaate neile muidugi hankida ei saanud ja et välja laenates neid rariteete ribadeks ei kuulataks, tulid poisid oma suurte hirmraskete lintmakkidega meie koju ja hakkasid plaate ümber lindistama. Tuba oli pidevalt muusikat täis. Eks naabridki said osa.
Tänu emale oli see ilmselt mu esimene kokkupuude välismaailmaga, millest said osa veel paljud noored muusikasõbrad.