Väino Kaev tegutseb Püha Vaimu märguandel

06/2018 06 v6ino galina
Annely Veevo, Palade priikogudus

Hiidlane Väino Kaev tunnistab, et Jumal on teda välja tõmmanud alkoholismist, kinkinud uue kvaliteetse elu ja andnud ülesande inimesi teenida.
Ma olin elanud oma elu nii keeruliseks, et ei saanud sellega enam ise hakkama. Juhan Smuul on öelnud, et elu ei ole keeruline, aga inimene ise elab selle keeruliseks. Ja elabki. Mul tekkisid pinged nii kodus kui kohati ka tööl. Juhataja Robert Hobustkoppel oli vana kooli härrasmees. Ma töötasin kontoris ja lõpuks hakkas mul piinlik, kui ta nägi, et ma jälle vaevlen (pohmell!). Mäletan, et ma kirjutasin vahel oma lauakalendrisse: VIIMANE KORD! Aga see „viimane kord“ läks üsna ruttu meelest ja kõik kordus jälle. Öeldakse ju, et näljane unistab ikka leivast. Püüdsin küll alkoholist vabaneda, aga ma ei saanud ise vabaks. Alkoholi peeti tol ajal elu normiks ega vaadatud halva pilguga. Aga ma tundsin, et see, mis minuga toimub, on juba liiast.

Ma tundsin, et see, mis minuga toimub, on juba liiast.

Nüüd oled Sa olnud usus 30 aastat. Kuidas see algas, kas südametunnistus hakkas rääkima?

Südametunnistus kindlasti ka. Mul oli mingi teadmine Jumalast. Mu tsaariajal koolis käinud vanaema oli vene õigeusku. Ta rääkis meie sugulasest, minu vanaisa vennast ehk siis vanaonust, kes oli Hiiumaal Kuri kiriku preester. Sellel tasandil see jutt käis, aga midagi lähemalt ta ei rääkinud.
Ma elasin kortermajas ja nägin, kuidas Jumal muutis seal ühe alkohoolikust mehe elu. Siis mõtlesin, et midagi peab ju olema, kui inimene niimoodi muutub.
Olin käinud mõnel korral Käina maanteel palvemajas ja ka Kärdla kirikus, kui seal toimusid kontserdid. Kärdla kirik oli mu lemmikkoht. Aga ma märkasin seda, et mida rohkem ma Jumalast kuulsin, seda enam hakkas tööle ka hingevaenlane. Minu sees algas võitlus. Ükskord läks see nii hulluks, et ma tundsin, et ... olin valmis oma elu lõpetama. Nii pereelus kui tööl oli kogu aeg pinge peal. Stress. See tahtis seda enam alkoholi poole lahendust saada. Teistpidi see ju jälle süvendas asja ja elu läks veelgi keerulisemaks.

Kas sa hüüdsid Jumala poole, palvetasid?

Ma läksin metsa, mul oli relv kaasas ... aga ma hüüdsin Jumala poole oma palvetes. See oli septembrikuu, päev enne sünnipäeva. Ma teadsin, et mu sõbrad tulevad ja läheb jälle joomiseks. Aga seal metsas sain ma vabaks! See oli esimene hetk, kus ma tundsin, et ma olen vaba! Tulin ära koju.
Laine ja Vello Veevo olid tol ajal karjääris tööl. Nemad olid juba paar-kolm aastat päästetud. Ma läksin oma rõõmuga Vello juurde. Vello tavaliselt lõunal ei käinud, aga just sellel tunnil juhtus ta kodus olema. Me palvetasime koos ja see oli nagu i-le täpp. Sellest hetkest muutus kõik. Ma tulin koju. Mul oli kapis pool pudelit konjakit, selle valasin kraanikausist alla. (Naerab.)
See oli suur vabanemistunne! Ma tundsin, et olen prii sellest, mis mind oli kinni hoidnud. Hiljem alles jõudis kohale, mida see tegelikult tähendab – nüüd on ka minul igavene elu! Ma läksin töö juurde ja võtsin välja puhkuse. Tahtsin olla üksinda, et need asjad läbi mõelda. Juhataja tuli mu juurde ja küsis: „Kuule, Väino, ma kuulsin, et sa oled usklikuks hakanud!“ Ma ütlesin: „Ei-ei, seda ei saa hakata, ma sain päästetud!“ Töötasin seal firmas kokku 40 aastat.
Kodus palusin laste ja abikaasa käest andeks, mis ma olin teinud ja öelnud. Ega midagi tagasi võtta ei saa, mis on tehtud, see on tehtud, aga andeks saab paluda. Olukord muutus hetkega. Meie suhted said korda. Pärast seda sai Galja päästetud.

Ega midagi tagasi võtta ei saa, mis on tehtud, see on tehtud, aga andeks saab paluda.

Kuidas sa hakkasid Jumalas kasvama?
07 harju enne
Meenutan, et siis ma ootasin kohtumist iga vanema vennaga. Sellel ajal olid Ado Kaups Kärdla ja Udo Veevo Palade koguduse pastoriteks ning Allika tänaval elas Richard Luup. Nemad kutsusid alati sisse, et olla koos palves. Tihti läksin koos Herbert Tuulikuga Lugusele, kus oli koosolek kell 11, sealt edasi kella kaheks Harjule. Siis oli mul palju lugemist, avastamist ja juhtimist. Ükskord pidas vanempresbüter Robert Võsu terve nädala Kärdla palvelas koosolekuid. Need olid õpetlikud õhtud, ehkki tundusid mulle algul küll väga rasked ja keerulised.
Koos Ado Kaupsiga võtsime läbi 1950ndate aastate pastorite katsekomisjoni õppekonspektid. Vahel olin tema töö juures mere ääres ülepumpamisjaamas, teinekord käisin tal kodus ning siis mõtisklesime ühiselt Piibli ja loetu üle.

Mida sa Jumala kohta avastasid?

Avastasin, et Jumalal on kõik võimalik. Kui ta tõi mind välja sealt, kus ma olin olnud, siis on tal kõik võimalik. Ma ei kahelnud enam mitte milleski. Kodus olime Galjaga tihti põlvedel mitmete olukordade pärast ja need lahenesid. Kaupsi Ado sõnad olid alati: „Ole pikameelne! Oota, ära tee kärsituid ja kiireid otsuseid. Kui oled palve palunud, võta ka palves aega, et sa saad vastuse.“

Kuidas sai sinust Harju koguduse pastor?

20. septembril 1990 said Harju koguduse pastor Vello Veevo ja ta naine Laine auto ja rongi kokkupõrkes surma. See oli valus aeg. Vanempresbüter Ülo Meriloo käis kohapeal vaatamas, kuidas edasi töötada. Palusime Hiiumaa vendi, et kui kellelgi on võimalus, tuleks ka Harjule. Sellel ajal oli Asav Lige Jausas, sageli käis meil Udo Veevo, ise külastasime Nurste kogudust, kus teenis Kalju Järva, kes käis tihti ka meil. Otsisime Jumala selgust, mida teha. Meil oli koguduses üksmeel ja ühine palve. Mitmeid aastaid pidasime õhtuti palvevõitlust ka Käinas ühes vanas sööklas.
Kärdla koguduses oli vend Richard Luup, kes pidas esmaspäeva õhtuti palvekoosolekuid. Ado Kaups soovitas tal Harjule appi tulla. Richard oli nõus. Võtsime ta igal pühapäeva hommikul Kärdlast auto peale ja ta teenis meil palju aastaid. Umbes kaheksa aastat pärast pastor Vello Veevo surma tegi Ado Kaups mulle ettepaneku pastoriks hakata. Panin selle küsimuse Jumala ette ja palusin, et ta annaks mulle Püha Vaimu kaudu märku. Ma ei tormanud sinna, aga mul oli mure koguduse tuleviku pärast ja seepärast olin valmis teenima. Kui oled pastor, on sul vastutus paljude asjade eest. Ado andis mulle oma vanad jutlusekonspektid ja selgitused, millele tähelepanu pöörata. Sest kogudustes juhtub ka nii mõndagi. Vahel tuli unetuid öid.

Kui ma vaatan vanu dokumente, siis ristimised ei toimunud mitte kümnekaupa, vaid ristiti ikka sada inimest korraga.

Mida võib siis ühes koguduses juhtuda?
08 harju p6rast
Ma olen kogenud – ja mis on päris karm –, kui koguduses ei jätku üksmeelt. Pinged algavad erimeelsustest isegi väikestes asjades, mida algul hästi ei tajugi. Ma olen näinud ka, mida tähendab autoritaarne juhtimine. Keegi arvab, et kõik peab minema üksnes tema arusaamise järgi ja teiste arvamus talle ei loe. Kui aga puudub koostöötahe, siis ei meeldi inimesele vahel mitte miski. Selline konflikt võib minna nii teravaks, et keegi võib kogudusest isegi lahkuda. Kuid vahel teeb aeg oma töö ja olukorrad leiavad lahenduse.

Mis on sinu arvates koguduse mõte?

Kogudus on Jumala tempel. Kogudus elab vaimulikku elu ja on erinev sellest, mis maailmas toimub. Jeesus ütleb, et minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi. Selles paigas, kus kogudus asub, on tema ülesandeks kuulutada Jumala sõna tõde.
Harju koguduse ajaloost üks näide. Kui Ruudi Veevo aastal 1986 igavikku läks, jäi Harju kogudus ilma pastorita. Ka palvemaja olukord oli nii kehv, et seal keelati koosolekute pidamine ära. Uue kogudusemaja ostmise juures mängis suurt rolli Kaupsi Helga, kes oli Harjult pärit ja rääkis, kui tähtsat osa on palvemaja kohalikus külaelus täitnud. Kuidas saab siis olla, et küla on, aga palvelat ei ole? Tol ajal toimusid suured ärkamised ja kogudused olid suured. Harjul oli 1937. aastal üle 300 liikme. Ja ega teised kogudused väiksemad olnud. Ärkamine algas Nurstest ja osa vendasid-õdesid, kes olid Harjult pärit, tulid sealt meile tagasi. Harjul oli siis väga tugev vaimulik töö. Kui ma vaatan vanu dokumente, siis ristimised ei toimunud mitte kümnekaupa, vaid ristiti ikka sada inimest korraga.
Kogudus hakkas otsima uut maja. Algul oli soov osta üks maja, aga selle olukord oli veel hullem. Meie praegune maja oli siis kolhoosi elamufondis. Sõpruse kolhoosi esimees Vannas ütles aga, et ärgu me nii kehvas olukorras maja võtku, kuid naabruses olnud hoone olukord polnud ka kiita. Ma olen näinud pilte algsest olukorrast ja see oli üsna kurb. Uus palvela ehitati valmis ühe suvega. Teedevalitsusest saadi vajalik tehnika, juhataja andis need tasuta kasutada. Seal olid ekskavaatorid, buldooserid, kõik vajalikud masinad. Meid aitasid EKB Liit ja ka paljud inimesed. Sõja ajal oli kogudusest emigreerunud välismaale 46 perekonda, kes nüüd saatsid oma abi ja toetasid veel hiljemgi.
Praegu on meil jälle remont, renoveerime hoonet seestpoolt. Panime allkorrusel uued aknad. Akende alt olid palgid mädad, nüüd on uued tükid sisse pandud. Osa põrandat võtsime üles – ime, et seal pole vamm sees olnud. Kui ehitusmaterjal maksab ühe osa, siis ehitajate töötasu on kaks korda kallim kui materjal. Küti Tarmo on väga kohusetundlik ja ehitab omast vabast ajast. Tarmo teeb seda vabatahtlikult – oma töö kõrvalt.

Oleme koos Galjaga alati palunud Jumala Püha Vaimu juhtimist.

Kuidas see juhtus, et teist koos Galjaga said Kärdla Viigri kohviku pidajad?

Minu abikaasa Galja oli Kärdla restoranis kokk. Tema eluunistuseks oli oma kohvikut pidada. Käisime ükskord Haapsalus jäätisekohvikus ja Galja ütles, et kui hea oleks sellises kohas töötada. Varsti pakuti talle Kärdlas jäätiseputkat, algul rendile. Me palusime ja palvetasime, et selgust saada, kas see on õige samm. Tegin ruttu majanduslikud arvestused ja vaatasin, et ei, siit ei tule midagi. Ainult rendi suudab ära maksta. Siis tuli kooperatiivi esimees Agu Kohari Galjalt küsima, kas ta ei tahaks putkat ära osta? Meile tuli rahu südamesse ja ostsimegi ära. See oli 26 aastat tagasi. Umbes pool aastat hiljem mõtlesime asja ringi, et üks kahest: kas peame juurde ehitama või lõpetame ära, kuid sellega siin ära ei ela. Vaagisime, kui suur peaks olema käive, kui palju peaks olema kohvikus kohti, et ära elada. Praegu on meil 40 kohta – see on üks piir toiduseaduses. Kui on üle 40, muutuvad nõuded rangemaks. Siis sai ehitama hakata. Ja kust sa raha võtad? Kõik ju maksab. Tegime väikese laenu. Tol ajal oli Maapank ja selle juhatajaks Külli Jõema. Ta tegi meile nii hea lepingu, et kui hakkasime igakuiselt laenu tagasi maksma, arvestas ta alati intressid ringi. See oli Jumala õnnistus ja ennekuulmatu asi! Nii saime laenu ilusasti tasa. Mõtle ise, igakord määrati uued intressid! Praegu määratakse sulle euribor lõpuni välja, ei mingit halastust.

Te annate mõnele inimesele tasuta süüa. Kui palju selliseid on?
09 v6ino harjul
Ma tunnen Kärdla inimesi väga hästi. Mul on siin paar „vana sõpra“. Mitte vana sõpra, aga kellega sai kunagi koos oldud. Ma tean, et tal raha ei ole. Ma näen, et tal on kõht tühi ja mul on hea meel, et ma saan teda aidata. Kasvõi see väike supiports – temale on see suur asi. Aga see, mida ma tunnen oma südames, on jälle mulle suur asi, et ma saan seda talle teha. Neid on tavaliselt kaks-kolm, osa neist on juba surnud. Ühele poisile olen ma sellise abiandmise ka ära lõpetanud. Ta sai ilusasti meie juures süüa. Ühel päeval tuli ta jälle, lõi pärast söömist hõlmad uhkusega lahti ja näitas teenindajale, et tal on kummaski taskus pudel viina. Ma ütlesin: „Sõber, aitab küll. Ma pole mitte sellepärast sulle süüa andnud!“ Ma tean, mida tähendab olla alkoholi sees. Sealt välja pääseda on ikka väga raske.
Meil käib ka lapsi. Me teame, kust perest keegi on. Terve kool käib siit läbi. Kui see laps tuleb, oleme öelnud, et söö kõht täis. Selle väikse lapse tänulikkus väljendub igas asjas. Eks mõned patsaanid hakkavad ka ära kasutama, aga siis oleme ema informeerinud.

Kas te tunnetate kohvikupidamist õnnistusena?

Absoluutselt. Ehkki algul oli majanduslik pool riskantne. Äris on ju ikka riske. Me palusime, et kui midagi on, annaks Jumal meile märku, et me ei lõpetaks pankrotiga või millegi sellisega. Galja ütles, et see oli tema eluunistus, tema palus selle eest ja sai. See on talle meelepärane töö – olla kokk.

Sa oled kindlasti oma vana elu peale tagasi vaadanud ja mõelnud, miks sa varem Jumala juurde ei tulnud? Kas see jagatud kogemus on aidanud ka kedagi teist?

Jah, oma endist elu ei soovi ma ka vaenlasele, see oli kohutav. Meie juures kohvikus on käinud erinevaid inimesi. Mõni tuleb oma muredega ja ütleb, et sina ju tead, oled ise sarnases olukorras olnud. Mõni tuleb oma poja pärast. Seda on tihti. Põhiteema, millega minu poole pöördutakse, on kellegi alkoholiprobleemid. Mõne inimesega kohtun veel hiljem, mõne pärast oleme koguduses palunud.

Milline on sinu kõige suurem kogemus Jumalaga?

Sellist kardinaalset elumuutust, nagu minu puhul oli, võib kogeda ainult Jumala juures. Inimene mõtleb ennast tugevamaks, kuid tegelikult on ta ikka suhteliselt nõrk. Ma kogen igapäevaelus Jumala õnnistust ja tema suunavaid märguandeid, mida teha, kuidas edasi minna. Tihtipeale küsin, kas see, mida ma teen, on Jumalale meelepärane? Oleme koos Galjaga alati palunud Jumala Püha Vaimu juhtimist. Kui Püha Vaim su südamesse räägib, siis on see juba suunamine. Oleme saanud nii palju palvevastuseid. Jumala Vaim annab ju su südamesse märku. Ta annab ühe erilise rahu. Mina olen seda rahu kogenud. Ma olen tõlgendanud, et see peab olema Jumala tahtmine. Kui aga kinnitust ei tule, siis ei ole õige ka seda ette võtta. Nendes asjades ei saa kiirustada. Kaupsi Ado ütles: „Ära kiirusta! Oota Jumala Püha Vaimu vastust oma südamesse.“ Seda ma olen kogenud. Küsin Jumalalt, kas see on õige, ja kui saan oma mõttele kinnitust, ei ole see enam minu mõte, vaid see on ülevalt tulnud kinnitus. Me oleme üritanud seda järgida.