Isa Vello Salo mõtteks on hingerahu

09/2018 27 vello salo
Režissöör Jaan Tootsenit intervjueeris Saara Laurik

Kinos Sõprus on 5. septembri õhtul täidetud kõik toolid. Tuliuue dokumentaalfilmi „Vello Salo. Igapäevaelu müstika” esilinastuse viimaste kaadrite lõppedes tõusevad inimesed püsti ja kestva aplausi saatel sammub režissöör Jaan Tootsen tervituseks ning embuseks veel ainsa inimese juurde, kes istub – selleks on filmi peategelane, isa Vello Salo.

Kust sündis idee teha film just isa Vello Salost?
Äratundmine, et selline mees vajab kindlasti portreteerimist, tuli juba 2011. aasta paiku, aga olin siis just „Uue Maailma” filmi lõpetanud ja oli vaja väikest hingetõmbeaega. 2014. aastal hakkasin ka vähehaaval filmima, aga murrang tuli 2016. aasta juunis, kui meil õnnestus koos filmimeeskonnaga olla Vello Salo saatjateks tema reisil Rooma.
Seal oli üks oluline kokkusaamine –, kui kohtusid kaks noorpõlve sõpra, Vello ja tema sõber Pietro. Kaks vana meest – üks tol hetkel 90, teine koguni 91. Noored maailmamuutjad, sõbrad aastast 1948... Nad istusid ja arutlesid väga kirglikult kõige suuremate elu mõtte ja Jumala küsimuste üle. Kaks vana meest, kirglikud nagu 6-aastased poisikesed, silmad põlemas peas. See lõi mul pildi selgeks – sellest tuleb film!

... Ja mida teha, et hinge tuleks rahu – nende küsimustega saab iga vaataja seda filmi vaadates tegeleda.

Olete ka varem teinud dokumentaalfilme. Kas filmimise ajal muutute tavaliselt portreteeritava(te)ga lähedase(ma)ks või hoiate pigem distantsi?
Velloga tunneme üksteist juba viisteist aastat. Aga iseäranis on meid liitnud see filmi tegemise aeg. Käin tal ikka külas, kaamera on tavaliselt kaasas, aga iga kord ei filmigi. Ajame niisama juttu. Samas, see väike distants ju ikka on alati olemas – dokumentalist peab hoidma oma puhast pilku. Kui oled liiga sõbramees, võid mõned olulised momendid maha magada. Siis elad elu, ei tunne enam sündmust. Aga hetkel julgen küll öelda, et oleme vist ühed lähedasemad inimesed üldse. Vahepeal jõudsin Vello juurde rohkem, kui oma pereasju korraldama.

Filmi üks kesksemaid teemasid on iseenese surelikkusega leppimine. Kuidas on selle filmi tegemine mõjutanud teie enda suhtumist elusse ja selle lõplikkusse?
See on minu jaoks väga oluline teema. Kuidas oma vaimu häälestada nõnda, et surm ei tuleks ootamatult. Et hinges oleks rahu ja ideaalis võiks ju olla surmaks valmis. Ma ei tea, kui palju on selliseid inimesi, kes oleksid kohe täna valmis surema. Ise tunnen enda puhul veel väga suurt ebatäiuslikkust. Ei julgeks nõnda Jumala palge ette astuda. Aga millal inimene valmis saab? Kas me üldse oleme kunagi surmaks valmis? Ja mida teha, et hinge tuleks rahu – nende küsimustega saab iga vaataja seda filmi vaadates tegeleda.

Kellestki filmi tegemine tähendab tungimist portreteeritava väga isiklikku sfääri. Kas tuli ette ka hetki, kus tundsite, et nüüd tuleks kaamera kinni panna?
Praegu meenub vaid üks hetk, kus ma ise ära ehmatasin ja instinktiivselt korraks kaamera kinni panin. Üldiselt filmisin väga palju ja julgelt, just selle teadmisega, et montaažilaua taga saab alati teha selle viimase otsuse – mis ja kui palju filmitud materjalist lõplikult sisse läheb. Film on minu meelest aus. Selline, nagu elu on ‒ ilma ilustamata. See ei ole paraadportree. Samas võin julgelt kinnitada – saab palju nalja ja ilmselt on ka neid hetki, kui võib pisar silma tulla. See on esimene film, kus olen ka ise montaažis pisara poetanud. Ma loodan, et inimesed leiavad selle hetke või need hetked üles.

Mis on teid isa Vello juures kõige rohkem inspireerinud?
Ilmselt tema kuldne mõte, et vaimumaailmas on kõik teistmoodi – kui füüsiline keha vananeb ja jääb väetimaks, siis vaimus võime kasvada lõpmatult. Mida vanem, seda parem, mida vanem, seda targem. Ja inspireerinud on ka see, et kui on teinekord väga raske, siis ikka – abi tuleb. Saame vaimselt uuele tasandile. Rahu ja rõõm tuleb alati pärast suurt madalseisu. See on lohutav teadmine.

Filmist on näha, et süngeimatel hetkedel on isa Vellole toeks tema usk, teadmised ja lähedased. Mis on teie suhe usuga?
Olen kindlasti religioosne inimene. Kui hea või halb kristlane, seda ma ei oska ise otsustada. Aga kirik kuulub meie pere igapäevaelu rütmi. Eriti tore on see, et meie lapsed on kasvanud isa Velloga koos. Pirita kloostri kirik on pühapäeviti mürgeldavaid lapsi täis – kui isa Vello veel teenistust pidas, tänas ta alati pärast iga missat „meie vahvat laulu- ja tantsurühma“. Et, lapsed, tehke veel rohkem häält!