Toomas Kivisild – isa juurde tullakse ka südaööl

11/2018 06 mirtel 6nnistam
Toomas Kivisild, Tapa Elava Usu Kogudus

Olen sündinud ja üles kasvanud Tapal. Nii minu vanemad kui vanavanemad on olnud lihtsad usklikud tööinimesed. Maid ja maju pole nad meile kolmele – mul on kaks nooremat õde – kaasa andnud. Meie pärandiks on terved ja hoolivad peresuhted ning soov teenida kaasa Jumala riigis.

Armsad vanamemmed palvekoosolekul
Olin tulnud sõjaväest tagasi. Vanad sõbrad olid laiali. Esimest korda tajusin, et nüüd tuleb elus ise otsustada. Ja see hirmutas. Teadsin küll, kust nõu küsida, aga ei tahtnud seda teha. Ühel õhtul kodus olles astusin Jumala ette. Viskasin suitsupaki ahju, panin põlved maha ja palusin andeks oma patud. Ütlesin: Jumal, ma tahan, et sina mu elu juhataksid. Midagi ei juhtunud. Olin aastaid tagasi ka kirikus eestpalvel käinud ja mäletan, kuidas koolivend Georg rõõmust nuttis, kui ta patud andeks sai. Küsisin oma noorema õe käest igaks juhuks, kas ma ikka kõik õigesti tegin. Tema kinnitas takka: tunnistasid, palusid, tõotasid – nüüd usu! Ütlesin õhtul isale-emale ka. Nemad olid väga rõõmsad. Paari päeva pärast oli palvekoosolek nädala sees. Endale üllatuseks tahtsin sinna minna. Seal istus rida vanamemmesid, keda ma polnud aastaid näinud. Vaatasin neid seal ja tundsin, kuidas ma neid armastan. See oli midagi üllatavat. Pidin tunnistama endale, et minuga on tõesti midagi juhtunud.

Nooditundmine on sama elementaarne nagu lugemisoskus.

Patsidega tüdruk
Olin just saanud päästetud ja rääkisin oma pastoriga tema kodus tähtsaid vaimulikke jutte. Mäletan, kuidas mingil hetkel küsisin endalt, et huvitav, miks see patsidega tüdruk seal trepi peal kõõlub. Ju ma jäin liiga pikalt talle mõtlema. Mõni aeg hiljem leidsime võimalusi kogudusetöös ühiseid asju ette võtta. Kui ma juba ise olin aru saanud, et meie vahel midagi on, tundsin, et on õige ka Külvi vanematega rääkida. Võtsin julguse kokku ja ütlesin neile, et ega ma siin teie juures ainult plokkflööti mängimas ei käi…
Aga kõik ei olnudki nii lihtne. Patsidega tüdruk oli alles 15 ja mina 24, kui olime juba omavahel asjad ära rääkinud ja koos Jumala ees selgust otsinud. Aastaid hiljem, kui vahel on arusaamatusi, tögab Külvi, et ise sa mu selliseks kasvatasid. Kui tuli tema 18. sünnipäev, jalutasime rõõmsalt perekonnaseisuaktide büroosse. Ametnik vaatas meie pabereid ja ütles, et „vara veel, su väljavalitu on alles homme seaduse silmis täiskasvanu“. Vaatas siis kella, ja kuna sulgemiseni oli pool tundi, võttis avaldused vastu ja lubas registreerida järgmise kuupäevaga. Detsembris 1982 me abiellusime.
Kui Külvi peale vaheaega, sõrmus sõrmes, kooli läks, arvas 11. klassi juhataja, et pole ikka moraalselt kohane abielunaisel koos lastega koolis käia. Tal tuli lõpetada õhtukoolis. Sellest oli kahju ka, sest ta õppis inglise keele eriklassis.

Esimesed aastad
Elasime oma esimesed aastad Tallinnas Rahumäel. Seal sündis meile neli last. Isaks saamist mäletan selgesti. Tol ajal toimus see kuidagi kaudselt, mingi ajalise nihkega, kui õnnestus telefonitsi uudiseid saada. Praegu seisad abikaasa kõrval, hoiad ta kätt, teise käega salvestad videosse kõik toimuva ja järgmisel hetkel lendab SMS sugulastele-sõpradele. Olin Külvi öösel kiirabiga haiglasse saatnud, ise läksin hommikul tööle. Monteerisin Teaduste Akadeemia konstrueerimisbüroos eksimeerlasereid. Ennelõunal tuli äiapapa Dimitri töö juurde, kallistas ja õnnitles poja sündimise puhul.
Kohe peale Madise sündi läks Külvi TPI õhtusesse majandusosakonda õppima. Mina tulin töölt, võtsin beebi, Külvi sõitis Koplisse kooli. Õhtul hilja jõudis tagasi – ja nii päevast päeva. Napilt enne neljanda lapse sündi sai kool lõpetatud.

Kolimine Tapale 07 meie
Suure pere staatus võimaldas saada Lasnamäele neljatoalise korteri. Mina olin pidevalt seotud Tapa baptistikoguduse tegemistega, Külvi oli enamasti lastega Tallinnas. Samal ajal süvenes südames rahutus. Mul polnud tahtmist Tapal pastoriks hakata. Oli vaid selgus, et Jumal ootab meilt rohkemat kui pühapäeviti koosolekutele jõudmist ja laulmist kammerkooris Gloria, kus sai palju ringi sõidetud, tihti öösiti harjutatud ja salvestatud. Külvi meenutab seda kui perioodi, mil tema osaks oli vaid titelappe ja mehe valgeid särke pesta.
1992. aastal, koos Eesti krooni tulekuga, kolisime Tapale. Külvi tunnistab, et kui see poleks olnud Jumala selge juhtimine, ei oleks ta soostunud kodusest Tallinnast lahkuma. Panime oma asjad minu vanemate garaaži ja hakkasime otsima maja, mida saaks Lasnamäe neljatoalise korteri vastu vahetada. Paari kuu pärast selgus, et me võime kasutada Tapa baptistikoguduse esimese pastori Hillar Paliase poolt enne sõda ehitatud maja, mis viimased 25 aastat oli olnud viinapoeks.

Meie kodus on muusika
Meie kodu on olnud ikka avatud ka laste koolikaaslastele. Polnud haruldane, et lisaks omadele müras siin teist sama palju nende sõpru. Mitmed neist on tunnistanud, et siin oli hea olla. Korraldasime kord kodus mingit pühapäevakooli üritust. Mäletan üht rahutut poissi, kes segas kogu aeg ega lasknud teistel jälgida. Võtsin ta sülle. Mõne hetke pärast ta taltus ja istus paigal hulk aega. Mõtlesin hiljem, et võib-olla polnud ta sellist hoolimist oma elus kogenud.
Kõik meie lapsed on käinud muusikakoolis. Olen ikka öelnud, et nooditundmine on sama elementaarne nagu lugemisoskus. Seda hindavad ka lapsed. Külvile tuli kord vastu muusikakooli direktor ja tervitas kuidagi kaastundlikult. Kodu lähedale jõudes sai ema juba eemalt aru, milles asi – hakkajad pillimehed Madis, Tõnis, Juko-Mart ja Evert tegid parajasti bändiproovi.

Elustav on tunda, kui keegi sind jutluse ajal pintsakusabast sikutab.

Suurpere pole päris harilik pere
Kui lapsukesi ikka juurde ja juurde tuli, hakkasid vanavanemad muretsema, kas me saame veel hakkama. Meie jaoks on see olnud nii loomulik. Mäletan, et kord tuli Külvi vihasena naistearstilt, kes oli küsinud, kas ta soovib ikka sünnitada. Järgmine arst küsis, kas me soovime väikest kirurgilist protseduuri. Alles kaheksanda lapse puhul ütles ta, et „andke minna, teie saate hakkama“.
Peale viiendat last hakkasime endale tunnistama, et ega me päris harilik perekond ei ole. Me ei mahtunud enam kuidagi Žigulisse, meid ei lastud enam ühe perepiletiga näitustele, tavalised kodumasinad ei tahtnud vastu pidada ja mööblipoes polnud midagi sobilikku. Algas aeg, kus palju asju tuli välja mõelda ja ise teha.
Kõik tavalised pereelu perioodid on suures peres pikaks venitatud ja kattuvad – esimesed lendavad juba pesast välja, viimased pole veel kooligi läinud.
Suur pere on palju isetoimivam kui väike. Kodused toimetused, lapsehoidmised ja koolitööde aitamised antakse vanematelt noorematele sujuvalt edasi. Lapsed on hoolsad. Kümnest seitse on gümnaasiumi lõpetanud, neist kaks hõbe- ja kolm kuldmedaliga.
Isaks olemine on ajaga saanud tahke juurde. Algusaastatel olid need tihti lihtsad varustamisvajadused. Täna tunnen rõõmu sellest, kui juba kodust väljas olev laps helistab ja küsib minu arvamust mõne olukorra kohta. Vahel, kui pere juba magab, tuleb mõni ja ütleb: paps, ma tahaks rääkida. Tean, et need vestlused, mis vahel küll järgmise koolipäeva arvelt toimuvad, on olulise tähendusega.

Kas teenin leiba või Jumalat?
Oleme Tapal juba üle 25 aasta. Olen kogudusele öelnud, et teil pole pastoriga vedanud. Ta tegeleb palju oma perega ja teiste külastamiseks jääb vähem aega. Samas tunnen erilist rõõmu, et mu lapsed on koguduse töösse kaasatud. Niipea, kui kael on kandmas, on nad järgemööda teeninud pühapäevakoolis, noortetöös ja ülistuses. Minu ametlik pensioniiga on juba mõne kuu kaugusel, seepärast on eriline rõõm noorematest, kes on asiselt õla alla pannud. Priidu ja Mari Ellam ning Aleksandr ja Merje Kravtšuk võtavad järjest vastutust üle. Tore on ka lapsi kirikus jooksmas näha ja kuulda. On nii vahva, kui isa tuleb, laps kaenlas, kantslisse tunnistust ütlema. Ja nii elustav on tunda, kui keegi sind jutluse ajal pintsakusabast sikutab. Kui vahel mõni külastaja selle üle imestab, on hea selgitada, et ega meil siin surnuaed ole.
Kui jumalateenistus muutub rutiinseks, siis pole hea. Jutud on targad ja õiged, laulud on ilusad, kõik on kenasti korra järgi, aga midagi on puudu. Aga kui Jumal on kohal, siis pole miski enam tavaline, ka mitte armsa kaaskristlase käepigistus.

Olen tänuvõlglane oma vanematele 08 kivisillad
Olen rohkem kui korra öelnud Jumalale: ma ei ole kuidagi väärt, et sa mind oled hoidnud, olen asju valesti teinud. Ja Jumal on vastanud: tänu sinu vanemate ja vanavanemate palvetele. Oma isa matsin kümne aasta eest jõulude ajal. Emakene sai just 90aastaseks ja on jätkuvalt minu kõige ustavam eestpalvetaja. Jumal on talle tervist ja elutarkust jaganud. Sõidab iga pühapäev jalgrattaga kirikusse, saab oma toimetustega hakkama, surfab internetis ja skaibib tütrega, kes elab Hollandis. Tuleb ja küsib ikka: pojake, kuidas sa hakkama saad? Kas teil on abi vaja, mul on kirsturaha kõrvalt veel tuhat üle? Eestpalveteenistus laieneb tal jätkuvalt: 3 last, 20 lapselast ja 13 lapselapselast.

„Kes te selline olete, et üle Eesti teie eest palvetatakse?“

Jumal annab lootuse
2000. aastal diagnoositi mul kopsuvähk. See pani hindama asju, mida varem polnud aega märgata. Nägin äkki, missugune on tõeline usk. Käisin Olevistes eestpalvel. Seal oli mingi suurem üritus, minu eest palvetasid vennad nii Eestist kui välismaalt. Ühed tulid ligi ja avaldasid kaastunnet ning lubasid mu eest palvetada. Teised pöördusid vaikselt kõrvale, sest ei osanud kohe midagi öelda. Siis astus mu kõrvale vend Erki Kranig ja ütles: „Toomas, nüüd on niimoodi: Pane kogu oma lootus Jumala peale, tema on vägev kõigeks!“ Igal sünnipäevahommikul kuulsin telefonis tema madalat, natuke kähisevat häält õnnistust soovimas. Ta tegi seda oma surmani.
Samal aastal sain DOMATA Piiblikoolis julgustava kogemuse. Külvi ootas kaheksandat last. Oli tavaline hommik, alustati ülistuslauludega. Nägin avasilmi enda ees teismelist noormeest ja tunnetasin, et ta on mu poeg Joosep. Mõni aeg hiljem ultraheliuuringut tehes küsis arst, kas tahame teada, keda meil on oodata. Saime talle vastata, et me juba teame.
Üheksa aasta pärast oli järgmine tõsine peatuspunkt minu elus. Olin sama kirurgi ees. Meie eelmine jutuajamine oli tal meeles ja ta küsis kohe, kas ma ikka veel loodan Jumalale. Ütlesin, et ikka loodan. Peale operatsiooni küsis anestesioloog: „Kes te selline olete, et üle Eesti teie eest palvetatakse?“

Usk katsuti läbi
Sel ajal, kui mina haiglas lebasin, valmistus mu tütar Liisa abielluma. Ta soovis, et mina teda altari ette viiksin. Lubasin teha kõik, mis minu võimuses. Voolikud olid mul juba ribide vahelt välja võetud ja harjutasin kõndimist. Küsisin arstilt, kas ma võiks homme mõneks tunniks jalutama minna, mul vaja tütar paari panna. Ta keeldus kategooriliselt. Heitsin tagasi voodisse ja ütlesin endale, et ma vähemalt proovisin. Võtsin kätte John Eldredge'i raamatu ja lugesin edasi: „…mõned mehed, kui nad on võitluses lüüa saanud, loobuvad edaspidi võitlemast…“ Küsisin endalt, kas minagi olen siis selline mees.
Pidasin natuke aru ja küsisin luba vanemõe käest. Küllap ta mõistis, et selle haigla patsientidele on mõni kohtumine olulisem kui elada jäänud kuud. Ta andis mulle kaasa topeltportsu valuvaigisteid ja soovitas mitte palju viina võtta. Lubasin nõuandeid arvestada ja õhtuks tagasi olla. Oli ikka hea tunne küll Tapal kirikus tütre kõrval altari ette jalutada.
See valus vai minu ihus on ikka väga armas ka. Selliseid vaimulikke otsinguid ja oma usu tegelikku praktiseerimist, mida see kaasa tõi, ilma karjuva vajaduseta ette ei võta. 09 ema 90

Suhtlemine teistega
Suur pere tähendab suurt peresõltuvust. Tähendab ka, et nii kergesti kodunt välja ei pääse. Võib-olla on see ettekääne, millega varjan enda omaette nokitsemist nautivat iseloomu. Külvi tunnistab samuti, et aastatepikkuse kodusolemisega oli ta kaotanud kõik sõbrannad. Nüüd õpetab ta koolis inglise keelt ja majandust ning teenib kaks korda rohkem kui ta pastorist abikaasa. Muutunud on ka kodune tööjaotus: tihti tuleb perele lõunat valmistada isal.
Perega oleme korduvalt kogenud meie koguduste liidu abistavat kätt, kelle vahendusel saime oma praeguse kodu omanikeks. Valduste OÜ on aidanud maja remondiks materjale osta. Vendade-õdede veel suurem pere pani kokku summa, millega saime jälle rattad alla.
Alati, kui keegi hakkab rääkima pensionisammastest, tuleb meelde: „Vaata, lapsed on pärisosa Issandalt...“ (Ps 127:3).
Mõeldes sellele, mida tahaksin oma lastele kaasa anda, mõistan, kui oluline on iseloomu kujunemine. Vaadates tagasi oma isale ja vanaisadele, näen seal mustrit, milles tunnen ära tuttavaid jooni. Näen, mis seal on, ja ka seda, mida pole.

 

Madis Kivisild:
Minu arvates on erakordne Jumala arm, et kõik mu õed ja vennad armastavad Jumalat, kuigi meid on nii palju. On väiksemaid peresid, kus nii mõnigi on valinud teise tee.
Isaks olemise juures tundub kõige suurem väljakutse elada nii, et mu lapsed tahaksid päriselt järgida Jeesust. See hõlmab palju rohkem minu elus, kui ma isegi tean. Usun, et see nõuab vähemalt seda, et minu enda suhe Jumalaga ning mu perega oleks alati ehtne ja lähedane.
Mu vanemad pole kuulsad jumalasulased ega imetegijad, aga nad on alati olnud minu jaoks olemas ning ma olen saanud neile pihtida oma kõige raskemaid patte ja ikka olla mõistetud ja vastu võetud.
Mitmed asjad on mul läinud isaga sarnaselt. Näiteks, mu abikaasa on minust samuti üheksa aastat noorem. Ka minul läks kohati ilmselgetes oludes aega, et mõista, kelle Jumal mulle naiseks tahab anda. Ka minul pole ambitsiooni saada pastoriks, kuigi Jumala usaldamise märgiks luban tal selle üle otsustada.