Kaljo Raidi suur sünniaastapäev Kohilas

01/2019 08 kaljo helari
Teekäija vaade Kohila koguduse veebiaknast

Advendi teisel pühapäeval tähistati Kohila baptistikoguduses Kaljo Raidi 100. sünniaastapäeva. Piduliku päeva algul tuli rahvarohkuse tõttu tuua saali juurde punaseid toole. Nendelt aga tõusti peagi, et laulda südamed ja hinged soojaks: „Laula rõõmsalt mu hing“, „Jeesuse juurde rutta, oh hing“, „Oh kui helde on me Jeesus“.
Pärast alguspalvet luges Piret Piiblist Taanieli loo lastele, kes seejärel pühapäevakooli tõttasid. Järgnevalt laulis Kohila ansambel: „Kui see igavene hommik koidab kalli rahuga“, „Kroonige nüüd meie Jeesust“.
Kokkutulnute suureks rõõmuks kostis kõlaritest Kaljo Raidi enda hääl ‒ kõigepealt kuulati katkendit tema jutlusest „Elu kahe tähise vahel“. Selle võiks paari lausega kokku võtta nii: uskliku inimese elus on kaks suurpäeva – usuelu algus ja Kristuse päev. Sõnumist kõlas läbi julge, pauluslik veendumus, et Issand töötab oma koguduse keskel.
Seejärel kõlas Kaljo jõuline soololaul: „Tänage Jehoovat, sest ta on hea“.

Kui kellegi sõnum polnud päris nii, nagu peaks, tõusis Kaljo tema järel ja silus konarused.

 Pastor Viljar Liht meenutas, et Kaljo oli jumalateenistuste juhatamises spontaanne. Kui kellegi sõnum polnud päris nii, nagu peaks, tõusis Kaljo tema järel ja silus konarused. Viljar meenutas ka, et kooliajal olid neil märkmikud, kuhu kirjutati vastastikku salme ja joonistati pilte. Ka tema viis oma taskuraamatu Raidile ja palus temalt üht sissekannet. Raamatukest tagasi saades märkas ta oma üllatuseks, et tellimusele lisaks oli ühele plekiga rikutud lehele joonistaud jõuluvana.

Oma isa elust andis lühiülevaate tütar Merike Uudam, illustreerides seda paljude armsate fotodega. Kuulsime, et Kaljo hakkas 15aastasena talu pidama, 18aastasena tuli tal juba esile astuda surnumatjana (oma pikal tööajal viis ta läbi umbes 3000 matust). 19aastasena astus ta usuteaduslikku seminari ja omandas paralleelselt ka keskhariduse. Vene ajal tuli tal koos Osvald Tärgiga metsavennaks olla.
1941. aastal külastas Kaljo Liidu juhi kaaskirjaga Eestimaa paljusid kogudusi. Ta alustas Kohilast, sõitis jalgrattal läbi Lõuna-Eesti ja Peipsi veere ning jõudis jõuluks tagasi. Seejärel läks ta Kohilasse ‒ ja kogudus valis ta oma juhiks. Siin abiellus Kaljo Aari Siimega. Peresse sündisid kaks tütart: Elle ja Merike. Koguduses tegi Kaljo kõike: jutlustas, laulis, remontis, ehitas jne. Terve kogukond sai tema teenimisest osa. Helilooja Marje Singi kogudusse tulekuga toimus muusikatöös suur edasiminek. Karjasena teenis Kaljo Kohilas 43 aastat. Osa tema vaimulikust pärandist on koondatud jutluste kogusse „Jah, Issand!“ ja albumisse „Mullatükk“, mis sisaldab 17 soololaulu ja 8 duetti.
Värvika eluloo lõpetuseks kõlas Kaljolt veel teine soolo: „Maha jäävad meist varsti mered ja mandrid, nii unistussaared kui valudemaa...“
Tütretütar Kaire tõi oma Toronto videotervituses esile, et vanaisa laskis neil vaadata oma elu ja et keegi, kes on kohtunud Kaljoga, ei unusta seda. Vanaisa oli järjepidev kõiges, ka alustatud ristsõnad lahendas ta lõpuni.
Pastor Aare Tamm jõudis Kohila koguduse keskele 27aastasena. Ta meenutas, et Kaljo pani teda pea igal koosolekul kõnelema. Seal ta vahel ikka unustas, mida oli mõelnud tunnistada, aga siis lõpetas Kaljo sõnumi ise. 1971. aastal saadeti teda Sadala kogudust teenima. Seal meenutas ta sageli, kuidas Kaljo Kohilas seda ja teist oli teinud.
Seejärel kõlasid koorilaulud „Ma seisan õhtupäikse kullas“ ja „Kuninglik saal“. Ühiskoorist alla tulnud Aili Niilo peatus mikrofoni ees ja meenutas, kuidas Kaljo 63 aastat tagasi ühel talukoosolekul tema juurde astus ja küsis: „Kas sa oled ka päästetud, su silmad ei sära?“ Siis astuti tahatuppa palvele „ja peagi hakkasid mu silmad ja elu särama“.
EKB Liidu president Erki Tamm ütles jutluses: Selleks et elada välja meisse Jumalast pandud elu, vajame eeskujusid, neid inimesi, kes vajutavad sisse On(sisse)-nupu. Üks selliseid mehi meie vendluses on olnud Kaljo Raid. Ta kuulus pikemat aega EKB Liidu juhatusse ja ordineerimiskomisjoni. Mitme aasta jooksul aitas Kaljo kaasa Tallinna Kalju baptistikoguduse töös.
Hommikuosa lõpetas üldlaul „Kuningas, Kristus on kuningas“.