Perekond Meibaum: ema on kodu tugi

5/2011 Vilja Lige, Oleviste kogudus

Märkamatult on tärganud lilled, puud on hiirekõrvus, talvest väsinud inimesed rõõmutsevad kevadvärvidest, lindude lõpmatust siristamisest ning mahedast kevadõhust. Kevadel mõtleme emast, kodust, perest. Emadepäevakirik pakatab erinevatest tunnetest ja mõtetest. Rõõm, lein, pettumised, valu, ootus, armastus...

Ühes uues Tallinna kodus elavad ema Heili, isa Mait, teismelised Kati ja Marten ning 10-kuune Marta. Räägime emaks olemisest. Ema on oluline, kuid ilma isata ja lasteta ei ole emaks olemist. Heili mõtiskleb: „Emaks olemine on üks suur vastutuse ja kohustuste kompleks koos suure hulga rõõmu ja õnnega... Kes pole emad, neil on ilmselt päris suur kogus n-ö vaba energiat, mida on väga õnnistusrikas teistega jagada. Leidub ju hulgaliselt kurbi, üksikuid, abivajajaid, nii lapsi kui suuri, kellele saaks abiks olla ja ise ka rõõmu tunda. Usun, et Jumal juhatab, kuidas end selles osas realiseerida." Heili suhtub ka kasuvanemate teemasse suure austusega ja arvab, et see on suurepärane ja väga üllas viis oma armastust ja hoolt jagada. Ta mõtles noorena, et kui peaks jääma vallaliseks, tahaks vähemalt kedagi lapsendada, kui saaks...

.

Heili tuleb Lõuna-Eesti pastoriperest, tema abikaasa mitte-kristlikust Tallinna inseneri-arstiperest. Heilile tundub, et vanemate põlvkond oli rohkem ennastohverdav, kuna nende lapsepõlv oli sõjajärgne väga vaene aeg. Aga Eestis on ikka rohkem vaeseid ja vähem rikkaid aegu olnud. Nagu Heili-Maidu abielu alguses, kus töö-kool-lapsed oli üsna keerukas kolmnurk ning tuli arvutada, kas enne palgapäeva piima-leiva jaoks raha jätkub. Ja kodu oli tilluke. Nooremalt, elades igas mõttes kitsastes oludes, oli hulga keerulisem olla väikelapse ema kui nüüd, kus on avaramad võimalused ja suurem kodu. Heili võrdleb emaks olemist 25-selt ja 40-selt. Noore ema ja küpse ema erinevus on üsna suur. Nüüd on rahulikkust, teadmisi, oskusi, vanematel lastel on juba kujunenud oskus ja tahe väikest õde hoida. Beebi on peret ühendanud, ilus täpp i-peal. Abikaasa Mait meenutab: „Heiliga "käies" vilksatas mul selline mõte, et just sellist ema ma oma lastele sooviksin – rõõmsameelset ja särtsakat. Oskab igas vanuses lastega suhelda ning tegeleda."

Paljud lugejad teavad Meibaumide peret nende ühise töö ja harrastuse tõttu. Tegemist on muusikutega. Näiteks kontserdi kavalehelt võib lugeda Meibaumi nimede tagant vastavalt klaver, flööt, viiul, tšello. Marta tegeleb esialgu dirigeerimisega, ja kui pillidest üldisemalt rääkida, siis viripilli pole ta ka eriti proovinud.

Heili rõõmustab oma pere kommete üle. Maast madalast on lastel kujunenud harjumus pühapäeviti jumalateenistusel käia. Pere vaimulikuks koduks on Allika baptistikogudus. Nüüdseks on Kati ja Marten võrdväärselt vanematega kaasatud koguduse muusikatöös. Lapsed lähevad heal meelel Allikale ka siis, kui isa või ema kontsertreisi või teiste tööülesannete tõttu mujal peavad viibima. Mingis teismelise-ea etapis ei huvitanud Katit üldse "see Jumala-asi", ta tegi teadlikult valesid asju. Praeguseks on olud muutunud, ta on ristitud ja koguduse liige. Kati võtab kokku oma pere õhustiku

: ,,Mingeid erilisi kombetalitusi ja kohustuslikke rituaale meie peres ei ole. Veedame ühiselt toredasti aega, palvetame koos ja enne ühist söömist laulame tänulaulu." Tillukesele Martale meeldib viimane kõige rohkem. Peres toimub aeg-ajalt ühine õhtupalve ja piiblilugemine. Ema Heili rõõmustab, et Marten teeb jumalateenistusel märkmeid. Siis otsib kodus kirjakohad üles ja loeb uuesti läbi. Vaimulik õhkkond ei ole kunstlikult või kohustuslikult tekitatud. Lastega koos räägitakse ja arutatakse erinevaid argipäevaseid olukordi ja situatsioone, ka vaimulikke teemasid. Igal õhtul on söögilauas avatud suhtlemine. Mõnikord räägivad kõik korraga ja läbisegi, sest kõik on vaja kohe ära öelda, nagu ühes korralikus peres käib. Heili arvab, et tema lapsed on temasse, armastavad kangesti argumenteerida ja vajadusel vaielda; ükski korraldus ega keeld ei lähe läbi lihtsalt niisama. Miks?-küsimus on igal pool risti-põiki ees. Teatud teismeliseperioodis on see nagunii ju paratamatus. See teeb elu päris keeruliseks, aga samas hästi põnevaks ja paneb sageli ennastki mõtlema, et miks?

Eelmisel aastavahetusel oli perel juturing, kus kõik jagasid oma plusse ja miinuseid ja kus arutati ühiselt parema edasise toimimise võimalusi. See tõi praktilise väljundina kaasa seinal ilutseva kodutööde jagamise tabeli (Marteni üllitis!), kus on nädalapäevade lõikes kirjas, mida keegi kodus toimetada võiks, et kõik ainult emale ei kuhjuks. Ema ise arvab: „Ega see tabel nüüd liiga palju ei kehti, aga vahel siiski jääb silma alla ja tuletab meelde. Marten ise on küll tubli ja täidab endale võetud ülesannet – tühjendab igal õhtul Marta vanni. See on nii armas."

Kogu pere arvab ühiselt, et pilliõpe aitab olla avameelne, õpetab analüüsima ja keegi ju ei solvu, kui öeldakse – kuule, see noot oli sul must, proovi uuesti.

Emaksolemine ja töö – kuidas Heili neid ühendab?

Heilil ja Maidul on mõlemil seoses muusiku-ametiga nii-öelda ebastandardne töö – lapsed ei saakski käia lasteaias, kui ka väga tahaks. Sageli tuleb tööl olla siis, kui teised pered koju jõuavad ja lasteaed uksed sulgeb. Kogu pere arvab, et Katil ja Martenil oli lapsehoidjatega tore – sai omas tempos areneda, kuigi arvatakse, et siis võivad sotsiaalsed oskused kannatada. Seda karta polnud, kuna koguduses on tegevust küllaga: pühapäevakool, laagrid, sõpradega kokkusaamised. Tuli aeg eelkooli ja muusikakooli eelkooli minna. Elu läheb edasi ja varsti hakatakse ka Martale hoidjat otsima. Tegelikult on ema oma töö ja hobi oskuslikult pereeluga sidunud. Oma ameti tõttu osaleb Heili erinevates muusikaprojektides. Kui siin jääb emaroll tagaplaanile, tuleb appi isa, kes tegeleb Martakesega suurima rõõmuga. Heili on lisaks esinemisele ja õpetamisele ka Kiili vanamuusikaansambli juht. Seal mängivad noored muusikud ning oma lapsedki said juba väikestena kaasa haaratud. Nii tulid ka esimesed lavalised kogemused. Ansambel on ka osa Heili avatud kodust – seal käiakse harjutamas ja vahel ka lihtsalt külas. Kiili ansambli kontserttegevuse nimekirja mahuvad lisaks Eesti mõisatele, muuseumitele ja Tallinna Raekojale ka sellised riigid nagu Kanada, USA, Iirimaa, Soome, Rootsi. Hiljuti ilmus teine CD. Oma pere kaasamine on meeldiv. Kuna on palju kodust eemal viibimist, siis see sobib hästi. „Siis raatsin seal toimetada," põhjendab ema Heili. Mait on olnud suureks abiks nii muusikalise nõuandja kui mänedžerina, eriti reisidel.

Kuidas lapsed ka muusikutee on valinud, pole raske arvata. Muusika tuli loomuliku osana, see oli ilus ja hakkas meeldima. Et lugu liiga muusikasse ei kalduks, märgime, et lapsed käivad siiski ka trennis. Kati mõtiskles 4-5 aastasena, et kas ta hakkab flöödi- või klaveriõpetajaks, siis ta ei osanud veel arvata, et muid ameteid võiks ka olla. Marten läks 4-selt tšellotundi, kuigi ei osanud veel lugedagi. Ise valis oma pilliks tšello. Emal on meeles, kuidas üks lugupeetud muusik poisi kätt surus ning ütles, et tal on kohe tšellomängija sõrmed. „Emme, mis see tšello on?" küsis Marten niipea, kui onu ära läks.

Marten käis esimest korda Estonias kontserdil 4-aastaselt. Ema valis hea, rõõmsa muusikaga kontserdi, ostis rõdule piletid ja jäi esimese pala alguses ootama, millal poiss koju tahab. Lõpuks vaatas ta veidi enne vaheaega emale otsa ja sosistas: „Emme, hakkame iga päev siin käima!"

Lapsed iseloomustavad oma ema kui inimest, kes väga kiiresti reageerib ja kellel tuleb palju huvitavaid mõtteid. Näiteks hilisõhtul minnakse korraks õue, kelgutama, suusatama, ujuma – ikka perega koos. Aga kui emme hakkab asju üle organiseerima, siis leidub keegi, kes pisut hoogu maha võtab.

16-aastane Kati on rahul oma emaga, kes on lastega palju tegelenud, kellega saab kõigest rääkida, sest tabuteemasid ei ole. Katile meeldivad kõige rohkem ühised tegevused, eriti perega koos musitseerimine. Kati on veendunud, et ta on emasse: „Olen kujunenud barokkmuusika austajaks. Tahan käia kontserdil." 12-aastane Marten: „Emme ei ole kunagi liiga kuri, aga oskab ja julgeb kõik välja öelda. Emme oskab asju korda ajada. Ta on alati energiline ja rõõmus."

Korraga tuleb lastel meelde, kuidas nad ükskord väiksena pilli harjutasid. Üksteise võidu meenutavad nad juhust, kui ema oli tööl ja käskis neil mitu sutsu teha. Suts on kõnesolevas peres üks pilli harjutamise periood, mille pikkust ei oska keegi täpselt määratleda. Nii võtsid lapsed pillid välja ja tegid „koledaid pillihääli". Paar korda tuli teha, sest siis sai emmele öelda, et „tegime paar sutsu". Emme küsib alati, mitu sutsu oled teinud. Täna on lapsed veendunud, et nad tahavad ikka ise harjutada.

Mis teeb ema Heilile rõõmu:

  • kui märkad, et hilisõhtul enne magamaminekut lapsed oma laua taga veel Piiblit loevad,
  • kui üksteisele omal algatusel väikseid sõbralikke teeneid tehakse,
  • kui suured lapsed agara vaimustusega väikse õe eest hoolitsevad  ja temaga mängivad. Vaimustus on neil siis vastastikune.

Heili mõtiskleb veel emaks olemisest: „On suur vastutus, kuidas lapsi kasvatada ja õpetada. Nad ei ole vanemate omand, kuigi on tulnud sinu kaudu. Jumal on nad meie kätte usaldanud. Olen mõelnud ja palvetanud, olgu kuidas on selle eluga; ka ei tea, mis tulevik toob, kuid kõige olulisem on nad taevateele juhtida. Kõik muu on teisejärguline. Hukkamineku jaoks ei tahaks ju neid kasvatada. Puhtad riided ja puhas põrand on olulised, kuid usk Jumalasse on kõige tähtsam."

„Arvan, et ema põhiülesanne on hoolitseda, et kodu oleks elukiiruse, -võitluste jms keskel perele turvaline tagala ehk peenemalt väljendudes – tagada emotsionaalne baasturvalisus – ema on mingis mõttes kodu tugitala (enamasti ikkagi ka rohkem kodus olemas kui teised) ja ka hingehoidja. Kõik tulevad ju oma murede ja rõõmude, õnnestumiste ja pettumustega ja valavad esimese tulise emotsiooni välja koduuksest sisse jõudes. Siin on vaja palju tarkust, mida ja kuidas ütelda, kas üldse ütelda jne. Võib-olla hoopis kallistada ja pai teha... Kuidas juhatada, lohutada, mida soovitada. See on endale vahel väga koormav (eriti teismeliste puhul) ja ema saab ainult siis sellise emotsionaalse koormusega hakkama, kui on mees, kellele tema saab toetuda. Seega – ema on kodu tugi ja isa on ema tugi."

Vilja Lige