Gunnar Mägi – motiveeritud Jumala kutsest

Juuni 2019 06 ristimine
Merit Lassmann, Loksa baptistikogudus
Fotod: Gunnar Mägi erakogust

Kui peatoimetaja andis ülesande leida Teekäija juunikuu kaaneloo jaoks isik, keda saaks siduda 2019. aasta suvefestivali korraldamisega, teadsin pikema mõttepingutuseta, et kõige sobivam kandidaat selleks on Keila Baptisti Koguduse pastor Gunnar Mägi. Pärast mõningast vastupuiklemist jäigi ta intervjuu andmisega nõusse.
Olen alati väikese skepsisega suhtunud ajakirjanduses iseloomustatud inimestesse, kes on lõputult energilised, rõõmsameelsed ja väsimatud. Pärast viieaastast tutvust ja ühises grupis suvepäevade, laagrite ning festivali ettevalmistamist on Gunnar tõestanud, et säärased isikud eksisteerivad ka tegelikkuses.

Tol ajal oli Jumala hääle ja tahtmise kuulmine minu jaoks selge ja kerge.

Missugune oli Sinu pere, kodu ja lapsepõlv?
Olen kasvanud üles Tallinnas Mustamäel. Isa oli autospordi treener ja ema ametnik. Mul oli poolõde, kes on tänaseks igavikus. Üksiklapsena veetsin palju aega omapäi.

Kuidas leidsid Jumala?
Vanemad lahutasid, kui olin 10-aastane. Läbi selle valu ja isiklike kriiside tekkis väga palju küsimusi, vastuseid aga polnud – minu kodu oli ateistlik. Kui klassi tuli uus õpilane Taavi Ugam, said meist parimad sõbrad. Vestlesime tema perega paljudel erinevatel teemadel. 15-aastaselt läksin jõulukontserdile, kuhu Taavi vanemad mind kutsusid. Kuulsin evangeeliumit ja võtsin vastu Kristuse oma südamesse.

Kuidas avanes Sul võimalus minna 1992. aastal USAsse õppima? 07 paavstiga
Eesti teema oli maailmas tähelepanu all. Meie riik oli tol ajal uudistekünnise poolest võrreldav Iraagi sõja, Sri Lanka enesetaputerroristide ja Haiti taifuuniga. Nii tekkisidki võimalused. 1992. aasta kevadeks olin vastu võetud kahte kooli. Otsustasin Colorado Kristliku Ülikooli kasuks, kus sain nelja aastaga bakalaureuse kraadi.
Elasin ühes armsas peres, kes eraldas mulle tasuta keldritoa. Minu elustiil oli tagasihoidlik. Õppisin sponsorite toel, olen siiani tänulik nende inimeste eest.
Algul oli raske eakaaslastega suhelda. Üks asi on keelt osata, teine mõista, millest nad mõtlevad ja räägivad. Kõnekeel, släng ja taustateadmised (filmid, staarid ja naljad, mis on kontekstuaalsed) puudusid. Suhtlemise alustamise raskused said aga ruttu ületatud.
Eriala oli jõukohane, aga samas veidi vähem praktiline, kui olin lootnud. Siiski oli tudengiaeg väga nauditav.

Kuidas leidsid oma tee ja kutsumuse kristlikus töös?
Aastal 1991 olin Murmanskis Kings Kidsi rühmaga. Kuulsin Jumala kutset: „Ma tahan, et sa teenid mind aktiivselt.“ Tallinna 44. Keskkooli lõpetades kujunes veendumus, et minu roll on õppida teoloogiat. Tol ajal oli Jumala hääle ja tahtmise kuulmine minu jaoks selge ja kerge. Selleks oli üks sõna, mis kõlas läbi stuudiumi: „Õpi!“‒ „Isa, ma õpin juba!“‒ „Õpi veel!“

Kõige ilusamad päevad on siis, kui olen vees – teisi ristides.

Kas tihe ja pikaajaline side USAga tekkis seoses pere loomisega?
Nende õpingute keskel oli minu kõrval tütarlaps nimega Jill. Tema eesmärgiks oli saada algklasside õpetajaks. Selle ameti juurde on ta jäänud tänaseni. Töötasime koos kooli kohvikus. Tema sooviks oli oma õpinguid rahastada, mina kavandasin autoostu. Talvel jalgrattaga kodu ja kooli vahel 20 km läbimine ei olnud alati just mõnus.
Jilliga koos veedetud aja ja vestluste kaudu sai selgeks, et oleme hingesugulased – me tahame koos käia eluteed. Võib öelda, et kui abiellud kohaliku neiuga, astud järgmisele tasemele ühiskonnas või kultuuris, kus viibid. Tänasel päeval on meid kõige lihtsam kirjeldada kui tüüpilist ameerika perekonda Eestis. Meie traditsioonid on Ameerikast kantud, kodus räägime inglise keelt.

Näib, et tunned end ameerika ühiskonnas koduselt.
Ka minu abikaasa on Eesti ühiskonnas hästi kohanenud. Paraku on hetki, kui maksame hinda oma kahepaiksuse eest. Kaks nädalat tagasi lõpetas meie vanem tütar Greta ülikooli. Kohapeal kaasa elamise asemel pidime leppima netiülekandega. Samas on Jumal meid väga õnnistanud – meil on armastav kogudus ja head sõbrad. Arvan, et oleme saanud Jumalalt rohkem, kui oleme pidanud andma.

Töötasid 19 aastat kommertsjuhina SASis ning turundus- ja arendusjuhina Estonian Air'is. Kas lennundus oli Sulle enam kui töö? 08 puhkusel
Kõik sai alguse siiski palgatööst. Tulime 1995. aastal, kolm kuud pärast abiellumist Eestisse. Saue Kristlik Vabakogudus vajas noorte juhti. Otsisin pere elatamiseks tööd ja võtsin lahti telefoniraamatu mõeldes, kus ma tahaksin ametis olla. See polnud küll päris esimene uks, millele koputasin, aga mind võeti tööle SASi ja muidugi tärkas huvi lennunduse vastu. Praegu olen distantsilt fänn. Poeg Theodor õpib piloodiks ja on minu õpetajaks. Jagame materjale, räägime lennukitest ja lennundusuudistest, see seob meid.

Räägi palun oma praegusest palgatööst lähemalt.
Töötan Ühinenud Piibliseltside heaks, mille peakorter on Inglismaal. Minu vastutusala on kirikusuhted. Tegeleme globaalsete organisatsioonidega, keda üritame kaasata piibliseltside projektidesse. Näiteks aitame ühe uskkonna Aafrika seminaristidele hankida algkeelseid Uusi Testamente ja koolitame piibliseltside töötajaid erinevate kristlike traditsioonide mõistmisel. Piiblitõlked on väga mahukad ettevõtmised ja need peavad sündima konfessioonideüleselt, toetusega kõige kõrgemal tasemel.

Eestlaslik otsekohesus ja ausus ning tõelised sõprussuhted on kolm mulle olulist väärtust.

Jääb mulje, et töö pastorina algas lihtsalt: Jumal ütles ja Sina asusid tegutsema.
Läks veel paremini! Suurimat rõõmu elus pakub see, kui näen inimesi Kristust leidmas. Kõige ilusamad päevad on siis, kui olen vees – teisi ristides. Jumal on esitanud kutse, aga ta pole muutnud seda raskeks. Ta on teinud ülesande täidetavaks, see on see, mis mind laeb! Tema ike on kerge, sellepärast meeldib mulle ennast sinna kulutada. Mitte, et keerukaid päevi poleks. See on võrreldav tervisejooksuga: väljaminekuks tuleb ennast kokku võtta, aga tagasi saabud alati rõõmuga.

Mis Sul koguduse juhina lihtsalt ja kergelt õnnestub ning mis vaeva ja visadust nõuab?
Ei teagi, kas see on hea või halb, aga ma ei mõtle koguduse liikmest kui kolleegist Jumala riigi töös, vaid kui oma sõbrast. Ma ei pea pingutama, et oma rolli täita, mul ongi tõesti hea meel inimestega kohtuda. Rõõm terekätt sirutades tekib loomulikult ja iseenesest, seda ei pea teesklema. See on mu elu kergemaks teinud.
Mis teeb töö raskeks? Nõustades puutun kokku väga keerukate probleemidega. Mõnikord olen ühe teemaga väga kaua tegelenud, aga tulemusi ei ole. Kurvaks teeb, kui pean kedagi edasi suunama professionaalse nõustaja juurde või kui keegi loobub abist.

Jutluste ettevalmistamine – on see raske või kerge töö? 09 lennukiga
Üks kõige kriitilisemaid valdkondi jutlustes on plagiaadi teema. Pastorid kasutavad kommentaare – midagi, mida nad on kuulnud või kusagilt lugenud. Sageli läheb teave kasutusse viitamata. Olen isegi läinud seda teed, et ma ei viita nii palju kui peaks.
Jutlust teha on kerge, kui sõnum on saanud küpseks – istun ja kirjutan selle ühe korraga valmis. Raske on siis, kui olen valinud teema ja jäänud kusagile kinni. Kogu tekst hakkab muutuma kunstlikuks. Lähtun põhimõttest, et sõnum oleks samasugusele inimesele nagu mina ise. Peaksin sellest midagi juurde õppima. Jill on usin Piibli lugeja. Püüan jutluse teha nii, et vähemalt üks aspekt oleks tema jaoks seal uus – kas midagi õpetlikku või siis leian uut Piibli taustainformatsiooni, mida varem pole kuulnud-lugenud.

2013. aastal korraldasid sajaliikmelise meeskonnaga Keilas EKB Liidu suvefestivali „Terve linn“. Miks võtsid taas festivali organiseerimise põhitöö enda kanda?
Mäletan, kui hea oli tookord vaadata kogudust ühtse eesmärgi nimel tegutsemas. Laiahaardelise ettevõtmisega kaasneb suur läbikukkumise oht. Appi tulid naaberkogudused, selle kaudu tekkis uusi suhteid. Kogukonnas pidime ustele koputama ja rääkima festivalist. Üks inimene tuli usule ja liitus kogudusega (tema aitab korraldada nüüd uut suvefestivali), aga ka palju muud head juhtus selle ürituse läbi.
Kui avanes võimalus korraldada tänavune festival nimega „Kõige Tähtsam“, tundsin Jumala rahu ja rõõmu seda kavandades. Näen taas koguduse koostoimimist, innukust, rõõmu ja loovust. Rahu ja rõõm, mis on minus, on Jumala õnnistuse, tema hea tahte ja meele väljendus. Püha Vaim on pannud rõõmu minu sisse.
Palju on muidugi ka nähtamatut tegevust, näiteks palvetamine kordamineku pärast. See on korraldustöö vastand – elada ennast välja mitte asjatades, vaid Jumala ees ja saada vastused temalt. Mõnikord tuleb teadlikult tagasi tõmbuda, et hoiduda inimlikult üle forsseerimast.
Kunagi Kuulutaja artiklis välja öeldud mõte, et suvefestivali korraldamine on kogudusele hea, on motoks ka täna. See on õnnistuseks kõigile, kes on andnud oma sõrme. Koos teeme midagi, millest jääb jälg järele!

Rahu ja rõõm, mis on minus, on Jumala õnnistuse, tema hea tahte ja meele väljendus.

Mida Sina festivalikülalistelt ootaksid?
Esiteks: festivalil antakse käiku tasuta piletid ehk traktaadid: kuidas leida rahu Jumalaga ja saada tema lapseks. Tahaksin paluda, et jagaksid seda sõnumit kellegagi kas Keila linnas või oma perekonnas. Kasuta piletit, anna see ära ja kutsu keegi järgmise päeva üritustele.
Teiseks: püüa käsitletavaid teemasid oma ellu rakendada. Kui meil on paneelvestlus, ole mõttega kaasas. Luba, et neist asjadest on sulle edaspidi kasu. Inimestele, kes üritusse panustavad või lavale astuvad, on see väga oluline.
Kolmandaks: kulude katmine käib läbi korjanduste. Minevikus on olnud festivale, kus jõutakse nulli lähedasse miinusesse. Kui võimalik, aita kaasa ka rahaliselt.
Veel tahaksin lisada: ära karda olla tänavakohvikus, nautida sõdurisuppi, viibida kohal ja tunda rõõmu kogu pakutavast programmist. Kõige paremad festivalid on need, kus on küünarnukitunnet ja vestlusi, rõõmu ja üle pika aja kohatud sõprade kallistamist.
Minu suhtumine on, et tulgu vihma või rahet – need faktorid ei mõjuta. Olen kohal, et anda, saada ja õnnistust jagada – siis läheb festival korda.

Nõukogude ajal kadestasime lääne usuvabadust. Praegu maadleme ateistlikust ideoloogiast jäänud ühiskondlike eelarvamustega. Kus on parem? 09 keila koguduses
Eestlaslik otsekohesus ja ausus ning tõelised sõprussuhted on kolm mulle olulist väärtust. Olen näinud rikkaid ühiskondi, kus sügavaid suhteid ei leia – pinnapealsus, mis ei leevenda üksindust ega sotsiaalset vajadust läheduse järele. Mitte et Eestis üksikuid inimesi ei oleks, aga sõbrasuhte loomine on siin rohkem võimalik. See on suur eelis ja meie tugevus ka kogudustes. Paljude teiste riikidega võrreldes on meil miniatuursed kogudused. Paraku ei tähenda lai kandepind veel kõike.
Mulle meeldib ka see, et Eesti tõsikristlane on pidanud enda jaoks valikud väga selgelt läbi mõtlema. Meie riigis ei tule kristlaseks olemine karjäärile kasuks, see ei too klassis populaarsust kaasa ja ühiskondlik positsioon ei tõuse selle läbi. Kui see nii oleks, tooks see kaasa suure ahvatluse staatust ära kasutada.
Inimene, kes suvefestivalil ristimisvette läheb, on pidanud väga põhjalikult kaaluma, mida see tema jaoks tähendab – avalikus kohas oma usku väljendada. Leidub ühiskondi, kus suunitlus on täiesti vastupidine: kristlasi edutatakse ja mainele tuleb kasuks, kui liitud mõne usuorganisatsiooniga. Räägitu ei puuduta niivõrd USAd. Aafrikas, kus on 90% kristlikud riigid, levivad säärased hoiakud.

Sinust jääb mulje kui paralleelameteid pidavast väsimatust töömesilasest. Kust Sa oma energia ammutad?
Võib-olla on see ainult mulje, ma ikkagi puhkan ka. Tasakaal peab elus olema. Õhtul väsinuna töölt lahkudes tunnen, kui hea on minna koju pere juurde. Vajan ka sporti ja tervislikku toitu, et olla õigesti häälestatud. Kõik need komponendid on omavahel seotud ja võimaldavad mul töö ajal olla pühendunud ja keskendunud.
Pöörduksin siinkohal tagasi intervjuu alguse juurde. Olen õnnistatud, sest mulle meeldib teha seda, mida ma teen. Inimesed laevad mind, toovad rõõmu. Kui tugiasjad on paigas, siis olen nagu valmis varustusega sõdur, raporteerimas: ma olen siin – Jumal, kasuta mind! Ja siis ta kasutabki.

On Sul mõni unistus, mida praegune elutempo ei võimalda?
Tahaksin kreeka keelt uuesti algusest peale õppida. See tundub põnev, lisaks ka kasulik. Tegelikult on nii, et kui mulle midagi meeldib, siis ma seda ka teen.

Või Sa teedki kogu aeg seda, mis Sulle meeldib?
Ma pole oma karjääri väga teadlikult planeerinud. Jumala riigi teenistus oli kutse, selle ärajätmine ei tulnud küsimuse allagi. Pere oli samuti vaja toita. Tammsaarel oli õigus: tee tööd, siis tuleb ka armastus. Möönan, et tegutsemise maht on olnud väga suur, tänaseks on see kõik siiski kergemaks läinud.
Kunagi palvetasin, et tahaksin maailma näha. Jumal on võimaldanud mul nüüdseks töö tõttu paar tiiru maakerale peale teha. See on olnud väga värskendav. Jumal on hea!