Eereki ja Pilvi 22 aastat Avispeal

Juuni 2019 20 pilt 2
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
Fotod: Andreas Preisfreund

Eerek (44) ja Pilvi (44) Preisfreundil täitub augustis 22 aastat teenimist Avispea vabakoguduses. Siia koliti kolmekesi, nüüd on pere kasvanud seitsmeliikmeliseks.

Minu sõprus Preisfreundidega algas, kui sattusin 2011. aasta suvel Avispeale töö- ja palvelaagrisse. See kogemus andis mulle julguse tulla samal sügisel pealinnast Kiltsi mõisakooli emakeeleõpetajaks. Preisfreundid ja koguduse Kiltsis kogunev palvegrupp olid siis mulle suureks toeks. Kaheksa aastat hiljem olen jõudnud abielluda, kolinud Tapale ja jäänud lapsega koduseks.

Asjade pärast pole vaja üle muretseda ja pisiasjade pärast pole vaja üldse muretseda.

Kogudus kui perekond
Ühel maikuu pühapäeval külastame perega üle pika aja Avispea kogudust. Hiljuti renoveeritud väike saal, kus teenistus seekord toimub, on ülestõusmispühadeks saanud olulise lisanduse: kantsli taga laual asub koguduseliikme Liili Heinla värskelt valminud armas maal Jeesusest, kes hoiab süles lambatalle. Kohal on 15–20 inimest. Seekord on enamik nägusid mulle tuttavad ja saan saabudes mitu sooja kallistust.
Eerek pole aastatega kaotanud oskust rääkida lühidalt. Ta ise ütleb, et see on üks tema viise vältida läbipõlemist – anda lahkelt sõna ka teistele. Mulle näib see olulise juhtimistarkusena. Kogudus on küll väike, kuid tema liikmed on tulvil ideid ja initsiatiivikad nii evangeeliumi kuulutades kui ka uute algatustega välja tulles. Teenistusel on nad julged tunnistama ja peavad kogudust oma lähiringiks: sageli jagatakse kõige isiklikumaid palvesoove ja kogemusi.

Katsumused ja lisakohustused
Pärast teenistust läheb Eerek rahvast bussiga koju viima: Väike-Maarjasse, Kiltsi ja Vaosse. „Kui sa tahad korraldada üritust, pead kõigepealt inimesed kohale tooma, teinekord neile süüa pakkuma, nad pärast ära viima, kõik ära koristama ja siis veel rõõmus olema,“ naeravad Eerek ja Pilvi läbisegi. Täiesti võõrad inimesed on helistanud, ka keset ööd, ja palunud abi kas transpordiga või mingis muus hädaolukorras. Palju on tulnud inimestele toidu- ja riideabi viia. Talvel tuleb rookida lund ja suvel niita muru, koristada kirikut ja kütta katelt.
Oma kodu Preisferundidel ei ole, aga unistus on. „Sa unistad sellest oma majast metsa ääres,“ naerab Eerek Pilvile otsa vaadates. „Jumal ei jäta meid ilma, oleme aastaid hoidnud ja hooldanud tema oma ning kui me siit kunagi edasi liigume, kannab ta kindlasti meie eest hoolt,“ väljendab Pilvi oma kindlat usku.
Päris alguses oli Pilvi lapsega kodune ja Eerek käis üsna pika perioodi tööl ilma palgata. „Ma ei teagi, kuidas me elasime,“ kommenteerib Pilvi. „Tavaliselt meil ikka süüa oli, aga paar korda tuli tõesti ette, et ma pidin valima, kas söön ise või annan lapsele. Aastaid ei käinud me riidepoes, kasutasime humanitaarabi,“ ütleb ta ilma ühegi kibedusnoodita hääles.

Kui sa ei tea, missugused raskused ees ootavad, on palju kergem teha otsuseid ja muutuseid oma elus.

 Oluline roll on hobidel
Ajad on muutunud. Seda on näha kasvõi sellestki, et kui ma Preisfreundide naisperet kohtan, on neil seljas midagi värsket. Pilvi õmbleb palju, eelistades huvitavate mustritega kangaid, mis annab riietele isikupära. Ka seekord, kui Pilvi köögis lõunasööki valmistab ja mina teda usutlen, on tütrel seljas ema nõelasilma alt tulnud lihtne ilus kleit, mis istub kui valatult. Imestan endamisi, kuidas Pilvi viie lapse emana näputööks aega leiab. Hiljem teetassi taga tunnistab ta, et naudib õmblemist väga. Töötades Väike-Maarja lasteaias sõimerühma kasvatajana, on ta sageli hommikupoolikutel kodus. Pojad on siis koolis ja Hanna Maarja lasteaias ning Pilvil on aega koristada, aga ka jutlusi kuulata ja õmmelda. „Jumal on inimese ikka loojaks loonud,“ ütleb ta. „Praegu õmblen lasteaiale põllesid,“ toob ta lagedale oma näputöö: mitukümmend armsat flanellkangast pooleliolevat pudipõlle.
Eereki hobiks on sulgpallimäng. Nii tema kui ta pojad on saanud võistlustel korduvalt auhindu. See on avardanud tutvusringi, spordisaali jõuavad piirkonna tegusad mehed, ka näiteks Väike-Maarja vallavanem. „Väsimuse korral teen sporti,“ ütleb ta. Aastate jooksul on seda ikka ette tulnud ja on olnud ka loobumismõtteid. Pilvi ütleb, et tal on pastori naisena palju lihtsam teenimistööst hinge tõmmata ja suurem võimalus valida, milles osaleb. „Kui Pilvi ei jaksa kirikut koristada, koristan mina,“ toob Eerek näite.

Kuidas pidada vastu? 21 pilt 3
Eerek ja Pilvi kolisid Avispeale Tallinnast, täpsemalt Lasnamäelt. Kontrast oli üüratu: ühtäkki olid ümber avarad põllud, väga palju vaikust ja väga vähe inimesi. Nad jätsid kõik: sõbrad, oma eelmise koguduse, isegi helistamine oli kallis – vanematele tuli teha kaugekõne. Aastaid oli Pilvi kodus, võimaluseta ringi liikuda ja inimestega suhelda, sest autojuhilube tal polnud ja bussiliiklus on tänagi harv. Täiesti uus keskkond, värske lapsevanemastaatus, sotsiaalse keskkonna puudumine ja rahalised raskused – see kõlab nagu suur hulk põhjuseid murdumiseks.
Pilvi ise ütleb, et kõik raske ja halb läheb meelest ära. Küsin, millist nõu ta annaks noorele äsja Avispeale tulnud iseendale. „Asjade pärast pole vaja üle muretseda ja pisiasjade pärast pole vaja üldse muretseda. Kui midagi lähebki valesti, pole vaja jääda end süüdistama, vaid tuleb lihtsalt edasi liikuda. Kas maailm kukub siis kokku?“ küsib ta sellise ilmekusega, et vahepeal kööki tulnud poeg Miikael, kes lõunasöögi eel kausist ema meelehärmiks korduvalt kurki näppab, peab vajalikuks vastata: „Ei.“ Ja tõepoolest – maailm ei kuku kokku, kui me eksime.
Eerek ainult muheleb, kui temalt sama küsin, ja annab mõista, et noorusel on elutarkuse ees omad eelised: „Kui sa ei tea, missugused raskused ees ootavad, on palju kergem teha otsuseid ja muutusi oma elus.“ Nüüdseks enam kui 20 aastaga on neid külas vastu võetud. Eerek nõustub: „Oleme teistega nagu võrdsed partnerid.“ Pilvi lisab, et väikses kohas pastoriks olemine erineb tööst suures linnas selle poolest, et ei pea end tõestama: „Kõik teavad, kes ma olen. Ma ei saa ka teatrit teha või teeselda. Ma olengi selline, nagu olen.“

Tulevik on Jumala käes
Mida tulevik toob, seda kumbki Preisfreundidest öelda ei oska. Küsin Eerekilt, kas ta näeb end elu lõpuni pastoriametis. Mõne tuttava kolleegi näitel arutleb ta, et pastorikutsumus on justkui eluaegne: mõni, kes on sellest ametist vanuse tõttu taandunud, on seda hiljem kahetsenud. Seda ta ise ei tahaks.
Pikemate plaanide osas tuleb arvestada terve perega: raskem on kolida, kui lastel on koolid pooleli ja sõbrad jäävad maha. Praegu õpib vanem poeg Andreas Sisekaitseakadeemias politseinikuks, käib praktikal ja plaanib järgmisest aastast juba osalise koormusega tööle hakata. Mattiasel on käsil gümnaasiumi esimene klass, kaks nooremat poega õpivad põhikoolis ja tütreke käib lasteaias.
Koguduslikult on vanemad pojad seotud tihedalt Rakvere Karmeliga, mille noortejuhid Evelin ja Maria on nende ellu andnud olulise panuse. Eerek on aastaid viinud poisse sinna poisteklubisse ja noorteõhtutele, ise parklas neid oodates väsimusest silma looja lastes. Tänu sellele on poegadel ka kristlastest sõpru ja nende usuelu kasvab. Karmelisse on Eerek sageli sõidutanud ka oma kogudust, on käidud nii neljapäevastel teenistustel kui ka Healing Room'is. Side on olemas ka teiste Virumaa kogudustega, sest Eerek on juba mõnda aega olnud piirkonna vanem.