Albina ja Iurii Sider tulid Kiviõli kogudusse tööle

August 2019 06 perekond siderv02
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus, tekst ja fotod

Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!” (Js 6:8, Albina Sideri lemmiksalm Piiblis).

Kujutle, et oled 14aastane, kuulad kirikusse jutlustama tulnud külalismisjonäri ja tunned kutset saada misjonäriks. Teismeea tormid ja tungid varjutavad mõneks ajaks igatsuse, kuid neli aastat hiljem avastad, et kutsest ei saa mööda minna: see on ikka alles.
Uskmatu isa tahab, et sinust saaks jurist, aga Jumal tuleb poolele teele vastu: vaatamata headele hinnetele ja eksamitulemustele ei pääse sa õigusteadust õppima.
Moldova teoloogilises seminaris on õpe juba alanud, aga tänu pastori eeskostele saad jala ukse vahele. Neljaks aastaks saab sellest sinu kodu, suurema osa vajalikust õppemaksust maksab isa. Kui diplom käes, ootab sind tööpõld võõral maal, mida sa ei tunne ja kus inimesed isegi ei vasta, kui neid tervitad. Ka töö ise on selline, mida sa just ette ei kujutanud: kaheksaks aastaks saab sinust hoopis ehitaja ja suhete looja, palka ei maksta.
Vaatamata püüdlustele ja pingutustele tuleb inimesi kirikusse vähe. See kõik on kohati talumatult raske, arvutuid kordi tekib tunne, et tahaks loobuda. Paljud loobuvadki, aga Iurii (33) ja Albina (33) Sider on sarnaselt paljudele teistele Eestimaa koguduste juhtidele paigale jäänud. See on nende lugu.

Pärast neljakuist internetisuhtlust tegi Iurii Albinale Skype'i teel abieluettepaneku.

Põlvkondade järjepidevus 07 koduaedv02
Albina ja Iurii on sündinud paaripäevase vahega teineteisest ligi 2500 kilomeetri kaugusel: Albina ning tema aasta ja kümme kuud noorem vend Panainti Põhja-Eestis ning Iurii Lõuna-Moldovas.
Samuti Moldovas sündinud ja kasvanud Albina vanaema Maria oli oma küla esimene kristlane ja koguduse rajaja. Jäänud 21aastaselt leseks kahe lapse – Albina ema ja tädiga – tuli ta umbes kümme aastat hiljem usule Rumeenia raadiot kuulates. Lähim kogudus, kus vanaema käima hakkas, oli tema külast mitukümmend kilomeetrit eemal.
80ndatel tuli tema piirkonda kogudusi rajama Moskva baptistiseminaris õppiv misjonär Pavel, kes jäi sinna 20 aastaks. Ka Albina vanaema külla tekkis kogudus, kus Maria oli siiani juhtinud kodugruppi.
Iurii vanavanaisa oli Lõuna-Moldova baptistikoguduste piirkondlik juht. Põlvest põlve olid suguvõsas kõik kristlased. Iurii ema, seitsmelapselise pere tütar oli suure suguvõsa esimene liige, kes abiellus mittekristlasega. Tal olid omad põhjused, muuhulgas see, et kristlasest kihlatu ta hülgas. Kõik koguduseliikmed olid omavahel sugulased ja kuna oli nõukogude aeg, ei olnud võimalik leida kaaslast ka välismaalt.
Iurii ema ja isa said kolm last, kellest kõigist on saanud kristlased. Iurii ütleb, et elu uskliku ema ja uskmatu isa lapsena oli keeruline ja kohati segadusse ajav: vanemate eeskuju ja väärtused olid erinevad. Ta usub, et sellel, et ema teda kirikusse kaasa viis, oli tema kristlaseks saamisel määrav roll. Iurii vanemad on elanud nüüdseks viis aastat Eestis. Kolm aastat tagasi sai isa siin kristlaseks, ristiti ja õnnistati Kiviõli kogudusse.

Suhted kogukonnas on paranenud: inimesed on hakanud neile tere ütlema, vähehaaval edeneb ka suhtlus teiste vene kogudustega linnas.

Abieluettepanek Skype'i teel
Albina ja Iurii tutvusid jumalikul juhtimisel ja moodsa tehnika kaasabil. Nagu Albina perekonna kristlaseks saamisel, oli ka selles oluline roll tema vanaemal Marial, õieti tema heal sõbral misjonär Pavelil.
2010. aastal elas Albina ema juba ammu Eestis. Kontakt Paveliga oli säilinud ainult telefoni teel. Iurii lõpetas Chișinău teoloogilise seminari ja suunati pealinna lähedale külasse vaimulikule tööle ning elas naaberkülas misjonäri pere juures. Juhtus nii, et keegi kinkis Pavelile arvuti. Kuulnud, et sellega võivad inimesed üle maailma tasuta suhelda, palus ta Iurii abi, et saada ühendust Albina ema perega.
Iurii laadis arvutisse Skype'i ja leidis Albina venna Panainti kontakti. Nii hakkas pere Paveli ja hiljem ka Iuriiga suhtlema. Lõpuks jäid omavahel suhtlema Albina ja Iurii. Pärast neljakuist internetisuhtlust tegi Iurii Albinale Skype'i teel abieluettepaneku. Albinal oli südames nii suur kindlus ja rahu, et ta ei kartnud Iuriile jah öelda.

Tee Kiviõlli 08 lugeminev02
Sama aasta augustis sõitis Albina koos ema ja vennaga Moldovasse puhkama, võttes kaasa kogu oma maise vara. Plaan oli lasta end laulatada Eestis ja naasta Moldovasse teenimistööle. Kohalikus koguduses kuulutati kihlus välja. 9. septembril vormistas paar oma abielu Moldova perekonnaseisuametis, et Albina saaks lasta Eestis endale uue perenimega dokumendid väljastada.
15. septembril sõitiski Albina Eestisse. Ta taotles uue nimega dokumendid, lasi tõlkida oma Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli diplomitöö inglise keelde ja kogus soovituskirju, et Moldovas oleks hiljem võimalik õena tööd leida. Iurii tuli Eestisse 30. oktoobril ja 6. novembril laulatati paar Oleviste kirikus.
Nagu esialgu plaanitud, naasis paar mõned päevad pärast laulatust Moldovasse. Nad üürisid misjonär Paveli naaberkülas korteri ja alustasid kohe teenimistööga. Nad tegid koolis jõuluürituse koos jõulupakkide ja näidendiga. Nad panid üles ka kuulutused järelürituseks, et alustada lastetööd, kuid kedagi ei tulnud.
Uurima hakates said nad teada, et külas oli olemas nelipühi kogudus. Moldovas on aga liitude vahel kokkulepe, et kui ühes väikses külas on vabakogudus juba olemas, siis teist ei rajata, et kohalikes elanikes mitte segadust tekitada. Teades sellest kokkuleppest, läks Iurii baptistiliidu presidendi juurde uurima, mida ta peaks edasi tegema. President soovitas oodata.
Ootamise ajal aga võeti Sideritega ühendust Eestist. EKB Liidu vene regiooni misjonitöö eest vastutav pastor Pjotr Šuparski oli Albina vennalt kuulnud, et Albina abiellus moldovlasega, kel on teoloogiline haridus, ja kutsus neid Kiviõlisse teenima. Nii Albinale kui Iuriile oli Kiviõli täiesti võõras, jah-sõna nad kohe ei andnud, vaid võtsid aega palveks ning uurisid, mis kohaga tegu ja kas seal on võimalik elupaika leida. Nad leidsid korteri ja otsustasid kutse vastu võtta, kolides 2011. aasta märtsis Kiviõlli.

Ehitustöid vastses kodus jagub: Albina naerab, et kaheksa aastat ehitas Iurii koguduse maja ja nüüd ehitab veel kaheksa aastat oma kodu.

Raske, kuid Jumala armust kantud algus
Varakevadine Eesti, mis noori tervitas, oli külm ja lumine. Kiviõli kogudus oli olnud pikalt hinge vaakumas: viimastel aegadel oli pastor pühapäeviti kohal käinud üksinda, sest koguduse ainus alles jäänud liige ei saanud tervislikel põhjustel ajutiselt teenistustel osaleda.
Siderid kohtusid pastoriga viivuks võtmete üleandmiseks. Seejärel leidsid nad end kahekesi kesk võõrast linna, ilma mingi rahalise sissetulekuta, üheliikmelise ressurssideta koguduse ja räämas kogudusemajaga, milles polnud vettki. Õues asuv kuivkäimla ei olnud lihtsalt räämas, vaid lausa ohtlikult kehvas seisus.09 albinav02
Jumala õnnistav käsi oli aga nendega. Ehkki Albina oli juba mitmendat kuud lapseootel, oli tema eelmine ülemus nõus võtma dekreetpuhkuseni ta tööle tagasi. Kuna polikliinikus pole vahetusi, elas Albina nädala sees Tallinnas ema juures. Iurii oli sel ajal üksinda nende Kiviõli korteris. Suureks toeks Iuriile oli vabakoguduse pastor Allan Lilleorg, kellega nad käisid koos metsa istutamas ja kes aitas Iuriil Kiviõlis sisse elada.
Paar kuud pärast Kiviõlli kolimist korraldas abielupaar 1. mail muusikakoolis väliürituse, kuhu kutsusid appi vene koguduste inimesi, kes oskasid laulda ja muusikat teha. Neil soovitati alustada lastetööga, ent kuna maja oli kehvas seisus, tuli esmalt alustada ehitustöödest.
Ehituseks vajaliku raha leidmiseks kirjutasid Siderid kirju. Nad said tuge nii EKB Liidult, vene regioonilt kui ka Rootsi kristlastelt, kelle kontakti andis neile tollane liidu president Meego Remmel. Alustuseks toodi majja vesi, vahetati katus, seejärel ehitati WC ja kööginurk, lisaks tehti fassaadi- ja sisetöid, ehitati kogudusemajale ümber aed. Kõik tööd tegid oma kätega Iurii ja tema isa, kel oli ehituses vajalikke kogemusi ja oskusi. Kokku kulus ehitamisele kaheksa aastat ja Iurii hinnangul umbes 20 tuhat eurot, mis kogu tehtud tööd arvestades on muljet avaldavalt väike summa.

Iga Jumala kutset järgides tehtud sammuga on tulnud kaasa õnnistus: abikaasa, isa pöördumine, lapsed, oma maja, seitsmekohaline auto, koguduse kasv ja soojenenud suhted kogukonnas.

Kogudus kasvab ja sulatab südameid 
Kaheksa aasta jooksul on kogudus kasvanud 9liikmeliseks, ristimisi on olnud üks. Ehkki Siderid on korraldanud igasuviseid lastelaagreid, jõuluprogramme koolis, väliüritusi, kontserte, teeõhtuid, riide- ja toidujagamist nii vähekindlustatutele kui teistele, ulatudes suhteliselt paljudeni, ei ole inimesi kogudusse saada lihtne.
Venekeelsed inimesed vastavad enamasti kogudusse kutsumise peale, et neil on oma usk – õigeusk. Eestlased vastavad samamoodi – nende usk on katoliku või luteri usk. Ometi käib kõikides kogudustes kokku regulaarselt kohal vaid 1% Kiviõli elanikest.
Uskumatu visadusega on inimestes püsinud nõukogude ajal levinud ja ka õigeusu kiriku võimendatud arusaam baptistidest kui sektantidest, kes tegelevad hämarate ja süngete asjadega. Siderid on oma koguduse ürituselgi kuulnud kohaletulnute vestluses taolisi hirmuseguseid arutlusi.
Selles kontekstis on Iurii jaoks eriliselt rõõmupakkuv, et suhted kogukonnas on paranenud: inimesed on hakanud neile tere ütlema, vähehaaval edeneb ka suhtlus teiste vene kogudustega linnas.
Eelmisel aastal juhtus Siderite jaoks koguni üllatav seik: Iurii oli parasjagu kogudusemaja aias tegutsemas, kui mööda läks õigeusu preester. Esimest korda kaheksa aasta jooksul ta peatus, ulatas tervituseks käe ja rääkis paar sõna juttugi. Iurii muigab, et pastor Gunnar Kotiesengi märkis kunagi neid naisega külastades, et Eestis läheb kümme aastat, enne kui kogukond sind omaks võtab.
Kogudus on siiani kasvanud isiklike kontaktide ja varem kogudusega seotud inimeste arvelt. Esimestel nädalatel, kui Siderid koguduse ainsa liikmega pühapäeval koos istusid, astus uksest sisse perekond, kes oli kunagi koguduses käinud, kuid mingil põhjusel eemale jäänud – ja jäigi koguduses käima. Mõne aja pärast tuli samamoodi teine perekond. Seejärel sai kristlaseks veel üks naine, kes oli lapsena koguduses käinud, ja liitus kogudusega. Lisaks on kogudusega liitunud Iurii vanemad ja tema seminariaegne koolikaaslane abikaasaga, keda Siderid endale appi kutsusid.

Loobuda ei saa 09 kogudusesv01
Ehkki loobumismõtteid on raskustes korduvalt ette tulnud, ütleb Iurii, et teda hoiab jumalariigi töös vastutustunne. Veenev argument vastupidamiseks on, et 2009. aastal lõpetas Chișinău teoloogilise seminari tuhandetest Moldova kristlastest ainult kuus tudengit. Kui ka nemad ei lähe jumalariigi tööle, siis kes üldse läheb. Iurii ütleb, et praegu ei saa ta Kiviõli kogudust jätta, sest tunneb, et tema töö siin pole veel tehtud.

Ehkki nii koguduse väline kui ka tajutav pale ning pastoripere, eriti rõõmust pakatav pereema Albina, jätavad minusse väga sooja ja helge tunde, lahkun Kiviõlist vastuoluliste muljetega.
Esialgu tundub pastori elu trööstitu: aastaid rügamist, vaeva, rasket tööd ilma palgata, kohalike mittekristlaste umbusklik ja teiste koguduste distantseeritud suhtumine ning üksijäetus, kus tuleb end raskustest välja võidelda ‒, ning saavutatav eesmärk jääb ikka kaugeks. Mõtlen, kas tõesti nii kohtleme oma pastoreid ja kes peaks küll olema nii hullumeelne, et minna kõrgkooli aastateks tasulisse õppesse, et hiljem terve elu tasuta töötada.
Lasknud muljetel veidi settida, hakkan nägema aga üht teistsugust pilti, kus on äratuntav Jumala käekiri: juhatus ja abi tulevad alati kõige raskematel hetkedel. Iga Jumala kutset järgides tehtud sammuga on tulnud kaasa õnnistus: abikaasa, isa pöördumine, lapsed, oma maja, seitsmekohaline auto, koguduse kasv ja soojenenud suhted kogukonnas. Siderid ei ole siin maailmas otsinud enda oma, nad on loobunud enda omast ‒ ja Jumal on selle neile tagasi andnud mitmekordselt.