Aldur Vunk – ajalugu õpetab meid elama tänases päevas

Oktoober 2019 06 aldur ettekanne
Meelis Allsalu, Pärnu Immaanueli kogudus

Aldur Vunk on Pärnu Immaanuli koguduse ustav liige, kes pidas möödunud kuul oma 60. sünnipäeva. Soovime talle ja ta perele Issanda hoidmist ja õnnistust! Järgnevalt saame juubilariga – ajaloolase, muuseumi direktori, kirjaniku ja usuvennaga – lähemalt tuttavaks.

Kuidas tärkas Sinu huvi ajaloo vastu?
Ajalugu kui inimeste otsimiste ja leidmiste, samuti valikute ja otsuste lugu oma tagajärgedega on mind alati paelunud. Keskkoolis õpetatud primitiivne ja materialistlik käsitlus innustas ise otsima ja analüüsima. Sellel alal edasiõppimine polnud aga niisama lihtne. Tartu Riiklikul Ülikoolil polnud minusugust vaja: see selgus juba sisseastumiseksamitel 1982. aastal. Pärast kahte üsna korralikult vastatud eksamipunkti tuli erialaeksamil hetk, mil õppejõudude heasoovlik ilme kivines. Kolmanda punkti, „Eesti NSV vabastamine 1944. aastal“, sissejuhatuseks pidid nad kuulma, et üliõpilaskandidaadi arust pole „vabastamine“ terminina kuigi täpne ja et tegelikult asendus siis üks okupatsioon teisega. Kui ma õigesti mäletan, kukkusin sellel eksamil lausa läbi. Sealtmaalt oli ajalooteaduskonna dekaanil mind nähes alati varuks otsustav lisaküsimus Eesti NSV vabastamisest...
Kuid 1985. aastal osutus minu käsitlus järsku vastuvõetavaks. Toona polnud ma kristlane, kuid hiljem olen mõelnud, et see oli Issanda arm, et sattusin ajalugu õppima ajal, mil senised teadmised ja meetodid pandi proovile ning entusiastlikult otsiti uusi teemasid ja kaasaegsemaid õppevorme.

Hea pilt kõneleb enam kui tuhat sõna ja inimesed, kes loevad vaid lühitekste, on tänapäeval juba enamuses.

Tutvusta palun pisut ka enda poolt kirjutatud raamatuid. 07 puust laevad
Olen koostanud või kirjutanud viit sorti raamatuid.
Ajaloolaste esimeseks valikuks on ikka olnud klassikalised monograafiad, mida olen jõudnud avaldada kolm. Esimene oli raamatuks kohandatud doktoritöö „Jeesus läks maal kõndimaie… Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal“ (2005), teine Tartu Ülikooli kirjastuse poolt välja antud „Kuningamäng ärkamisaja koidikul“ (2012) ja kolmas Argo kirjastuse „Valikud ja otsused: Pärnu koolid“ (2019).
Väga suur töö on olnud koguteose (Pärnumaa: Loodus. Aeg. Inimene) koostamine, millest on seni valmis kaks köidet ja peagi ilmub ka kolmas. See töö algas Eesti Entsüklopeediakirjastuse all ja on kestnud juba üle kümne aasta, mis kõik on olnud silmaringi laiendav ja mitmel moel arendav.
Kolmandaks kategooriaks on temaatilised kogumikud, mille kandvaks teemaks on just muuseumi eesmärkidest ja kolleegide suurest pädevusest tulenevalt olnud Pärnu kuurort.
Neljas liik raamatuid on samuti muuseumitööst välja kasvanud albumid, mille lühitekstide koostamine on juba tõeline katsumus. Esimest korda kirjastuse Tänapäev fotoalbumit allkirjastama asudes olin peagi meeleheitel, sest nägin igal fotol palju rohkem, kui seda võimaldanuks edasi anda paarilauseline tekst. Toona (2007) oli toimetaja nõus formaati muutma ja mõnevõrra teistsuguse sisu saanud „Pärnu vanadel fotodel“ müüdi läbi kiiremini, kui vaibus huvi selle vastu. Minu jaoks jäi pikemate kommentaaridega ajalooline fotoalbum üheks lemmikuks. Seda enam, et hea pilt kõneleb enam kui tuhat sõna ja inimesed, kes loevad vaid lühitekste, on tänapäeval juba enamuses. Nii on Argo kirjastuse „Puust laevad ja rauast mehed“ (2018) ja Pärnu Muuseumi väljaanne „Pärnu enne esimest ilmasõda“ (2019) koostatud nii neile, kes hindavad ajaloolisi fotosid, kui ka neile, kes tahavad aru saada kujutatu taustast.
Viies liik raamatuid, millest on minu osalusel seni ilmunud vaid üks, on tüüpiline allikapublikatsioon Pärnu keskaegsetest dokumentidest.
Proovimata on mul veel vaid atlased ja leksikonid.

Kaasajal tundub atraktiivne olevat mineviku „ümberkujundamine“ pseudoajalooliste filmide abil, mille tegelased esindavad mitmesuguseid vähemusi.

Mida pead Sa ajaloolasena oma suurimaks saavutuseks? 08 tsasson
Saavutus on päritolu järgi ilmselt küttide sõna, mis tähistab kinnipüüdmist või kättesaamist. Ajaloolaste eesmärgid pole enamasti nii ühetähenduslikud, sest arheoloog sõltub sellest, mis on säilinud ja mida tema üles leiab. Kirjalikke allikaid otsiv ajaloolane saab uurida seda, mis üldse kirja pandud, talletatud või taasleitav on. Seepärast sõltub ajaloolaste eesmärgiseadmine kõige rohkem kogutud materjalist ja saavutuseks on anda sellele õige tähendus. Taolisi saavutusi on ka minul ette tulnud ja tõtt-öelda on iga kirjutis või sõnavõtt ju eesmärgiga kuhugi välja jõuda. Kõige suuremat kordaminekut ma välja tuua ei oska ja ehk on see veel ees?
Kui meenutada ajalises järjestuses, siis oli 1991. aastal Pärnus leitud palverändurimärk esimene, mis Eesti arheoloogide poolt ära tunti, sest Tallinnas 1953. aastal ja Pirital 1977. aastal välja kaevatud märgid jäid leidmisel tuvastamata ja nende tähendust aitasid selgitada alles kolleegid välismaalt. Eesti palverändude teemaga on tänaseks tegelemas juba mitu uurijat ja kirjutatud täis oluline osa valgetest laikudest. Selle huvi vallapäästmises tunnen end samuti osalisena.
Tõsiseks katsumuseks allikate otsimisel ja nende tõlgendamisel oli ka meie hõimurahva liivlaste kõige vähem uuritud, kuid nende kui rahva saatusele murranguliseks kujunenud, 14.‒17. sajandi käsitlemine Tartu Ülikooli keeleteaduse ajakirjas ESUKA (nr 5-1, 2014).
Samamoodi oli suur rõõm uurida Pühalepa koguduse personaalraamatut aastatest 1817–1833, kus leidusid vennastekogu liikmetele ja nende ametitele viitavad tähistused. Need andsid võimaluse teha detailsem ülevaade vabakogudusliikumisele eelnenud põlvkondade vaimulikust võrgustikust, mis avaldati Rahvusarhiivi ajakirjas Tuna (nr 1, 2013).
Samas peetakse saavutuseks ikka, mis kuidagi pärjatud on. Ja sellisena on mul ette näidata vaid üks töö Eesti laevaehituse uuest algusest 18. sajandi lõpust 19. sajandi keskpaigani, mida rahvusvaheline toimetuskolleegium pidas ajakirja Tuna 2016. aasta parimaks artikliks (nr 2–3, 2016).
Nii jääb ehk suurimaks saavutuseks ikka see, et olen saanud oma erialal vabalt tegutseda ja siin-seal oma panusega meie ühist ajalooteadust edendada.

Isiklik kogemus on vabakoguduste üks aluspõhimõtteid.

Oled töötanud ka ajalooõpetajana. Mida arvad meie koolides õpetatava üldise ja eesti ajaloo tasemest? 08 compostelas
Seitse aastat ajalooõpetajana oli huvitav ja vajalik aeg. Esiteks oli see üleminekuaeg, kui nõukogude asemele ehitati Eesti oma kooli. Selleks tuli koguni rajada erakool, sest riigikoolides oli uue sisseviimine vaevaline. Oma koolis, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis, saigi 1988. aastal teoks tehtud see, milleni ametlik õppekava jõudis 1996. aastal. S.o ajaloo õpetamine kahe ringina: esimene põhikoolis, mis kohustusliku põhihariduse saanule annab tervikliku ajaloopildi, ja teine ring gümnaasiumis, et näiteks esiajalugu ja keskaega ei peaks õpetama vaid 11–12aastastele lastele kohandatult. Olen ikka mõelnud, et varem elanud rahvaste ja inimeste arusaamu ning tegemisi püüab lihtsate ja naiivsetena kujutada just poliitiline ajalookäsitlus. Seda eelkõige selleks, et näidata valitsevat korda ainuvõimalikuna.
Sellega seotud teema on religioonide kujutamine läbi ajaloo. Ikka püütakse varem elanud rahvastele ja põlvkondadele pookida külge meie kaasaja ideoloogiat. Võimalusi enese ja teiste petmiseks on rohkemgi, kuid meie kaasajal tundub eriti atraktiivne olevat mineviku „ümberkujundamine“ pseudoajalooliste filmide abil, mille tegelased esindavad mitmesuguseid vähemusi. Need tegutsevad vapralt kannatades minevikus, mida kujutatakse oleviku primitiivse koopiana –, kus käiakse vaid teisiti riides ja kasutatakse teistsuguseid sõidukeid. Selline võltsimine pole niisama eksitamine, sest tarkus saab tulla vaid tegelikkuse põhjalt ja tõde on vaja, „et anda kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet“ (Õp 1:4).
Minu mure Eesti kooli ajalooõpetuse pärast on tihedas seoses mõistmatust võimendava pealiskaudsuse, järjepideva arengu asemele juurutatavate seoseta moodulite jmt pärast. Ise terviklikku pilti omavad ja sobivate isikuomadustega õpetajad saavad hakkama igasugustes metoodilistes katsumustes. Kõikjale aga selliseid ei jagu ja ebavõrdsus hariduse omandamisel süveneb. Üldajaloo vahekord Eesti ajalooga on sama põline teema, sest ilma esimeseta ei mõista me maailma ja ilma teiseta enese kohta selles maailmas.

Kuidas sai alguse Sinu usuline huvi?
Kust minu usuline huvi täpselt alguse sai, ma kahjuks öelda ei oska, pigem oli see nagu mingi ootus, mis ei saanud selgelt tajutavaks: „Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?” (Rm 8:24). Nimelt pole minu tee usule olnud selline, nagu olen kogenud lapsi jalgrattaga sõitma õpetades – ta üritab ja püüab, kuni juhtub ime ja sellest kindlast hetkest läheb paika tasakaal, mis aitab sadulas püsida. Pigem võrdleks ma oma teed rääkima õppimisega. Tuleb keelele üks sõna ja teine sõna… kuni ühel hetkel avastad, et oledki õppinud arusaadavalt sõnu seadma. Aga õpid ju ikka edasi, sest tulevad uued sõnad ja keelendid jne. Nii ka minuga, kes ma olen olnud Pärnu Immaanueli koguduse liige juba üle 15 aasta ja ikka otsin Jumala tõelist palet.

Kristliku palverännaku põhisisu on eraldumine mõtteid täitvatest argimuredest, et kuulata Jumala häält ja palvetada.

Olles tegelenud palju katoliiklusega seotud palverännakute teemaga, kuulud ise siiski baptistikogudusse? 09 suigu palve99
Palverännakute teemaga hakkasin tegelema 1991. aastal, kui arheoloogilistel kaevamistel Pärnus tuli päevavalgele Kolgata grupiga palverännumärk 14.‒16. sajandist. Need olid esimesed kaevamised, mida ma juhatasin. Aruande jaoks pidin leitud esemed süstematiseerima ja tõlgendama, kuid kõik leiuliigid polnud isegi diplomeeritud arheoloogile tuttavad.
Religioossete esemete tuvastamiseks polnud postsovietlikus Eestis muid võimalusi kui uurida ise, välismaise kirjanduse ja kataloogide abil. Süvenemine keskaja kristliku tarbekunsti ja palverännu teemadesse viisid mind maailma, mis oli täiesti erinev seni kogetust. Eks sealt algas järk-järguline äratundmine oma kohast suuremas maailmas, mis viis järeldusteni ja liitumiseni kogudusega. Et selleks on baptistikogudus, pole minu jaoks siiski vastuoluline. Palverännak oli omane varakristlikule usuelule, samuti ida- ja läänekirikule, ega ole usupraktikana võõras ühelegi inimesele, kes peab ühtesid paiku või olekuid paremateks just eneses selgusele saamiseks. Isiklik kogemus on vabakoguduste üks aluspõhimõtteid.

Millised on Sinu isiklikud usulised ootused ja ka ootused kogu Eesti rahva suhtes?
Kui ühiskonna langeva moraaliga silmitsi seistakse, tulevad ikka meelde prohvetid, kes kutsusid oma kaasaegseid meeleparandusele. See, kuhu maailm täna kaldub, pole meile veel mõistetav. Küll on aga kristlastel võimalus jätkata oma teed ja mitte minna kaasa sellega, mis südametunnistuse järgi on vale. Meenutades prohvet Jesaja kaudu saadetud sõnumit, saavad õigel teel püsijad aidata ka teisi: „Nõnda ütleb Issand: Otsekui mahlaka viinamarjakobara kohta öeldakse: „Ära seda riku, sest selles on õnnistus!”, nõnda teen mina oma sulaste pärast, et mitte kõiki hävitada“ (Js 65:8).

Milline on Sinu enda suhe palverännakutega? 09 aldur 60
Palverännakud on usupraktika ja neid ainult teoreetiliselt aduda jääb poolikuks teadmiseks. Esimene kord avanes mul võimalus kaasaja palverändurit lähemalt tundma õppida 2004. aastal, kui Pärnusse jõudis Madalmaade Püha Jaakobuse vennaskonna president Tijs Dorenbosch. See oli väga sügava tähendusega kohtumine, mille tulemusena käisin lõpuks ära ka Santiago de Compostelas, Euroopa kõige märgilisemas palverännukohas. Hollandlased korraldasid seal vennaskonna juubeliürituse koos konverentsi ja jumalateenistusega, kus katedraali kõrge löövi all lükati hooga vihisema ka hiiglaslik viirukipann. Pikast palverännutraditsioonist läbi imbunud linnas, keset igas mõõdus seljakotte kandvaid palverändureid, tundsin Jumala lähedust rohkem kui kodus. Mõned asjad lihtsalt on kogemuslikud ja neid tahaks ikka ja jälle tunda.
Samasugune on ka igal aastal pärast lõikustänupüha toimuv palverännak Suigu jõel asuva ristimiskoha juurde, mida meie kogudus on kasutanud aastakümneid. Selle vorm on hoopis teine ja palverännaku põhiosa möödub Suigu palvela pinkides. Aga eesmärk ja igapäevasest rutiinist eraldumise praktika ei erine kristliku palverännaku põhisisust, milleks on eraldumine mõtteid täitvatest argimuredest, et kuulata Jumala häält ja palvetada. Minu suhe palverännakutega jääb mõnel aastal isegi alla selle miinimumi, mida nõuti juba esimeselt Jumala rahvalt: „Kolm korda aastas peab kogu su meessugu tulema Issanda Jumala palge ette!“ (2Ms 23:17; 34:23–24; 5Ms 16:16), st Jeruusalemma. Lisaks Suigu palveööle oleme pastor Joosep Tammo eestvõttel vendadega külastanud mõnda kaugemat palvemaja ka Suurel Reedel, kuid kolmas kord jääb enamasti sõltuma selgest äratundmisest.