Märts 2020 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
Kristi Järg on kolmandat põlve kristlane ja Selise koguduses aktiivne kaasateenija. Ustav on kogudusetöös ka tema abikaasa Silver Järg, kes leidis tee Jumala juurde tagasi tänu Kristi isale, keda Jumal 2006. aastal Selise kogudust teenima kutsus. 2008. aastal Kristi ja Silver abiellusid. 2016. aasta maikuus, pärast pikka ootust, sündis nende perre pisipoeg Saamuel, kelle elutee jäi aga siinilmas lühikeseks.
Kui Kristi mulle Saamueli lugu oma nõo ja minu hea sõbranna pulmas rääkis, tõmbas mu süda värske emana valust kokku ja silmist voolasid pisarad. Tema enda pale aga säras ja seal polnud jälgegi kibedusest. See oli ühtaegu uskumatu ja võimatu ning üksiti justkui reaalne tõendus Jumala ja taeva olemasolust. Miski ei tröösti leinava ema südant enam kui kindel teadmine, et pärast maise elu lõppu on parim alles ees. Minu palvel oli Kristi nõus Saamueli loo ka Teekäija lugejate jaoks kirja panema. Usun, et see võib olla julgustuseks paljudele.
Nii teadsime, et meie poja nimeks saab Saamuel.
Milline oli Saamueli ootusaeg?
Arvan, et kõik abielupaarid soovivad, et Issand kingiks neile järeltulevat põlve. See ongi suur Taevaisa kingitus. Ka meie ootasime väga meie esimese lapse sündi.
Kui olime taas arsti juures kontrollis, tuli mu südames esile eriti just see Jumala kingituse osa. Kuna olin lastetööga seotult teinud mitmeid kordi piiblilugu Hannast ja Saamuelist, tõusis kuidagi eriliselt esile Saamueli nimi. Nii teadsime, et meie poja nimeks saab Saamuel. Ootusaeg jäi talve ja kevadesse ning oli rahulik. Tegin jätkuvalt lastetööd ühenduses Lapsed Eestis. 2015. aastal kinkisid Põhja-Iirimaa kristlased ühendusele Hea Sõnumi bussi, millega saab sõita laste juurde asulatesse ja küladesse ning jagada klassiruumiks ümberehitatud linnaliinibussis evangeeliumi. Sõitsin sellega iganädalaselt mitmetes asulates, et viia läbi Hea Sõnumi ringi. Samuti jõulude ajal ja kevadel ülestõusmispühade paiku. Saamuel pidi sündima 2016. aasta juunikuus, kuid viimasel trimestril ilmnesid mõned komplikatsioonid. Teadsin, et Jumal on arstidele kinkinud tarkuse, ja usaldasin, et kõik on Issanda kätes. Maikuus, 35. rasedusnädalal sündis meie perre poeg Saamuel.
Kuidas Sinuni jõudis teadmine, et Saamuelil on suured tervisemured?
Saamueli sünnipäeval oli väljas väga ilus ilm. Peale sündi näidati korraks last ka mulle ja siis viidi kiirelt minema. Sel hetkel teadsin ainult, et ta on väga väikese kaaluga ja tema tervisega pole kõik korras. Mingi aja pärast öeldi meile, et laps on viidud TÜ Kliinikumi lastehaigla intensiivravi osakonda. Abikaasa käis lapse ja minu vahet, et viia Saamuelile mõned milliliitrid piima. Samas iga kord, kui Silver tagasi tuli, oli selgunud jälle midagi uut ja keerulist poja tervise kohta. Järgmisel päeval, peale poja sündi, kui taas ise kõndida jõudsin, vaatasin oma palati aknast välja. Sel hetkel tundsin, et see, mis on seal, on justkui teine maailm. See tundmine kestis mul isiklikult päris pikalt. Teiselt poolt kogesin füüsiliselt, kuidas Issand kandis mind oma kätel ja andis tohutu jõu, et hakata hoolitsema meie väga erilise poja eest. Kaks esimest kuud elasime haiglas ja meie elu kulges tundide kaupa.
Mitmed terviserikked selgusid juba esimestel elupäevadel ja päris mitu neist olid lahendatavad kirurgilisel teel. Saamuelil oli tema kolme eluaasta ja nelja kuu kohta seitse operatsiooni, mis ta suutis tänu Jumalale kõik läbi elada ilma komplikatsioonideta. Ka arstid said tunnistada tema taastumisimesid ja meie kogeda suuri palvevastuseid.
Kui Saamuel oli saanud pooleaastaseks, selgus, et tema aju ei tööta nii nagu peab ja seal on mitmeid muutusi. Selle teadasaamine oli järgmine raske hetk pärast tema sündi. Samas kõik geeni- ja nahatestid, mida uuriti nii siin Eestis kui ka viimasel ajal USA-s, näitasid, et konkreetset diagnoosi Saamuelil pole. Nii elasimegi ikka päev korraga, tundes suurt tänu iga pisimagi edasimineku osas.
Minu õemees arvutas välja, et Saamuel elas 1234 päeva.
Milline laps Saamuel oli? 
Saamueli elu oli aastate mõttes ju üsna üürike, kuid ometi koges ta selle aja jooksul ehk rohkemgi kui terve inimene kogu oma eluaja jooksul. Saamuel oli tohutult rõõmsameelne ja rahu täis laps. Seda peegeldasid ka tema silmad, milles oli mingi imeline sügavus ja mille tunnistajaks on olnud paljud, kes Saamueliga lähemalt kokku on puutunud. Saamuel võitles igapäevaselt toidu tagasitulekuga, mille põhjust kahjuks me tema eluajal teada ei saanudki. Seda juhtus meil kõikjal. Palju oli ka kordi, kus ma hüüdsin kõva häälega, et Issand aitaks Saamueli söögil sisse jääda. Ja ta aitas. Need olid hetked, kui käisin temaga kahekesi autoga teraapiates või arstikontrollis ja meil olid pikad sõidud. Iga kord, kui tal pärast oksendamist jälle parem hakkas, täitus Saamueli nägu naeruga. Tihti jäid tema silmad ülespoole vaatama ja tema nägu täitus suure rõõmuga – tundus, nagu ta näeks ingleid, kes temaga suhtlevad. Saamueli olemusest peegeldus välja tema puhas süda ja teadsime alati, et taevas ootab teda täiuslikkus. Kui siin ta ei suutnud iseseisvalt hakata istuma ega kõndima, kuulma ega rääkima, selgelt nägema ega ise sööma, siis taevas, Issanda juures, teeb ta seda kõike ise. Ja ometi andis Jumal meile palju ilusaid hetki. Eriti tema viimase eluaasta jooksul. Jõudsime Saamueliga käia nii paljudes kohtades, kuhu möödunud aastate jooksul ei olnud saanud minna: meie koguduse iga-aastane jaanipäev, EKB Liidu suvefestival. Ta oli kaasas meie koguduse lastelaagris, võtsime ette perereisi Poola ja Slovakkia Tatratesse, mis oli täis nii palju armsaid hetki. Silver kohandas auto nii, et vajadusel sai Saamuel pikali olla, sest pikalt istumine väsitas teda väga. Saime telkida ja käia mere ääres. Saamueli rõõmustas tohutult vihm, tuul, päike, vesi, roheline muru – tema tunnetusmeel selliste asjade suhtes oli palju tugevam kui meil.
Milline oli tema viimane päev ja öö?
Sügiseti ja talviti tabasid Saamueli tema kehvema immuunsussüsteemi tõttu viirushaigused. Möödunud aasta oktoobrikuu alguses tekkisid Saamuelil ootamatult lööve ja palavik. Suhtlesime palju tema perearstiga, kes samuti on kristlane ja meile suureks toeks ning abiks olnud sel teekonnal.
8. oktoobri hommikul teadsin, et pean minema temaga arsti juurde. Kui tavaliselt oli mul endal ka juba selgus, mis tal võib olla, valdas mind sel korral segadus. Palusin oma vanematel meid viia, sest abikaasat ootas kiire tööülesanne ja mul endal oleks olnud väga keeruline sõita. Elame Võrumaal, kuid kõik Saamueli raviarstid olid Tartus. Nii pidimegi võtma ette teekonna sinna.
Saamueli põletikunäitaja oli väga kõrge. Arst lasi teha igaks juhuks ka röntgenpildi kopsust, mille vastus oli väga halb. Edasi siirdusime lastekliiniku EMO-sse. Saamueli hingamisnäidud aga olid head ja korraks oli isegi mõte, et saame kodusele ravile. Kuid et ta ei peaks taas ravimitest tulenevalt nii palju oksendama, otsustasid arstid, et jätavad meid haiglasse ja teevad Saamuelile veeniravi.
Igatseme teda väga, aga samas on temal Jeesuse juures täiuslikult hea olla.
Mõned asjad olid siiski sel päeval teistmoodi – Saamuel oli külm, vereproovi oli väga raske kätte saada ja nii otsustaski raviarst jätta meid jälgimispalatisse. Õhtul läks Saamuelil paremaks. Istusin koos temaga, mängisime ja meie aeg oli nagu ikka, kui Saamul (nagu me teda kutsusime) oli hea olla. Ka Silver pidi meie juurde tulema, kuid auto ei läinud tööle ja otsustasime, et ta tuleb järgmisel päeval.
Õhtul kella kümne paiku läks Saamueli hapnikutase natuke alla, nii et õde pani lisahapniku, aga see oli siis veel väga väike kogus. Saamuel magas ikka emme ja issi kaisus ning nii võtsin ka haiglas ta enda juurde voodisse. Arstid ja õed on ka selles osas tohutult hoolitsevad, et lapsel võiks olla võimalikult hea, ja nii aitas ka õde, et Saamuelil oleks mugav olla. Olin tänulik, et valves oli inimene, kes oli meile juba tuttav varasemast ja kes käis Saamueli vaatamas ka siis, kui olime olnud mõnes teises osakonnas.
Peale südaööd läksid aga näidud aina halvemaks. Varahommikul kella nelja ajal tuli intensiivravi arst. Sel hetkel oli selge, et Saamuel ise enam sellest olukorrast välja ei tule. Ka arstide jaoks olid näitajad halvenenud liiga kiiresti. Jah, see kõik oli liiga ootamatu meie jaoks. Helistasin kiiresti abikaasale ja ütlesin vaid, et Saamuelil on väga raske olla. Sel hetkel tuli teadmine, et meie poeg lahkub peagi. Varasemalt, kui pojal olid kriitilised olukorrad, saatsin ikka mõnele usklikule kiiresti palvesoovi. Sel hetkel aga seal, poja voodi juures, tuli mu üle mingi seletamatu teadmine, et Saamuel ongi nüüd teel oma päriskoju Issanda juurde. Võtsin ta enda sülle. Mu ainuke palve oli, et Silver jõuaks veel enne, kui Saamuel on lahkunud. Ja ta jõudiski.
Silver võttis ta enda kaissu, nii nagu pojale ikka meeldis olla. Möödus tunnike, lisahapnik oli maksimumis, aga hapnikutase väga madal. Silver kastis veel poja huuli märjaks, siis tõstis Saamuel oma käe ja hõikas korraks ning kõik jäi väga vaikseks. Esimese hooga mõtlesime, et huulte niisutamine äkki aitas, kuid järgmisena oli näha, et monitoril on vaid kriipsud ja Saamuel enam ei hinga. See oli 9. oktoobri hommikul kell 07.15, kui Saamuel lahkus taevakoju oma Issanda juurde. Minu õemees arvutas välja, et Saamuel elas 1234 päeva. See arv on meid lohutanud ja kinnitanud, et Jumala käes olid meie poja päevad arvestatud.
Mida rääkis Jumal teile seoses lapsega? 
Jumal on sel teekonnal olnud meie saatjaks iga sekund. Ta on õpetanud rohkem, kui suudan kirja panna. Siinkohal meenub mulle üks vaimulik laul, mille sõnad on: „Rohkem korraga ei maksa võtta, kui üks päev, üksainus silmapilk. Isa sülle tahan mure matta, tema teab ja tema suudab kõik...“ Saamuel õpetas meid usaldama kõiges Issandat, sest tema oli see, kes andis arstidele tarkust, leevendas valu, hoidis ja parandas.
Paljud palvetasid ja me ise samuti uskusime, et Jumalal on võimalik Saamuel täielikult tervendada. Täna mõistame, et see ei olnud Jumala plaanis, sest sellisena, nagu ta lubas Saamuelil sündida, suutis Issand kasutada meie poega palju rohkem nii meie kui ka paljude teiste õnnistuseks. Saamueli kaudu tuletas Issand iga päev meelde, kui oluline on kasvada osaduses taevase Isaga, parandada meelt, õppida armastama Jumalat üle kõige.
Õppisin olema kannatlikum, alandlikum, usaldavam, mõistvam. Issand äratas minus kaastunde näha rohkem neid pisikesi südameid, kes samuti ei suuda võib-olla rääkida või kõndida, ise asju tõsta. Aga Jumalale on nad silmaterad, keda tema hoiab. Tahan selles osas jätkuvalt olla sõnakuulelik ja tema käes kasutatav, et see kogemus, mida tõi meie ellu Saamuel, võiks saada õnnistuseks veel nii mõnelegi lapsele, kelle juurde Jumal plaanib meid juhtida.
Millised mõtted on teid sellel teekonnal julgustanud ja trööstinud?
„Rahu olgu teile!“ (Lk 24:36) ja „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise eneste hingedele“ (Mt 11:29). Need Jeesuse sõnad on saatnud meid nii Saamueli eluajal kui ka peale tema lahkumist. Teame, kus ta on, ja ka seda, et ühel päeval ootab meid taaskohtumine. Ometi tunneme temast suurt puudust. Ta suutis täita nii meie kodu kui kogu elu. Igatseme teda väga, aga samas on temal Jeesuse juures täiuslikult hea olla.
Tohutut jõudu on meile andnud pere, koguduse ja paljude usklike eestpalved ning toetus. Kuigi füüsiliselt olime meie vanematena peamised, kes said Saamueli eest hoolt kanda, siis vaimselt kanti meid Issanda ette väga paljude inimeste poolt. Sain seda jagada ka Saamueliga tegelevatele spetsialistidele, kes aeg-ajalt küsisid, kuidas saame koguduses käia ja kes on meile toeks.
Raskematel hetkedel sain palju julgustavaid mõtteid raamatust „Hope when it hurts“ (Lootus keset valu), kus kaks kristlasest naist jagavad oma kogemusi kannatustest, valust, haigusest ja Issandalt tulevast lootusest. Seal tuuakse palju esile just igaviku nägemust, mis tugevdab usku, kui kõik ei saagi terveks, valu ei kaogi kohe ja kõik ei mõistagi sind – Jumalal on ometi kontroll meie elu üle ja ühel päeval on see kõik möödunud. „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud“ (Ilm 21:4).
