JAVIER GIL VIDAL – Hispaania matemaatik kohtub Tartus Kristusega

Juuni 2020 06 javier kohvikus
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Francisco Javier Gil Vidal on Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna arvutiteaduse instituudi doktorant. Me istume alma mater’i vanas kohvikus laua taga. Mu vestluskaaslasel on „kodutöö“ tehtud: esmane ülevaade EKB Liidust ja selle häälekandjast Teekäija on tal omandatud (arvutist üle inglise keele). Arvutis on lahti ka LEO online hispaania-saksa-inglise tõlkesõnastik, et iga lause kohale jõuaks.

Kes olid Sinu vanemad?
Mu vanemad on hispaanlased. Kaliitsias sündinud isa José Gil Eiró (1920–2013) pidi teismelisena Hispaania kodusõja (1936–1939) ajal põgenema öösel paadiga üle Maini jõe. Kuid piirivalve märkas neid ja pimedas kuulirahe all palvetasid mehed neitsi Maarja poole ning lubasid eluga pääsemise korral tulevikus kodukirikus tänuanni tuua. Hiljem täitsid nad ühel usupühal ka oma tõotuse.
Isa elas mõnda aega illegaalina Portugalis. Seal sai ta passi ja tal lubati lahkelt koju tagasi pöörduda. Kuid see oli pettus ja ta sattus pikemaks ajaks kurikuulsasse Miranda de Ebro (Burgos) koonduslaagrisse. Aga seal kuulis ta teateid Argentiinast, mida kujutati kui paradiisi, kuhu tal 1948. aastal emigreeruda õnnestus. Oma pääsemise üle oli ta väga õnnelik, kuigi oma kallimast Esperanza Vidal Fernandez'est (sünd 1928) lahutas teda veel seitse aastat ajalises mõttes ja Atlandi ookean ruumilises tähenduses. Kuid nad olid teineteisele truud. Nende kirglik kirjavahetus oli isegi ehk naiivne. Pruut saatis ka külakirikust ostetud väikesi kujukesi. 1955. aastal tuli isa Hispaaniasse ja nad abiellusid ning siirdusid seejärel Argentiinasse.

Samuti meeldis mulle koos perega kirikus käia.

Ka Sina oled maailmarändur – kus oli Sinu sünnipaik?
Mina sündisin 14. novembril 1959. aastal Argentiina pealinnas Buenos Aireses. Meie elamistingimused olid üsna primitiivsed. Isa töötas kelnerina ja ema oli kodune. Mu lapsepõlvekodu oli sügavalt katoliiklik. Ema õpetas mulle roosipärja palvet ja õhtuti enne uinumist risti ette lööma ning see kinkis mulle siis ka rahu. Samuti meeldis mulle koos perega kirikus käia.

Kuidas kulges Sinu koolitee?
Algkoolist alates olin ma õpetajate lemmik, kuna mu õpitulemused olid head ja hinded kõrged. Edasi astusin reaalkooli. Riiklik üldhariduskool oli sekulaarne.
Katoliku kirik Argentiinas tegi valitsusega koostööd ja tasapisi kadus kiriku/kristluse tähendus mu elust. Raske jälje jättis ka verine diktatuur 1976–1983, mille käigus tagasihoidlikel hinnangutel „kadus“ üle 10 000 inimese. Pealinnas oli alaline järelevalve, õhkkond eriti raske.
Keskkooli järel algas mu rändurielu, kui läksin üheksaks kuuks Hispaaniasse Vigo linna sugulaste juurde. Tegelikult otsis mu rahutu süda elu tegelikku mõtet. Tutvusin lähemalt Hare Krishna liikumise ja veel mitmete teiste vaimsete liikumistega.

Millised õppetunnid saadavad Sind Argentiinast? 07 koos vennaga
Oma suureks veaks pean ma Argentiinasse tagasi minekut. Kuid ilmselt tahtis Jumal mind läbi mitmete raskuste enda poole tõmmata.
Nüüd tuli mul läbida kohustuslik sõjaväeteenistus. Pärast ajateenistust naasin isakoju Buenos-Airesesse ja lootsin alustada head elu. Otsustasin õppida matemaatikat.
2. aprillil 1982 alustas hunta rahva isamaalisuse tõstmiseks Maldiivi saarte pärast Falklandi sõda Inglismaaga. Et olin aasta eest saanud mereväe raadioside väljaõppe, oli ilmne oht sattuda sõtta. Minu isa oli ühe kodusõja juba üle elanud ja soovitas mul kindlasti emigreeruda, öeldes, et siin hakkab mind sõda jälitama. Järgmisel päeval läksin üle piirijõe Uruguaisse, kus leidsin Piriápolise linnakeses ulualuse ühes elektrita majakeses. Seal sain transistorraadioga kuulata kodumaa patriootlikke uudiseid, mis rääkisid peatsest võidust inglaste üle. Kuid kohalik Uruguai raadio rääkis vastupidist ja teatavasti juba 20. juunil Argentiina ka selle avantüüri kaotas.
Juba 25. juunil tulin kodumaale tagasi. Akadeemiline aasta oli alanud, kuid ma sain siiski ülikooli sisse, aga minu õppimistahe oli ruineeritud. Varsti võtsin ma Hispaania saatkonnas nende kodakondsuse, aga majanduslikult avanes mul alles 1988. aastal võimalus üle ookeani sõita.
Siin Lõuna-Euroopaski tundsin, et ma ei ole kusagil „kodus“. Sekulariseeruva Hispaania lokkav lõbujanu ja lodev eluviis olid vahepeal tugevasti kasvanud ja mu hing oli tühi. Sel ajal hakkasin ma mõtlema Jumalale.

Akadeemiline aasta oli juba alanud, kuid ma sain siiski ülikooli sisse, aga minu õppimistahe oli ruineeritud.

Kuidas sai Sinust matemaatik?
Mu eriala valik oli osalt isegi romantiline. Nimelt arvasin, et matemaatilise loogika ja valemite maailmas leian kontakti maailmakõiksusega. Täna mõistan küll, et matemaatika on minu jaoks neutraalne. Arvutiteaduses, millele olen pühendunud, on palju huvitavat ja see on andnud kogu maailma arengule palju uusi võimalusi. Samas näen tänulikult, et see on olnud ka mulle üks ulatuslik mõtlemise avardamine.

Aga milline on olnud Sinu side muusikaga?
Mind on elus sügavalt puudutanud klassikaline muusika, eriti J. S. Bachi „Matteuse passioon“. Selle üksnes evangeeliumi sõnadele kirjutatud majesteetliku suurvormi kaudu on Jumal mind kõnetanud. Samuti heliseb minus sageli Bachi motett: „Jesu meine Freude, meines Herzens Weide, Jesu, meine Zier“ (Jeesus minu rõõm, mu südame aas, mu ilu). [Seepeale kõlavad hõreasustusega kohvikus Javieri poolel häälel lauldud esimesed tundeküllased taktid ja ta ohkab, et kahjuks pole tal olnud võimalust muusikat õppida].

Mis on Sind Eestis kõige enam üllatanud ja mis on olnud Sulle siin kõige raskem? 07 vanemad
Kohe algul tundsin, et kõigi eluraskuste kiuste on eestlaste hinges rohkem varjul vaprust ja visa vastupanu kui kõhklevate inimeste kartlikkust. Ekslik on levitatud arvamus, et neil on kalduvus vähem rääkida ja võõrastega kontakteeruda. Selle maa karmis ajaloos on neid küll rõhunud mitmed võõrad võimud, kuid ikka on tõustud uuesti oma jalgadele (ja seda lauluga huultel). Eesti naised ja lapsed on ka eriliselt ilusad.
Raskustest kõige suuremaks on mulle osutunud teie keel. Jätta meelde sõnu ja mõista lausete struktuuri ja taibata üksikute sõnade järjekorda, see on minu jaoks veel karm võitlus.

Ajal, kui Euroopa ägab rassi- ja uskmatuse hädas, peame meie väiksel ja armsal Eestimaal olema valmis oma inimesi, oma identiteeti ja oma usku kaitsma.

Järgnevalt on Teekäija toimetaja tänulik, et Javier Gil Vidali Kristusega kohtumise loo võime esitada nii, nagu see on Tartu Kolgata koguduse kuukirjas, märts 2020:
„„Dios escribe derecho sobre renglones torcidos“ on sügavatähenduslik hispaania ütlus, mille otsene tõlge on: „Jumal kirjutab ühtlaselt üle viltuläinud ridade.“ See fraas tähendab, et paljud meie elu parimad ja kõige viljakamad perioodid tõusevad esile (on Issanda poolt „kirjutatud“) näiliselt hallide, isegi lootusetute olukordade keskel. Minu saabumine Kolgata kogudusse on minu jaoks selle ütluse imeline näide. Ma pole enam noor, mul on olnud omajagu pettumusi ja karile jooksnud lootusi. Argentiinas, kus ma sündisin, ja Hispaanias, kust kogu mu pere ja abikaasa pärit on, olid poliitilised traumad tihti toetatud „kristlike“ kirikute poolt. See viis mind eemale Jumalast, keda, nagu ma nüüd aru saan, ma kogu oma elu olen otsinud.
Olin pettunud kristlane, kes elas säratut, silmakirjalikku ateistlikku elu. Minu hing ei saanud juhatust: olin enesekeskne, ennast õigustav, mul oli kalduvus olla ülbe, kippusin minema endast välja. See oli tegelikult sügavast vaimsest janust tulenev rahutus, sügav vaimne janu, mida ükski mu uhkuse allikas ei suutnud kustutada.
Juulis 2019 veetsime koos naisega suve Tartus, kuhu olin tulnud doktorantuuri. Ostsin kasutatud auto. See nägi korralik välja, aga tegelikult olin saanud petta. Auto läks ühel õhtul Emajõe ääres katki. Tagasihoidlik, õrnalt kõnelev mees pakkus mulle abi. Ma olin närvis ja saatsin ta minema. Mees kõndis vaikides minema, poeg tema kõrval.
Ma ei leidnud auto probleemile lahendust. Mu naine oli lootust kaotamas ja mina aina vihasem. Read minu elulehel olid kindlasti viltu. Aga Jumal kirjutas need üle. Mõne aja pärast tuli tagasihoidlik mees oma pojaga tagasi. Sel korral ütlesin talle, pigem alandatult kui alandlikult: „Jah, härra, ma vajan abi.“ See meeldiv mees oli Tiidrek, meie oma koguduse Tiidrek Nurme. Tiidrek ütles mulle, et ma ei muretseks. Ta võttis ühendust suurepärase mehaanikuga, Margus Söödiga – samuti Kolgata koguduse inimene, kes tänaseks on üks mu headest sõpradest.
Margus tegi minu autoga imet. Aga ma olen aru saanud, et see tühine mehaaniline objekt oli vaid vahend, mille abil Jumal minu uksele koputas. See auto oli allegooria minust: vana, roostes, lagunenud, mittetoimiv ja „sinine“. See, kuidas ma leidsin teie koguduse ja selle kaudu armsa Issanda, on ebatõenäoliste sündmuste uskumatu jada, mis pani küsima usu järele. Sellele lisandub veel tõsiasi, et olin enne seda tööalaselt nõu otsinud Tõnu Lehtsaarelt, kes osutus samuti selle armastava koguduse liikmeks.
Jumal oli minuga kõnelenud ja ma kuulsin. Selles minu ärkamise loos on võimatu mitte näha Püha Vaimu elustavaid valguskiiri.
„Käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega!“ (Rm 13:11̶12).
„See, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!“, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest“ (2Kr 4:6). Mul ei ole sõnu oma tänu väljendamiseks. Soovin teile kõigile õnnistusi ja seda, et teie igaühe lood oleksid samamoodi kirjutatud alati õiglase, alati armastava Jumala käega – ükskõik kui sirged või viltused need on.“

Praegu loen ma Pühakirja süstemaatiliselt ja olen just 4. Moosese raamatu juures.

Kuidas on kulgenud Sinu elus koroonast tingitud eriolukord? 08 alfa l6petamine
Arvutiteadlasena möödus mul muidugi palju tunde helendava kuvari ees.
Eriliseks õnnistuseks oli aga, et võisin jätkuvalt osaleda Kolgata koguduse jumalateenistustel, mille ülekandeid vaatasin arvutiekraanilt ja samas hoidsin oma mobiiltelefoni kõrva ääres, kust kõlas Tõnu Lehtsaare tõlge inglise keelde.
Üht päris kodugruppi pole ma veel leidnud ega ka otsinud, sest keeleprobleem on ikka üleval. Tartu Ülikooli tulles läbisin küll kohe sissejuhatava kursuse teie kaunisse soome-ugri keelde, aga sügavamaks suhtlemiseks sellest veel ei piisa. Eestlased on ka väga varmad võõrkeeli rääkima, nagu me praegu saame hakkama saksa keelega, mida mina olen vaid ise õppinud. [Javieril oli üks ringreis Saksamaale ja siis tegi ta enne kodutööd.]

Mida Sinu jaoks tähendab Kolgata kogudus?
Hingamine. Võimalus avada koos sama eesmärgi poole püüdlevate usukaaslastega oma hing ja püüda saada Issanda armust paremaks inimeseks.
Ühispalve, ehkki ma alati sõnu ei mõista, on võimas vahend südamevalust vabaneda.

Kui tuttav oled Sa Piibliga?
Võin öelda, et Uus Testament on päris tuttav. Praegu loen ma kogu Pühakirja süstemaatiliselt ja olen just 4. Moosese raamatu juures. Piibli rikkused vajavad aga veel palju avastamist.
Alfa-kursus andis mulle värske pilgu kristlusest. Huviga töötasin läbi ka Nicky Gumbeli „Elu küsimused“, mis on väga arusaadav sissejuhatus kristlikku ellu. Kursusel aitasid mind mitmed lahked tõlkimisega.

Mida soovitaksid Eesti kristlastele? 09 kogudusse
Ärge heitke kunagi meelt! Ma märkan Eestimaal murettekitavat kalduvust kummardada kuldvasikat. Tarbijamentaliteet laiutab kõikjal ja ma näen, et paljud inimesed kulutavad rohkem, kui nad tegelikult teenivad. Olen kindel, et hulk uhkeid uusi autosid teie tänavatel ei ole välja ostetud ja inimesed ei pelga mingit vaeva, et paista jõukamad, kui nad tegelikult on.
Teisest küljest ̶ ajal, kui Euroopa ägab rassi- ja uskmatuse hädas, peame meie väiksel ja armsal Eestimaal olema valmis oma inimesi, oma identiteeti ja oma usku kaitsma. Ma näen meie armsas Kolgata koguduses palju märke, mis annavad mulle tulevikulootust: nii palju kristlikes kodudes kasvavaid armsaid lapsi! Olgu see nii ka igal pool Eestis. Me vajame rohkem lapsi, kellest kasvavad kristlikud mehed ja naised, kes seda imeilusat maad korras hoiaks. Meiega on siin võimsaim relv: meie usk, nagu ütleb Paulus: „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu“ (2Tm 1:7).

Millele mõtled sageli?
Ma ootan 4. juulit! Siis tuleb külla mu abikaasa. Temagi tunneb end praegu üksi. Ta on bioloogiadoktor, kes uurib viljastamist. Seda distsipliini õpetab ta ka koolis. Meie mobiilivestlustest tean, et ta rõõmustab minu õnne üle, et kohtusin Eestimaal Kristusega. Seda päästmisrõõmu soovin ma ka temale ja palun, et see sünniks.

Mis on Sinu lemmiksalm Piiblis ja miks?
[Seepeale loeb Javier Meie Isa palve (Mt 6:9–13) saksa keeles; see on tal peas ka inglise keeles ja lapsepõlvekodust peale oskas ta seda hispaania keeles. Samas lisab ta, et ei ole enam kõige noorem ja Piibli algkeeli vist enam õppida ei jõua.]
Meie Issanda Jeesuse enda õpetatud palves on lühidalt kokku võetud elu kõik need olulised valdkonnad, millele peame Jumala ees tähelepanu pöörama. Nende asjade pärast paludes korrastub kogu meie elu.


Tõnu Lehtsaar, Tartu Kolgata koguduse diakon
Javier tuli meie kogudusse ootamatult, kusagilt, nagu Jumala ime. Temast on saanud koguduse suur patrioot, kes oskab hinnata, kõiki ja kõike, mis kogudusele on antud. Javier kehastab seda, mida võiksime nimetada üks olemiseks Issandas. Erinevad keele- ja kultuuritaustad mitte ei sega, vaid rikastavad neid, kellel on üks Jumal.