September 2020 
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja
Minu tutvus Jüri Puusaagiga tekkis 1978. aastal, kui Robert Võsu saatis meid Moskvasse Piibli kaugõppe kursustele (tolle aja ainus legaalne vaimulik kool NSVLis). Jõudsime hommikuselt rongilt Malovuzovskaja baptistikirikusse, kus istus rohkesti vendi. Seal küsis keegi: „Kes oli Aadama järel seitsmes?“ Sosistasin Jürile, et olen vist vales kohas, sest minul nii suuri teadmisi Piiblist küll ei ole. Jüri vastas, et „ole mureta, see küsija pole õppejõud“. Siiski katkes meie ühine koolitee pärast teist sessiooni. Jüri kutsuti Kanadasse McMasteri Kolledžisse ja mind lähetati Saksamaale Buckowi Seminari usuteadust õppima. Kuid soe koolisõprus püsib tänaseni.
Kuidas sai Sinust kristlane?
Usklikuks sain ma 1955. aastal Oleviste töö keskel. Neljapäevaõhtustel koosolekutel hoidis ema mulle puupüsti täis kirikus kohta ja nii sain ma koolist tulles osa väga sisukast piibliõppest. Kuid 15-aastase poisi otsus Jeesust järgida ei sündinud mitte jumalateenistusel, vaid matemaatika ülesande lahendamisel. Ma pole emotsionaalne inimene. Õppisin Tallinna Reaalkoolis ja omandasin Tehnikaülikoolis elektriinseneri kutse.
Kõrge torniga kiriku kõrval asus julgeolekumaja ja sealt jälgiti valvsalt, kes siin kogunevad. Seepärast toimus noorte vendade süstemaatiline vaimulik väljaõpe Robert Võsu initsiatiivil Tallinnas Kalamaja kirikus. Sinna kutsuti mind juba teismelisena. Nii on mu uussünnile järgnenud pidev vaimulik kasvamine.
15-aastase poisi otsus Jeesust järgida ei sündinud mitte jumalateenistusel, vaid matemaatika ülesande lahendamisel.
Kuidas algas Sinu vaimulik teenimine?
1968. aastal abiellusin ma Elle Raidiga, meid laulatas Osvald Tärk Olevistes. Aasta elasime Tallinnas ja ma töötasin spetsiaalses konstrueerimisbüroos mitmetel ametikohtadel. Äkki leiti aga, et usklik juhtivale tööle ei sobi, ja pealinna uksed pandi kinni.
Siis kutsus Elle isa, pastor Kaljo Raid meid Kohilasse. Me elasime viis aastat palvelas nende juures. Tema pani mind koguduses kohe jutlustama ja noortetööd tegema.
1975. kolisime Tallinna tagasi. Samal aastal ütles Võsu, et ma võiksin minna Rakvere kogudust teenima. Kuid seda selgust mulle ei tulnud.
Millal astusid Sa kogudusepõllul iseseisvale tööle? 
1978. aastal otsis Kalju kogudus uut pastorit. Ja mina sain telefonikõne, tulla nendega kohtuma. Vestlus toimus juhatuse esimehe Herbert Loogna korteris, kus tegin otsuse, et tulen nädala pärast Kaljusse. Valimistel koguduse üldkogus oli vaid kolm erapooletut ja ei ühtegi vastuhäält. Sama aasta mais ordineeriti mind diakoniks.
Kalju oli vaimulikult tugev ja pühitsust nõudev kogudus, muusikatöö oli aktiivne jne. Võsu oli siin olnud pastoriks aastail 1945–1975. Kui ta valiti ka EKB Liidu juhiks ehk vanempresbüteriks (1970–1985), pani ta varsti Kalju töökoorma maha. Võsu oli tuntud uuenduste pooldaja. Mulle anti vabad käed. Tema soovitas, et ma hakkaksin isiklikku evangelismi edendama, ja see kandis head vilja – tulid üliõpilased jt. Selles oli tänulik koostöö rahvusvahelise misjoniorganisatsiooniga Campus Crusade for Christ, mida meile tutvustas Jaan Heinmets. Jumala Vaim töötas, elu arenes ja kogudus kasvas.
Lugejaile pakub huvi, kuidas Sa raudse eesriide vahelt Läände pääsesid?
Üks esimesi, kes sai Läänt külastada, oli Võsu. 1969. aastal lubati tal osaleda Torontos väliseesti baptistide konverentsil. Tagasiteeks ei valinud ta mitte otselendu, vaid tuli üllatuslikult Rooma kaudu ja rõhutas alati, et kristlikud juhid vajavad avarat silmaringi.
1979. aastal külastas Kalju kogudust USA lõunabaptistide delegatsioon, kes pakkus mulle koos perega endi juures usuteaduse õppimiseks stipendiumi. Kuid tookord ütles Moskva „Ei!“.
Järgmisena proovis sedasama pastor Kaljo Raid Torontost ja seejärel võisin õppida üheksa kuud McMasteri baptisti seminaris.
Seni oli harva saabuvaid väliskülalisi tõlkinud O. Tärk, kes tundis, et nüüd on vaja juba uut meest. Ta ütles mulle, et sa lähed sinna keelepraktikale ega saa küll filoloogiks, aga pead olema kursis „ameerika keele“ ja kultuuriga. Pean tunnistama, et ega ma selle aastaga teoloogias midagi väga olulist juurde ei õppinud. Vaba maailma usuelu tõsidus jäi kohati alla siinsele pühendumisele ja suure ülikooli peres oli ka marksistliku õpetuse mõjusid. Eks heaoluühiskonnas ole ikka unistajaid, et kuskil mujal on veel huvitavam.
Kuna mul oli ametlik õppimise luba, sain tuua kaasa vaimulikku kirjandust. Minnes võtsin kaasa Jüri Henno koostatud Uue Testamendi sõnastiku käsikirja. Selle trükkisid ära meie uued sõbrad lõunabaptistide liidust (SBC).Tagasi tulles kinkisin ühe eksemplari, SBC presidendi isikliku pühendusega, NSVL Usuasjade osakonna juhile Moskvas. See sulatas suhteid ja peagi õnnestus kogu partii Eestisse tuua. UT sõnastik oli vist esimene eestikeelne kristlik teatmeteos, mida meie kogudused huviga kasutama asusid.
Mulle anti vabad käed, kuid Võsu soovitas, et ma hakkaksin isiklikku evangelismi edendama.
Sinu Kalju aastatesse mahtus Billy Grahami külastus. Mida andis see?
1984. aastal sai maailmakuulus Ameerika evangelist Billy Graham kutse tulla Tallinna, kus baptistidel oli suurim katedraal maailmas. Sellise koguduse tööd oli hea näidata kui tõendit usuvabadusest Nõukogude Liidus. Mulle usaldati tema saatmine ja tõlkimine. Billyga oli esmakordselt kaasas tema vastpöördunud poeg Franklin, kes teatavasti jätkab isa tööd. Grahami mitmete raamatutega olin juba varem tuttav. Tema sai mulle eeskujuks, kuidas kuulutada Kristust igas süsteemis, igale inimesele.
See külastus oli suur virgutus kogu Eesti usuelule ja selle kaja jõudis ka ühiskonda.
Siis läks Toronto Raid pensionile ja esitas kutse oma töö jätkamiseks. Toronto kogudusega olime juba tuttavad minu õppeajast – kümme aastat tagasi. Nüüd läksin Kanadasse koos perega. Nõukogude Eesti usuasjade voliniku Rein Ristlaane saatesõnad olid: „Mida vähem teiesuguseid siin on, seda parem.“ 
Milline oli elu Toronto koguduses?
Saabusime Toronto Eesti Baptisti Kogudusse jaanuaris 1990. Minu peaülesandeks sai eestikeelse vaimuliku tegevuse jätkamine. Selleks aga oli vaja muuta kogudusetöö kakskeelseks. Varasemad katsed, korraldada samaaegselt eraldi jumalateenistused eesti ja inglise keeles, olid ebaõnnestunud. Kuulsin mitmeid vanemaid oma lastele selgitavat: kodumaal tohib praegu rääkida vaid vene keelt ja kui meie siin eesti keelt ei räägi, kaob see kaunis keel maailmast. See oli muidugi ilmne vale, aga raudne eesriie oli tihe ja sotsialistlik propaganda kandis vilja.
Mina jutlustasin eesti keeles koos sünkroontõlkega inglise keelde. Imetlen tänaseni, kui kiiresti kohanesid juba ingliskeelse hariduse saanud tõlgid kaasaegse eesti keelega.
Uueks väljakutseks kogudusele sai suhete loomine naabruses asuva Eesti Majaga. Kogukonnaga kujunes viljakas kontakt pärast Elle määramist ajalehe Eesti Elu peatoimetajaks. Kodumaalt tulnute omaksvõtmine nõudis aega.
Millised tööharud olid koguduses?
Üsna kohe pärast Toronto koguduse rajamist ja oma kiriku ehitamist alustati misjonitööga. Asutati tugev välismisjoni toimkond, kelle toetatavad misjonärid tegutsesid praktiliselt üle kogu maailma (Argentiina, Paraguay, Zimbabwe, Lõuna-Aafrika, Egiptus, Eritrea jt). Anti välja infolehte Misjonipõldudel (vaata Teekäija 1/2018).
Algusaastatel ei saadud veel rääkida misjonitööst Nõukogude Eestis, kuid siinse perestroika ajal loodi juba Eesti Abistamiskomitee. Pärast Eesti taasiseseisvumist moodustasime välismisjonile võrdse Eesti Rahvusmisjoni Komitee. Selle kaudu oli eriti vanemal põlvkonnal võimalus üles näidata oma eriarmastust kodumaa vastu. Siia läkitatud summad ületasid miljoni piiri.
Oma pastoritöö lõpul olin sisuliselt kaplan Ehatares. See Puhke- ja Põetuskodu avati 1982 ning seal on 76 privaat- ja 12 kaheinimesetuba (tavaliselt abielupaarid). Põetuskodus on 8 privaat-, 10 kaheinimese- ja 1 neljainimesetuba (kokku 32 voodikohta). Seal on meil viimane eestlaste selgem seltskond. Meie koguduse jumalateenistused toimusid regulaarselt kaks korda kuus. Lisaks sellele mitmeid vaimulikke talitusi.
Kuivõrd on Teekäija aidanud edastada pilti kodumaa kogudustest?
Mina loen Teekäija ja Kuulutaja artikleid suure huviga ja seepärast on ka erihuvi homme Moostesse jõuda. Kasutan teie tekste tänulikult ka Ehatares, sest meie koguduseperes jääb järjest vähemaks neid, kes suudaks ise mõttega lugeda sündmustest maal, mis on eriti viimastel aastatel muutunud.
Osvald Tärk on mind lapsena õnnistanud, hiljem ristinud, laulatanud ja ordineerinud. Tema rikkalik vaimulik pärand on mu lugemislaual.
Mida võiksid öelda Kanada koguduste viimase aja arengutest? 
Kanadas on lausa ime, kui üks pastor töötab ühes koguduses üle viie aasta. Üsna otsustav moment seejuures olevat, et kogudus lihtsalt „tüdineb ühest näost“. Praegu jätkub Vahtralehemaal veel pastorikandidaate, sest mitmel pool võtavad ka naised ameteid üle.
Praktiliselt läheb enamus eksiilkogudusi ühe põlvkonna järel üle inglise keelele. Kui läksin Torontosse, oli eestlastel kaheksa (mitu luteri, õigeusu, baptisti, evangeeliumi-kristlaste, nelipühi) kogudust. Täna töötavad neist vaid kolm. Vist üksnes hiinlased suudavad siin emakeelsed kogudused säilitada.
Ma ütlen julgesti, et senine heaoluriik ja sõdadest isiklikult puudutamata põlvkond uues maailmas on jõudnud stagnatsiooni. Samas on Euroopa ja Eesti hoogsalt edasi astunud.
Kes on olnud Sinu eeskujud?
Osvald Tärk – „pühak“ – hea, et mu nooruseajal õpetati kitsal teel käimist! Usuelu algus peaks olema kõrgete/kindlate sihtidega, hiljem võib tulla avardumist, aga kui alus on paigas, siis eesmärk ei haju. Tärk on mind lapsena õnnistanud, hiljem ristinud, laulatanud ja ordineerinud. Tema rikkalik vaimulik pärand on mu lugemislaual.
Robert Võsu – uuendustele avatud julge praktik, kelle „Isikliku evangelismi käsiraamat“ on jätkuvalt mu juhis.
Kohila Kaljo Raid – hea isa eeskuju (minu oma isa nõukogude vangistusest tagasi ei tulnud), mitte üksnes piibellik ja rahvalik jutlustaja, vaid tõeline mees kõiges.
Mu suuremad eeskujud Lääne kristlikus maailmas on olnud Bill Bright oma isikliku evangelismiga ja Billy Graham, kelle „Rahu Jumalaga“ on tänaseni aktuaalne raamat kõikjal.
Kus oled Sa tundnud Jumala erilist lähedust?
Mu elus on olnud palju n-ö „kirgastumise“ hetki. Kirgastamine on ju nagu ühe kunstiteose tuhmunud värvide taas kirkaks muutmine ja siis on suur elamus seda vaadata. Piiblit ja ka mõnd vaimulikku raamatut lugedes on mul sageli hetki, kus üks mõte saab eriliselt suureks, ja siis olen mõned märksõnad kohe üles kirjutanud, sest siit peab nüüd üks jutlus tulema. Kuid vahel see ei realiseeru, sest vahepeal on juba uus elamus.
Igal aastal olen püüdnud leida ühe nädala, kus olen sõitnud Ontario provintsi põhjaossa. Seal selge taeva all üles vaadates säravad tähed eriti kirkalt (Toronto valgusreostuses ei näe neid ju üldse).
Kui mitmevärviline on Sinu pilt Jeesusest?
Minu pilt Jeesusest on muutunud aastatega aina kirkamaks.
Esmase karastuse sai mu usk Jeesusesse Nõukogude sõjaväes, kus mind pool aastat töödeldi. Alles siis mõistsin, milline väärtus on elul koos Kristusega. Ajalikus elus on tulnud selle nimel mitmeid loobumisi, aga võrratult enam olen vastu saanud ja kord kutsub Jeesus mind enda juurde, kus armas Elle mind juba ootab.
Praegune aeg on avatud ja meist kõigist teatakse palju. Paar aastat tagasi meie kursuse kokkutulekul öeldi pidulauda astudes, et esmalt ütleb Jüri meile seda, mis on vaja. Tunnistasin siis inimeseks saanud Jumala Poega enda kõrval – Päästjaks tulnud Jeesust igatsevad inimesed igal ajal ja igas süsteemis!
Tavaliselt me ei rõhuta minakesksust, aga samas peab meil olema julgust oma isiklikku teed käia.
On Sul Piiblis mõni lemmiksalm? 
„Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks“ (Fl 4:13). Tavaliselt me ei rõhuta minakesksust, aga samas peab meil olema julgust oma isiklikku teed käia. Olen mõistnud, et Jeesusel on minu jaoks üks eri osa, mida keegi teine täita ei saa. Täpselt sedasama ei tohi ma aga nõuda oma vennalt-õelt, vaid pean ka tema eri osa tunnustama. Kuid Kristuse läbi sobitatakse meid kõiki elavate kividena kogudusehoonesse.
Koolipõlves valisime endale elukutse, kuid lisaks sellele on veel kutsumus, mille saame Jumalalt. Igaüks peab endalt küsima, kas ma olen selle leidnud ja oma koha täitnud? Kui Eestis on kristlastel juba kolmas aastakümme kõik vabadused, aga kogudustes napib töötegijaid, siis julgustan eriti noori mehi Issanda kutset vastu võtma. Kristuse läbi suudame kõike!
Kas Sa oleksid teinud oma elus midagi teisiti?
Mitte otse midagi teist, kuid mõndagi oleks soovinud teha paremini.
Torontos külastas üks mees aastakümneid meie jumalateenistusi. Hiljuti tuli ta ristimisele ja soovis astuda kogudusse. Küsisin: „Miks sa siis alles nüüd tuled?“ Ta vastas: „Seepärast, et sina pole mulle seda iga kord nina peale määrinud, aga nüüd on mul asi selge.“ Mõne aasta pärast lahkus ta rahus igavikku.
Meie osa on külvata! Üks tugev „pühakute kogudus“ kannatab ka enda keskel askeldavad „beebid“ välja, kuid selleks peab koguduses ikka oma täismeeste tuumik olema.
Mida muutis Torontos koroonaaeg?
Alguses olid suured hulgad tõelises paanikas ja poed osteti kärmelt tühjaks. Minagi varusin igaks juhuks kaks pakki kaerahelbeid. Ma olen ju oma elus nälga tundnud. Sõja ajal käisin pere süüa saamiseks väikese poisina turul külmetamas ja oma lasteraamatuid müümas, kuid ega keegi siis neid osta tahtnud. Tänavukevadine olukord oli mulle 90ndate aastate Eestist tuttav ja mingit kartust küll polnud.
Tõsi, tänaseni ei saa me vabalt kokku tulla ega teenistustel laulda. Pühapäeviti osalesin veebi kaudu ühel jumalateenistusel ega mõista alati neid, kes kuulavad-vaatavad mitut. Mina suudan süveneda ainult ühte.
Pühapäev, 6. september Moostes
Avalauluks võtsin VL 485 Toronto Kaljo Raidi „Rändur, vaata Jeesusele!“.
Jüri ütles, et nii keeruline laul sobib vaid kooridele ja Toronto kogudus seda sageli ei laula. Võisin vastata, et Moostes valisime seda 16 aasta jooksul juba teist korda.
Küsisin koguduse ees, kas Jüri on ka mõne laulu kirjutanud?
Jüri vastas koguduse ees, et nüüd emerituuris peaks ta leidma ka selleks aja.
