Aprill 2021 
Kerli Valk, Tartu Kolgata baptistikogudus
Crick Porieri esimesest Eesti-reisist täitub tänavu 20 aastat. Eestise kolisid Crick ja Mindy koos 2aastase Faithiga üheksa aastat tagasi, teine laps Asher on täiesti Eestis sündinud ja kasvanud. Nende kutsumuseks on aidata kaasa jumalariigi levikul eriti noorte hulgas. Saame teada, kuidas Crick ja Mindy said Issandalt kutse misjonitööle, kuidas nad jõudsid Eestisse ja miks nad end siin nii hästi tunnevad.
Kes te olete ja kust tulete?
Mindy: Oleme mõlemad pärit Ameerikast, Wisconsini osariigist. Mina sain päästetud, kui olin 14-aastane. Käisin koguduse noorteõhtutel, hakkasin kaasa teenima, õpetasin pühapäevakoolis, lastelaagrites, käisin misjonireisidel. Crickiga kohtusin keskkoolis, olin 16-aastane, kui hakkasime käima.
Crick: Mina teenisin keskkooli ajal kaasa noortetöös, samuti lastelaagrites. Kui olin 17-aastane, läksin esimest korda rahvusvahelisele misjonireisile Guatemalasse, kus kogetu lausa šokeeris mind. Töötasin noorte ja lastega ühes väikeses mägikülas. Sellel reisil tundsin oma südames, et Jumal kutsub mind töötama noortega. Palvetasin ja arvasin, et lähen kunagi tagasi Guatemalasse.
Mindy: Minu lugu on sarnane. 17-aastaselt käisin esimesel rahvusvahelisel misjonireisil Ecuadoris. Sellel reisil kutsus Jumal mind misjonitööle. Seejärel õppisin viis aastat hispaania keelt, arvates et lähen tagasi Lõuna-Ameerikasse.
Seejärel õppisin viis aastat hispaania keelt, arvates et lähen tagasi Lõuna-Ameerikasse.
Kuidas tekkis teie side Eestiga? 
Crick: Guatemalast tagasi tulles mõistsin, et maailm on nii suur, et Jumal on nii suur, ja mul tekkis soov kristlikust misjonitööst rohkem teada saada. Läksin õppima Colorado Kristlikku Ülikooli. Seal toimus misjoninädal, kus saime teada, et on võimalik minna misjonireisile: 15 sihtkohta Ameerikas ja kaugemal. Palvetasin ja tundsin, kuidas Jumal ütles: „Sinu fookus on noorte- ja lastetöö.“ Nende 15 reisi hulgas oli vaid üks, mis keskendus noortetööle: Eesti! Hakkasin atlasest otsima – Aafrikast, Ida-Aasiast, lõpuks avastasin, et see on väike riik Põhja-Euroopas.
Nii tulin ma 2001. aastal esimest korda Eestisse. Töötasin koos praeguse Keila pastori Gunnar Mägiga, kes teenis sel ajal Saue vabakoguduses. Tunnistasin reisi ajal oma usust ühele noorele, kes vastas mulle: „Vabandust, kes see Jeesus on?“ See oli minu jaoks nii uskumatu ja jäi mind vaevama. Palvetasin, et saaksin järgmisel suvel tagasi tulla. Nii ka läks, järgmisel aastal tegime noortetööd Sauel ja Keilas, olin misjonimeeskonna juht.
Kuidas jõudsite selleni, et tulite ühiselt Eestisse?
Crick: Oma teisel Eesti-reisil tundsin, et ma armastan seda maad. Tagasi tulles rääkisin oma muljetest Mindyle ja ütlesin, et ta peab aasta pärast tulema koos minuga. Aga aasta hiljem, 19. juulil 2003, me abiellusime. Ja siis kolisid ka Gunnar ja Jill Mägi Eestist Coloradosse.
Mindy: Meie plaan oli sõita aasta pärast pulmi Eestisse. Meil oli ühine soov minna misjonitööle, aga Jumal sulges need uksed, kokku isegi viieks aastaks. Crick rääkis kogu aeg Eestist. Meie elutoas oli suur Eesti lipp. Nüüd mõistan, et see oli osa Jumala plaanist, sest me olime nii noored ja meil oli vaja rajada ühine elu. Mul ei olnud ka vajalikke juhtimisoskuseid, ma olen väga introvertne. Mul oli ülikool pooleli jäänud ja soovisin jätkata, aga ei teadnud ikka veel, mida õppida. Ühel päeval juveelipoes tööl olles Jumal järsku kõnetas mind: „Sina oled õpetaja!“ Olin rabatud, sest see oleks olnud minu enda viimane valik. Oli raske usaldada, et see oli olnud Jumala hääl. Siiski kuuletusin. Nüüd mõistan, et see oli osa Jumala plaanist. Mitte selleks, et olla õpetaja, vaid selleks, et olla misjonär. Mul oli vaja neid oskusi – kuidas juhtida, inimestega suhelda, avalikult kõneleda.
Crick: Mina töötasin samal ajal Päästearmee noortekeskuses. Teenisime kaasa ka Faith Mountaini koguduses. 2007. aastal tundus, et misjonitöö uks hakkab uuesti avanema. Ühel pühapäeval rääkisime pärast teenistust oma pastoriga ja palvetasime: „Jumal, me oleme valmis teenima misjonäridena, aga kuhu sa tahad meid saata?“
Täpselt nädal hiljem jõudis meieni info, et Eestis on kogudus, kes sooviks endale noortetöötajat Ameerikast. Me olime hämmastunud! Tartu Kolgata koguduse toonane noortejuht Henri Lehtsaar oli rääkinud sellest mõttest pastor Leho Paldrega ja Leho tuli EKB Liidu toonase presidendi Joosep Tammo tõlgina Ameerikasse. Leho sattus sellest rääkima misjoniorganisatsiooni Converge juhiga, kes omakorda sai kokku ühe misjonäripaariga, kes teadis, et Crick on juba kaks korda Eestis käinud. See oli hämmastav! 2008. aasta suvel tegime misjonireisi Eestisse. See läks väga hästi ja pärast seda saime Kolgatalt kutse tulla misjonitööle. Eestisse kolisime 2012. aastal. See oli minu jaoks juba kuues kord tulla Eestisse.
Mindy: Kui tulin esimest korda Eestisse, siis arvasin ikka veel, et lähen misjonäriks Lõuna-Ameerikasse. Aga Crick oli kindel, et Jumal on meid kutsunud just Eestisse. Meil oli vaja ühist selgust. Juba teisel siinviibimise päeval, kui leivamurdmise järel oli palveaeg, kuulsin Jumala käest: „Ma kutsun sind Eestisse. Eestist saab sinu kodu.“ See oli minu jaoks väga ilus hetk. Kui ma pärast palvet Cricki poole vaatasin, sain aru, et Jumal oli ka teda samamoodi kõnetanud.
Eesti! Hakkasin atlasest otsima – Aafrikast, Ida-Aasiast, lõpuks avastasin, et see on väike riik Põhja-Euroopas.
Kas teil oli siia tulles eelarvamusi?
Mindy: Olin kuulnud, et Eestis on kõige vähem usklikke maailmas. See hirmutas mind, sest arvasin, et kohtun siin inimestega, kes on kristlaste peale vihased või ei taha üldse Jumalast rääkida. Sain kiiresti aru, et see ei ole nii. Eestimaalased võib-olla ei taha rääkida otse Jumalast, aga nad on avatud rääkima vaimulikel teemadel.
Crick: See on väga erinev Ameerikast – kui seal keegi ütleb, et ta ei usu Jumalat, siis see tähendab, et ta ei taha sel teemal ka rääkida.
Kuidas saite selgeks eesti keele?
Crick: Kui läbisime misjonäriks saamise ettevalmistusprotsessi, oli neid, kes väljendasid oma muret seoses minu tõsise kuulmislangusega. Nad kartsid, et võib-olla ma ei suuda õppida eesti keelt. Aga Jumal andis mulle selle salmi: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks“ (Fl 4:13). Olin kindel, et koos Jumalaga saan ma hakkama. Ma ei teadnud siis veel, et eesti keel on üks maailma keerulisematest keeltest.
Mindy: Enne siia tulekut käisime võõrkeele õppimise koolitusel. Seal ei soovitatud minna kohe keelekursusele, vaid osaleda igal pühapäeval teenistusel, kirjutada märkmikku üles iga sõna, mida suudad eristada, pärast uurida sõnaraamatust. Üks reegel oli, et kui võimalik, siis ära küsi tõlget, vaid püüa õppida keelt samamoodi nagu väikesed lapsed. See oli väga väsitav. Iga päev oli raske. Kuulasime eestikeelset raadiot. Terve aasta ei vaadanud me Ameerika filme, ei kuulanud Ameerika muusikat. Kui olime kodust ära, proovisime rääkida ainult eesti keeles, see oli väga ebamugav. Tundsin ennast nagu laps, sest ma ei saanud korralikult suhelda. See oli alandlikuks tegev kogemus. Õnneks muidugi oli hädaolukorras alati võimalik rääkida inglise keeles.
Mis teid siin on imestama pannud, rõõmustanud, kurvastanud? 
Mindy: Tartu on meie laste kasvamiseks hea koht. Me elasime Denveris – suures linnas, kus on umbes kolm miljonit elanikku. Sealne koolisüsteem on halb, ma töötasin õpetajana, ma tean. Polnud õpikuid, materjale. Kui me kolisime, siis mõtlesin, et saan siin oma lapsi koduõppel õpetada. Väga kiiresti saime aru, et Eesti koolid on väga head ja oleme väga rahul, kuidas lapsed saavad siin õppida. Neil on palju võimalusi, mida Colorados ei ole.
Crick: Ühe asja mõistmiseks kulus mul aastaid. On arvamus, et ameeriklased on pinnapealsed. Et kui sa lähed kirikusse, siis sa lihtsalt tervitad inimesi ja kellegagi sügavamat vestlust ei arenda. Eestisse kolides mõistsin, et siin ei tervita mind mitte igaüks, aga tõenäoliselt tekib mul kellegagi tähendusrikas vestlus. Oli aeg, kus ma arvasin, et ameeriklased ei tee selle koha pealt asju õigesti. Alles hiljem mõistsin, et kumbki pole ei õige ega vale. Ameerikas on oluline see, et me märkame inimesi – et me paneme neid tähele, ütleme neile, et nad on teretulnud. Ja me ei peagi minema süvitsi. Oluline on üksteist märgata. Kui keegi tuleks Ameerikas kogudusse ja talle tähelepanu ei pöörataks, teda isegi ei tervitataks, siis see inimene ei tuleks enam kunagi tagasi. Eestis on oluline, et kui ma sinuga vestlen, pööran sulle kogu oma tähelepanu järgmise tunni aja jooksul. Oluline on mõista kohalikku kultuuri. See, kuidas ma lähenen teenimistööle või kuidas ma suhtlen inimestega Eestis ja Ameerikas, ongi erinev. See oli oluline äratundmine!
Eestis on oluline, et kui ma sinuga vestlen, pööran sulle kogu oma tähelepanu järgmise tunni aja jooksul.
Mis on siin elades olnud keerukas?
Mindy: Mul on olnud raskeid hetki siis, kui meie lapsed olid väikesed. Kui Asher oli beebi, siis juhtus vähemalt kahel korral, et täiesti võõras inimene ütles mulle, et ma olen halb ema, sest mu laps nutab liiga palju. Sattusin segadusse ega saanud aru, mida ma peaks teisiti tegema.
Alguses me ei saanud ka aru, kuidas Faithi lasteaia jaoks riietada. Iga päev, kui ma lasteaeda jõudsin, oli mul midagi koju jäänud ja ma tundsin, et olen mööda pannud. Näiteks, et ei ole kummikuid kaasas. Nii palju asju oli iga päev vaja! Esimene kord, kui õpetaja küsis, kus on lapse vihmapüksid, siis ma ei teadnud, et sellised asjad on olemas!
Crick: Meie lapsed on ameeriklased, meil on Ameerika väärtused. Aga samal ajal nad elavad Eestis ja nad on Eesti moodi, neil on Eesti mõtted ja Eesti väärtused. Meie ei ole ei täiesti ameeriklased ega ka eestlased, vaid natuke mõlemat. Sel on omad head küljed, aga see on ka väljakutse, me nagu ei sobitu kuhugi. Aga meie pere võimalus on töötada Eestis.
Kes on olnud teie eeskujuks?
Mindy: Ma kasvasin maakohas väikeses koguduses. Mu pastoripaar teenis seal aastaid, pastoriproua oli mu pühapäevakooliõpetaja. Nad olid selles töös nii ustavad: ei kurtnud ega väsinud ära, lihtsalt teenisid ustavalt Jumalat ja see on tõesti inspireeriv. Kui ma olin üheksaaastane, siis mu vanemad lahutasid ja me ei käinud enam kirikus. Vanemad jäid usust eemale. Aga mul oli alati võimalik minna tagasi selle vundamendi juurde, mille mu pastor ja tema naine olid rajanud.
Crick: Mu kuulmislangus avastati, kui sain kolmeaastaseks. Enne seda arvati, et ma olen kurt. On olemas mõtteviis, et kui sul on mingi piirang, mingi takistus, siis sa ei ole väärtuslik, sa ei saa panustada. Mu vanemad ja mu kogudus ei uskunud sellesse. Nad uskusid, et Jumalal on minu elu jaoks eesmärk. Nad valmistasid mind ette olukordadeks, kus öeldakse, et ma ei saa millegagi hakkama, sest mul on füüsiline puue. Nad palvetasid minu eest, julgustasid mind, esitasid mulle väljakutseid ega lasknud sellel olukorral mind takistada. Ma osalesin lastetöös, noortetöös, mulle anti võimalusi kaasa teenida ja juhtida, ka rahvusvaheliselt. Sain kaasa oskuse näha minu ees olevaid väljakutseid kui võimalusi. Ma arvan, et see oli Jumala ettevalmistus minu jaoks, et olla praegu siin Eestis. See on mind aidanud, kuigi olen pidanud rohkem vaeva nägema. Samuti olen saanud julgustada Eestis inimesi, kellel on puue või mingi takistus, kellele on öeldud, et nad ei saa hakkama. Saan öelda inimestele, et kui Jumalal on sinu jaoks mingi plaan, siis ta leiab ka viisi selle elluviimiseks. Vastupidamine on üks märksõnu!
Mida peate oma seniseks suurimaks õnnestumiseks nende üheksa aasta jooksul?
Mindy: Iga kord kui ma näen, et keegi tuleb usule, siis see kinnitab seda, milleks Jumal on meid siia toonud.
Crick: Jumal ei pea meile tegelikult midagi näitama, need hetked on kui kingitus meie julgustamiseks. Minu jaoks on ristimise läbiviimine või kellegi kogudusse õnnistamine olnud eriliseks hetkeks. Ka see, kui keegi on Jumalast väga kaugel, aga teeb esimese sammu Jumala poole.
Millisena näete oma teenimisülesandeid praegu? 
Crick: Ühelt poolt olen Converge’i Eesti meeskonna juht: juhin misjonimeeskondade tulekut, teen koostööd oma ülemusega, kelle vastutusalaks on Balti- ja Põhjamaade piirkond. Selgitan siinseid vajadusi, otsin neid, kellega võiks teha evangeeliumi leviku huvides koostööd.
Teiseks, ma olen misjonär Lõuna-Eestis. Oleme Mindyga pärit maapiirkonnast, teame, millised on maal kristliku teenimistöö väljakutsed, aga näeme ka võimalusi. Meie poole on koostöö sooviga pöördunud mitu kogudust. Vahel on neil lihtsalt vaja Piibleid, vahel meeskonda, kes aitaks midagi ellu viia. Püüame olla ühenduslüliks. Meil on ka noortemeeskond Lõuna-Eesti erinevates paikades. Aitame neid noori, oleme nende mentoriteks.
Kuidas olete ise siin oldud aja jooksul kasvanud?
Mindy: Olen õppinud igas olukorras usaldama Jumalat. Palvetan igal hommikul, et Jumal juhiks mind sellel päeval. Teadmata, mis tuleb homme, ja olenemata sellest, mis juhtus eile, aga täna on täna ja et Jumal juhiks mind täna. Et kui ma kohtun inimestega, siis nad ei näeks mind, vaid Jumala valgust minu sees.
Crick: Iga päev on mu fookuseks minu suhe Jumalaga. See ongi kõige tähtsam, olenemata sellest, kas ma olen Ameerikas või Eestis.
Mis on teie unistus?
Mindy: Näha Lõuna-Eestis äratusliikumist! Et igas maanurgas oleks inimesi, kes tunnevad Jeesust.
Crick: Igas Lõuna-Eesti linnas, külas, kodus, aga ka üle Eesti. Teine unistus on, et igas koguduses oleks noortetöö. See oli minu suur unistus juba 20 aastat tagasi. Et igas koguduses, igas linnas, igas külas, igas noortekeskuses oleks evangeelne noortetöö.
