Otsing

9/2009 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

Mees tuli usule 28 aastat naisest hiljem

Pühapäeva hommik. Kirikuriided selga ja koduõue alt sõudepaati. Paadiga üle laia kärestikulise jõe, sealt paarsada meetrit bussipeatuseni. Pool tundi bussisõitu ja siis veel paarsada meetrit jalgsi palvemajani. Lõunaks koju tagasi ja õhtusele teenistusele jälle samamoodi. Pärnu jõe kaldal, natuke Sindi tammist allapoole elava Rita ja Juhan Raadiku kirikutee käib just niiviisi.

Alguses käis Rita 28 aastat usuteed üksinda, Juhan tõi paadiga üle jõe ja tuli pärast jälle vastu. Kolmteist aastat tagasi, 81aastaselt, tegi ka Juhan kindla otsuse Jeesust järgida ja ta ristiti Pärnu Immaanueli koguduses. Praegu on Juhan 94 aastane ja Rita temast kümme aastat noorem. Paadi tervis on üles öelnud, aga autoga viivad tublid kogudusekaaslased Paikuselt neid pühapäeviti ikka Pärnusse koosolekule.

Naine paadiga kirikuteele, mees koju

Rita tuli usule 41aastaselt. Siis oli ta Juhaniga juba seitse aastat abielus olnud. Elus oli kõik hästi, aga üks asi kimbutas Ritat: radikuliit. Sugulane, kes koguduses käis, rääkis Ritale ikka ja jälle Jumala abist. Ka üks Rita õdedest oli usklik. Kord võttis Rita nõuks: „Lähme kirikusse, vaatame, kas saab abi." Kirikusse ta käima jäigi, esimesed paar aastat metodisti koguduses, pärast seda aga Pärnu Immaanueli koguduses ehk „Henno tänaval" nagu kohalikud ütlevad. „Mul tekkis tugev usk," meenutab Rita. Kogudusevanemaks oli tollal Albert Tammo, kelle jutlused andsid tõhusat vaimulikku toitu.

Abikaasa Juhan naisega usuteele kaasa ei tulnud. „Sugulane tõmbas Rita usklike hulka, mina ei läinud," kirjeldab Juhan oma suhtumist. Õnneks ei teinud Juhan Ritale ka etteheiteid, vaid aktsepteeris muudatust elukorralduses, kui Rita kinnitas: „Mu süda vajab seda!"

Nii kujunes nendegi peres niiviisi, nagu paljudes teistes peredes: naine oli usklik ja käis hoolsalt palvelas, mees aga jäi koju. „Rita hakkas käima, viisin ta lootsikuga üle," võttis Juhan asja loomulikult. Vahetult Sindi tammist allpool on Pärnu jõgi üsna kiire vooluga ja riukaline. Põuaajal saab sealt jalgsigi läbi. Juhanil oli aga paadiga kivide vahelt manööverdamine selge. Pärast tuli ta Ritale jälle vastu. Nii igal pühapäeval kaks korda ja kolmapäeva õhtuti piiblitundi samuti. Iga ilmaga. Ei heitnud naisele kunagi ette, et kas see on vajalik.

Mõnikord juhtus, et poisikesed olid paadiga oma tükke teinud: kallutasid senikaua küljelt küljele, kuni paat vett täis sai ja põhja vajus. „Ei saanud kunagi sada protsenti kindel olla, kas sõiduvahend on oma kohal." Ühel korral oli paat koos kettidega lahti kangutatud. Õhtul pimedas ei asunudki Rita ja Juhan seda enam otsima. Hommikul sõideti naabri autoga mööda jõeäärseid teid allavoolu otsima: õnneks polnud paat Pärnu lahte triivinud, vaid üpris lähedale Sindi surnuaia kohale pidama jäänud.

Pimedal aastaajal oli Rital kokkulepe koguduseõde Silviaga, kes elas teisel pool jõge Sindis, et kolmapäeva õhtuti pärast piiblitundi saab tema pool ööbida. Pimedas oleks isegi nii kogenud paadimehel nagu Juhan seda oli, üle jõe minek riskantne olnud. Järgmisel hommikul sõudis Juhan vastu ja Rita jõudis piiblitunnist koju.

Sedasi läks elu ligi kolm aastakümmet: sama paadiga, ent ometi mitte samas (usu)paadis.

Palvegrupp tegi imetööd

Rita südames oli kokku 28 aastat suur eestpalve: et tema mees Juhan ka päästetud saaks. Üle jõe Sindis, Hilma ja Kalju pere juures käis koos palvegrupp, millega ka Rita liitus. „Need olid südantlõhestavad palved. Kisendasin Jumala poole!" meenutab Rita oma igatsust mehe päästmise pärast.

"Kisendasin Jumala poole!" meenutab Rita igatsust mehe päästmise pärast.

Kümnekonna palvetaja hulgas olid Keernikkude oma pere koos lastega ja veel mõned usuõed Sindist. Mõnikord sõitis Pärnust kohale ka Heino Luide pere. „Keernike oma lapsed palusid maast madalast. See oli sügav osadus."

Hiljem kutsuti Kalju Keernik Tõrva kogudusse, kus ta algul kaheksa aastat pastorina ja seejärel veel kaheksa aastat abilisena kaasa teenis. Side Keernikkudega jäi ka siis, kui nad vahepealsed aastad Tõrvas elasid: „Siiamaani oleme kokku liidetud," särab Rita. Palvegrupp aga jätkas ja tegi alati eestpalveid ka Keernikkude töö pärast Tõrvas.

Palved Sindi kodugrupis tegid „imetööd", räägib Rita. Need andsid vaimulikus mõttes kinnitust ja õpetust, aga Jumal vastas ka palvetele tervise pärast: „Olin radikuliidiga hädas – seal sain sellest lahti."

Praegu jätkab Rita eestpalvetööd telefoni teel koos kahe usuõega: üks Tallinnas ja teine Tartus. Helistatakse üksteisele ja palvetatakse sealsamas telefonis nii kaua kui vaja.

Jutlused räägiti kodus üle

Igatsus mehe usuletuleku pärast ei piirdunud Rital aga ainult eestpalvetega, ehkki ta on veendunud, et Juhan sai usklikuks tänu grupi eestpalvetele.

Usuelu algusest peale on Rital olnud heaks harjumuseks palvelasse märkmik kaasa võtta ja jutluse mõtteid üles tähendada: „Koosolekul kirjutan alati üles, pärast on huvitav lugeda." 41 aasta jooksul on ülestähendusi kogunenud terve kartulikotitäis.

Pühapäeval teeb Rita teenistusel märkmeid ja koos Juhaniga arutavad kuuldut kodus edasi

Teenistuselt koju jõudes andis Rita märkmiku abil ka mehele Jumala sõna edasi. „Rääkisin kodus seda, mis kantslist selgitati, lugesin piiblikirjakohti ette," jutustab Rita sellest, kui loomulik oli nende jaoks pühapäevaste jutluste kodune ülerääkimine ka sel ajal, kui Juhan veel ise usklik ei olnud.

See ei olnud aga ainult mehe pärast. Jumala sõna kuulamine, sellest arusaamine ja selle meeldejätmine on Ritale algusest peale väga oluline olnud: „Me peame just seda uskuma, mis kirjas on." Ja selleks, et julgelt uskuda, tuleb õppida ja meelde jätta, mis on Piiblis kirjas. Ka Juhan rõõmustab kodustest vaimulikest jutuajamistest: „Kuulen küll kirikus, aga ega sellest rääkimisest ei saa alati aru. Kodus räägime üle."

Sealtsamast Piiblist pärineb ka Rita kindel usk Jumala tõotustesse: „Ma tean, et abi tuleb." Ta meenutab, kuidas talvel muutus liiklemine raskemaks. Oktoobris-novembris ei saanud enam üle jõe. Kaks-kolm kilomeetrit eemal jää kandis, teenistusele tuli minna suure ringiga. Kord oli veel ka paks udu: „Olin jää peal, kui kuulen, et kaldal haugub koer. Pimedal ajal lastakse ju taludes koerad vabaks. Mul oli aga vaja minna palvele! Kisendasin häälega Jumala poole. Ühel hetkel enam koera ei olnud. See oli ime!"

Mees tuli usule!

Tasapisi hakkas ka Juhan usuasjades avanema. Juhan oli küll lapsepõlves ja nooruses saanud usuõpetust, teadis Meie Isa palvet, aga oma tollast olukorda iseloomustab ta sõnadega: „Usuasjadega kursis, aga mitte usklik."

Juhanil ja Rital on kaunilt hooldatud aed ja Juhan on ikka armastanud sellega tegeleda. Pühapäeval aga püüti töövaba päeva pidada. „Noored olid juba kõrgkoolides, meil oli kahekesi aega seletada," meenutavad nad.

Mõnel korral käis Juhan ka teenistustel. Aja jooksul sai ta sõbraks tollase pastori Ilmar Kurega. „Kurg ei olnud pealetükkiv," meenutab Juhan asjade käiku. Mingil ajal hakkas Juhan tihedamalt koguduses käima. „Olin kord väga haige," räägib Juhan. „Rita manitses mind: Mis sa siin tukud, sured ära niimoodi! Millal sa ometi tuled usklike hulka!" Õigel ajal öeldud ärgitus kandis vilja. Juhan võttis kirikutee jalge alla ja ühel evangeeliumi nädalal tuli ta eestpalvele.

81aastaselt sai Juhan Pärnu Immaanueli koguduses ristitud. Mõne aasta jooksul teenis ta siis ka koguduse kantslist kaasa: vastavalt vajadusele luges Piiblit ja tegi teenistustel alguspalvet. Lõpuks ometi olid Rita ja Juhan täiesti samas paadis.

Võta ometi õige rada ette!

Oma elukäigu põhjal soovitab Rita neile, kel samuti abikaasa pole usklik: „Tuleb olla kannatlik ja jagada armastust. Ja Jumala sõna tuleb ikka kuulutada. Mind on aidanud, et märgin jutlused üles ja räägin kodus värskelt ette. Muidugi hoolega tuleb eestpalveid teha: hommikul, õhtul ja kogu päeva."

Juhan ise hindab oma elu tagantjärele: „Mul polnud kunagi midagi usklike vastu, aga sain kuidagi uimaselt ära elatud." Nüüd aga soovitab ta kõigile endasarnastele ususõbralikele aeg-ajalt kirikuskäijatele: „Mis sa tilgud, võta ometi õige rada ette!"

 

Kalju Keernik, Rita ja Juhani perekonnasõber, kauaaegne Sindi palvegrupi juht, Tõrva pastor aastatel 1989-1997.

Rita ja Juhan on meie pere ammused tuttavad: hästi sõbralikud ja kontaktihoidvad inimesed, ustavad oma usu poolest, säravad ja rõõmsameelsed. Sindis kogunes meie kodus 25 aastat palvegrupp, kus osales ka Rita. Palvetasime Juhani eest, et ta saaks päästetud. Juhani päästmine jäi sellesse aega, kui teenisin vahepeal 16 aastat kaasa Tõrva koguduses.

Nad aitavad, kus aidata saavad. Meil on suur pere. Kui meil elasid lapsed veel kodus, siis Rita ja Juhan aitasid meid mitmeti tomatite jt aiasaadustega. Oleme aidanud neil vahel remonti teha.

Ritas on innukust, energiat tohutult – see ei lõpe otsa. Mitu korda on ta haige olnud, aga tulnud jälle tagasi. Rita on ka tunnistanud koguduses.

Juhan oli paadimees, kui tal veel elujõudu rohkem oli. Tõi Rita alati üle jõe. Jõgi oli kärestikuline, seal oli tublisti manööverdamist, aga ta oli lapsest saadik jõega tuttav, sai hästi hakkama. Vedas ka meid vahel üle. Sindist sõitsime Ritaga liinibussiga koos Pärnusse teenistustele. Juhan oleks nagu juba tol ajal olnud kristlane, aga eks ta sinnapoole püüdles.

 

Uudised

2021-8-detsember

17 Detsember 2021
2021-8-detsember

SISUKORD  EKB Liidu tööharude jõulutervitusedMuusikaline jõulumõtisklus Liina Rahuoja Jumal kohtub meiega lapses Ermo Jürma Ines Kerikmäe: ma olen palju andeks saanud Daire Tiigivee Inglite kuulutus Petlemma väljal Teet Uuemõis 35...

Muusikaline jõulumõtisklus

17 Detsember 2021
Muusikaline jõulumõtisklus

Detsember 2021 Liina Rahuoja, Oleviste kogudus Kuigi kõik muu võib tunduda pinnapealne ja eemaletõukav, on isegi väikseim ülesanne muusikas nii haarav ja viib meid linnast, maalt, maast ja kõigest maisest nii...

Jumal kohtub meiega lapses

17 Detsember 2021
Jumal kohtub meiega lapses

Detsember 2021 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja Igal aastal toovad jõulud meid Petlemma sõime ette ja lubavad kohtuda Jumalaga, kes tuli maailma lapsena. Nad juhatavad lapse juurde ka meis endas. Jõulukirik, -laulud...

Ines Kerikmäe: ma olen palju andeks saanud

17 Detsember 2021
Ines Kerikmäe: ma olen palju andeks saanud

Detsember 2021 Daire Tiigivee, Tartu Kolgata kogudus Ehkki Ines Kerikmäe tundub esmapilgul pigem vaoshoitud, on ta oma väljenduslaadilt emotsionaalne ning räägib oma elust ja lähedastest ülivõrdeliste sõnadega. Kes Inest lähedalt tunnevad,...

Inglite kuulutus Petlemma väljal

17 Detsember 2021
Inglite kuulutus Petlemma väljal

Detsember 2021 Teet Uuemõis, Oleviste koguduse pastor Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale“ (Lk 2:10).Kui Jeesuslapse sünd ja inglite...

35 aastaga lahenenud jõululugu

17 Detsember 2021
35 aastaga lahenenud jõululugu

Detsember 2021 Hans-Joachim Berg, NDR See algas jõuluõhtul 1940, kuid oleks võinud juhtuda ka mõnel teisel päeval. Vastus saabus aga 35 aastat hiljem.Hans-Joachim Berg jutustab, et 1940. aasta jõuludel oli ta...

Hingehoidjana hooldekodus

17 Detsember 2021
Hingehoidjana hooldekodus

Detsember 2021 Innar Kruglov, hingehoidja Sotsiaalministeeriumi pilootprojekti raames on viimase pooleteise aasta jooksul Eesti suuremates hooldekodudes tegutsenud hingehoidjad. Ka minul avanes võimalus selles töös oma panus anda ja töötada Hellenurmes ‒...

PP-festival 2021 – usukindel ka veebis?!

17 Detsember 2021
PP-festival 2021 – usukindel ka veebis?!

Detsember 2021 Kreete Kristiine Kotiesen, Rakvere Karmeli kogudus Piiblipäevad „Usu Läbi“ toimusid 29.–30. oktoobril ‒ juba 43. korda. Selle aasta teema valiti, et virgutada kristlasnoori olema julged ja usukindlad selles, kelleks...

Nii on alati olnud?

17 Detsember 2021
Nii on alati olnud?

Detsember 2021 Toivo Pilli, kirikuloolaneEttekanne konverentsil „Väike kogudus ja suur maailm“, 2. oktoobril 2021, Tallinnas „Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud. Vaata, mina teen...

Impulsse Kolgata koguduse laagritest

17 Detsember 2021
Impulsse Kolgata koguduse laagritest

Detsember 2021 Tõnu Lehtsaar, Kolgata koguduse diakon Hiljuti jõudis vaatajateni Ermo Ripsi kaheosaline film "Mälestusi Kolgata koguduse laagritest". Film on kõigile kättesaadav Youtube’is. Filmi põhisisuks on ülevaade koguduse laagritest kolmekümne aasta...

Linke