September 2021 
Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor
„Õpetaja on minu ideaaltöö!“ Inglise ja hiina keele õpetaja Aili Roosimaa räägib säravalt kaasahaarava konkreetsusega. „Võiks kusagil mujal hullult raha kokku ajada – aga ma ikkagi oleks õpetaja. See on koht, kus Jumal muudab inimeste elusid minu kaudu, eneseusku, tööharjumust.“ Õpetaja Aili räägib innustunult õpilaste armastamisest ja distsipliinist. Ka sellest, miks õpetajad ei pea vastu ja mis üldse Eesti hariduses toimub. Ja kuidas kogudustes võiks vaimulikke asju hästi õpetada.
Võiks hullult raha kokku ajada – aga ma ikkagi oleks õpetaja.
One, two, three – ATTEN-TION!
Üheteistkümne õpetaja-aastaga on Aili Roosimaal välja kujunenud oma töövõtted klassi ohjamiseks. Kui ta intervjuu ajal sellest rõõmus-hoogsal viisil temperamentse konkreetsusega räägib, kujutan ma ette, et ka klassis on kord majas, aga mitte hirmust, vaid särtsakast energiast.
„Alustan inglise keele tundi: „One, two, three – ATTEN-TION!“,“ naerab Aili. „See on hea võte fokusseerimiseks, ümberlülitamiseks. Kui nad igaüks susserdavad oma asjadega, siis nad ei sa aru, et tund algas. Olen sõbralik, armastav ja militaristlik. Nad tahavad öelda mulle: „Yes, sir!“ Õpetan, et tuleb öelda: „Yes, mam!“ Kõnetan ka algkoolilapsi: „Sir!“. Eriti hästi töötab see siis, kui tuleb korrale kutsuda.“
Konkreetsust, sõbralikkust ja lastele individuaalset lähenemist on Aili õppinud õpetaja-eeskujudelt. „Kui olin ise tudeng, siis mu õppejõud oli Piibi-Kai Kivik. Ta hämmastas mind sellega, kuidas ta oli niivõrd sõbralik ja hooliv, aga samas konkreetne. Me ei tulnud sinna tegema pulli. Kui oli tähtaeg, siis oli tähtaeg. Mõtlesin, et tahaksin olla samasugune.“
Teine inimene, keda Aili vestluse jooksul korduvalt nimetab, on Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) direktor Kersti Nigesen. „Ta on suutnud panna terve koolitäie õpetajaid mõtlema iga lapse peale eraldi, üksikult. Vaatan lapsele otsa, üritan aru saada, mis ta päris võimed on – nii õppimise kui distsipliini võtmes. Mõni ongi teistsugune. Vastavalt sellele on komm, präänik ja „porgand“ motivatsiooniks. Jumal tuleb oma üleloomuliku abiga appi. Nii mõnigi lapsevanem imestab, kuidas ma tema lapsest olen nii hästi aru saanud.
Ma kunagi ei esita lapsele nõudmisi vastavalt programmile või grupi keskmisele tasemele. Kui võimekas laps võtab kaasa beebiraamatu, siis ma ütlen, et sorry, see pole sinu tase. Samas teisele on see sobiv – annab eduelamuse.“
Piibellik pedagoogika 
Tänapäeval on pedagoogilisi meetodeid ja suundi palju. Tunnen huvi, et kas on olemas ka piibellikku pedagoogikat? Vastus tuleb soravalt – küllap on Aili selle enda jaoks ammu välja mõelnud: „Arvan küll! Armastuses tõe rääkimine ja vastavalt tegutsemine. Suunata laps õigele teele tema noores eas, Õp 22:6. See välistab vabakasvatuse ja selle, et kui on mingi probleem, siis ma seda ignoreeriksin. Tänan ses osas oma kooli direktor Kersti Nigeseni jt juhte – iga probleem, mida koolimaja peal näen, on minu probleem, sest mina märkasin seda.“
„On selge, et Eesti hariduses on mõned asjad jube hästi paigas,“ on õpetaja Aili rahul. „Aga Lääne ühiskonnas läheb liiga palju humanistliku tilu-lilu peale: Ära sa ometi pinguta, see paneb sind halvasti tundma! Tohutu pingutamine selle nimel, et laps tunneks ennast hästi: et ei antaks koduülesandeid, koolipäevad lühemaks jne. Jumal tegi inimese selleks, et ta tööd teeks – vähemalt pärast pattulangust. Mulle see humanism üldse ei istu: inimese ja tema heaolutunde troonilepanemine on väga kohutav. Usun töötegemisse – rõõm ja puhkus tulevad ise vaikselt sealt juurde. Loodan, et ses osas koolid ei reformu: et kodune ülesanne toetab seda, mida koolis õpiti.“
„Mulle meeldiks, kui kõik koolid oleks sellised nagu VHK,“ vaimustub õpetaja Aili taas oma koolist. „Ühest küljest individuaalne lähenemine lapsele, ent samas ei tehta järeleandmisi sellistele omadustele, nagu enesedistsipliin, austamine jms. VHK on suutnud ka väga hästi integreerida loomingu väljendamise – nii muusika- kui kunstiõppe – muud õppe kõrvale.“
Usun töötegemisse – rõõm ja puhkus tuleb ise vaikselt sealt juurde.
Lugupidamine tekitab lugupidamist 
Kui pakun ettevaatlikult välja, kuidas sobivad kokku tänapäeva pedagoogika ja distsipliin, vastab Aili elavalt: „Olen ses osas hästi konservatiivne, olen ses osas hiinlane.“ Tõnis ja Aili Roosimaa elasid aastatel 1999–2010 Hiinas misjonäridena. „Kümne aastaga, mis olime Hiinas, muutus Eestis palju – minu meelest halvemas suunas – ses osas, mis puudutab endast vanemate ja kõrgemal positsioonil olevate inimeste austamist. Hiinas käib kõik tiitlitega. Kui laps teistmoodi pöördub, siis seda vaadatakse nagu kuu pealt tulnud kasvatamatut last.
11,5 aastat tagasi tulime Eestisse tagasi. Eestis oli vahepeal suhteliselt välja surnud tiitlite kasutamine: tädi, onu, õpetaja jne. See tundus meile tohutult lugupidamatu.“
Aili meenutab, kuidas alguses Eestis kooli minnes teda jahmatas, kui õpilane kõnetas teda selja tagant lihtsalt eesnime pidi: Aili! „Appi, kui kasvatamatu! Sain totaalse šoki sellest! Nüüdseks olen muidugi palju rohkem harjunud. Jään siiski enda juurde kindlaks: õpetaja on õpetaja. Olen oma õpilaste jaoks „õpetaja Aili“. Ma korrigeerin, et õpilane ütleks „teacher Aili“.
Leian, et kui ütlen välja austust väljendava sõna, siis see muudab midagi ka hoiakus. Kogu meie algkooli inglise keele kabinet on samal seisukohal.“
Aupaklikku suhtumist saab õpetada: „Kui nad ise on lugupidavad, siis neist ka peetakse lugu. Lapsi tuleb õpetada, et kui sa ütled niimoodi, siis ma tunnen niimoodi ja omakorda sinusse suhtutakse niimoodi. Laps ei tule selle peale, et ta ütleb midagi valesti! Armastuses tõe rääkimine on lastele vajalik.“
Selgitamist on õpetajatöös palju. „Üritan olla sõbralik ja armastav, aga väga nõudlik ja piire seadev õpetaja. Kui grupis on paar last, kes teiste arvelt ennast välja elavad, aga neil ei ole mingit erivajadust, siis ma võtan seda kui terrorismi. See ei ole okei: elada end välja teiste arvelt! Õpetan lastele, kuidas teistel oleks temaga koos parem õppida. Näiteks seda, et kui ümber on müra, siis aju teeb hullult tööd, et seda sealt välja saada. Tagajärjeks on see, et lõpuks laps väljub koolist peavalu ja väsimusega. On neid, kes suudavad hästi müra sees töötada. Aga enamik inimesi töötavad paremini vaikuses. Ma ei lähe õiendama, vaid selgitan: miks me tahame mõelda enne teise peale ja hoida ennast tagasi.
Lastele tuleb õpetada voorusi, mitte oodata, et ise õpib.“
Miks õpetajad ei pea vastu
Tunnen huvi selle vastu, miks juhtub, et paljud õpetajad ei pea koolis vastu? Õpetaja Aili seob ka selle austuse puudusega. „Nooremale generatsioonile ei ole õpetatud austust. Näeme seda ka kogudustes pastori vastu või bussijuhtide või lillemüüjate vastu. Kui õpetaja peab kogu aeg tegelema sellega, et teda üldse kuulatakse, siis see on üliväsitav. Ta ei saa teha seda, mille jaoks ta tegelikult on klassi ette läinud.
Selles on suur töö ära teha õpetajal endal: kuidas end kehtestada. Aga kui seda ei toeta kodu; kui kodus on suhtumine, et koolilt ostetakse teenust, siis kui õpetaja üritab kasutada ka kõiki õpitud võtteid, pole sellest ikkagi kasu. Või kui kooli juhtkond püüab meeldida lapsevanematele ega seisa õpetaja taga, on see mõttetu ressursi raiskamine. Parem siis juba midagi muud teha. Õpetaja on ikkagi ette valmistanud selleks, et õpetada.“
Roosimaa loetleb lugusid, mida ta on teistelt õpetajatelt kuulnud: „Lapsevanemad võitlevad selle vastu, et lastelt üldse midagi nõutakse; et laps peab alluma kellelegi; et laps peab tegema koduseid ülesandeid; et ei ole võimalik, et minu laps tekitas konflikt-situatsiooni. Kui siis kooli juhtkond ei ole õpetaja seljataga, ei ole võimalik seda tööd teha.“
Lastele tuleb õpetada voorusi, mitte oodata, et ise õpib. 
Kool on Jumala trajektoor minule
Viin jututeema sellele, kuidas ta paneb kokku Jeesuse jüngriks olemise ja õpetajaameti. Kuidas sa mõtestad ennast kristlasena koolis, kus põhiülesanne on olla ikkagi keeleõpetaja?
„Mõtestan seda väga selgelt oma misjonipõlluna: kool on see trajektoor, kus Jumal lubab mul liikuda igal päeval. Ma usun, et nendes kohtades, kus ma liigun, tahab Jumal midagi teha minu kaudu. Need klassid, kes mul on, on minu kogudus. See on minu põhimissioon: armastada neid lapsi. Olen näinud seda, kuidas laste elud on muutunud sellega, et ma reaalselt usun neisse.
Meie direktrissil on hea ütlus keeruliste laste kasvatamise kohta: „Ma taban neid head tegemast!“ Ka kõige keerulisemalt käituvatel lapsel on 45 minuti ajal midagi, mis tal õnnestub, näiteks et seekord ta pliiatsid ei kuku maha.“
Õpetaja Aili jutustab edukogemuse ühest poisist, kelle juures aastatepikkune armastav toetamine on nähtava tulemuse toonud. Ta kohtus poisiga 4. klassis: „Terava mõistusega, raske peretaustaga, seetõttu pigem ei õppinud. Püüdsin teda armastada ja usun, et see tuli välja: ütlesin, et sul on kõik olemas, et unistusi teoks teha, sul mõistus lõikab nagu sulavõi. Ainult üks asi, mis sul vaja on, on õppida tööd tegema: päriselt lugeda õpikuid ja teha neid igavaid ja tüütuid asju. Kui sa selle saad kätte, siis pole sul mingeid takistusi, paned nagu rakett teistest mööda. – See muutis ta mõtlemist nii, et nüüd ta lõpetas keskkooli suurepäraselt.“
Muidugi ei koosne õpetajatöö ainult edulugudest. „Üks aasta oli nii keeruline grupp, mida ma ei saanud tööle. Terve aasta! Et saaksime päriselt tööle. Lõpuks maikuus avastasin, et nüüd oleme saavutanud töörütmi. Olin enne seda valmis juba lapsed teisele õpetajale üle andma. Läksin igal õhtul koju mõttega, et olen läbikukkunud õpetaja.“
„Mõtlesin hiljuti, et kui mul oleks kõik võimalused, mis tööd ma teeks? Võiks hullult raha kokku ajada – aga ma ikkagi oleks õpetaja. See on minu ideaaltöö. See on koht, kus Jumal muudab inimeste elusid minu kaudu. Eneseusku. Tööharjumust.
Rääkisime näiteks noorte tüdrukute klassis, kuidas hoida end oma abikaasa jaoks: mitte käia deidilt teisele ja murda enda ja teiste südameid. Võibolla mõnele tüdrukule on see ainus koht, kus talle räägitakse sellest!
Kolleegide hulgas ka: kui kellelgi on mure, siis ütlen, et palvetan su eest. Alati ei tule vastused kohe, aga teinekord tulevad.
Kristlasena õpetajaks olemist ei saa üle tähtsustada: puutun palju kokku õpilastega, kes on vormitavad, õpetajate ja lapsevanematega. Super misjonipõld!“
Kuidas õpetada koguduses 
Haaran kinni misjonipõllu mõttest. Jeesuse suur misjonikäsk lõpeb sõnadega: „… õpetades neid pidama kõike, mida mina teil olen käskinud“. Kuidas õpetada koguduses niiviisi, et areneksid kõik: nii vastpöördunud kui aastaid Jeesust järginud?
„Ma ei tea,“ jääb Roosimaa siin vist esimest korda vestluse jooksul pikemalt mõtlema. „Põhiline õpetamine käib eeskujuga. Antakse edasi iseennast – see, mida me suuga räägime, jääb müraks. Sel, kes on 30 aastat olnud kristlane, on märksa kangemad väljakutsed, kui see, kes on äsja kristlaseks saanud. Pastor üksi ei pea kõike ära tegema. Kasvatab kogu kogudus: pühapäevakooli õpetaja, helitehnik, väikesed osadusgrupid. Keegi ütles, et jutluses võiks olla väljakutse igal tasemel kristlasele: uskmatule, noorele kristlasele kui vanale kristlasele. Jumala sõna on universaalne, aga väljakutset tuleb sõnastada erinevalt.“
Milline on kogenud kooliõpetaja jaoks hea jutlus? „See, mis räägib Jeesusest,“ on õpetaja Ailil vastus valmis. „Mis seab Jeesuse keskmesse. Mis ei tegele ainult heade mõtete ja argumentide esitamisega. Selline jutlus, mille kohta ma ei saa pärast öelda, et „nii hästi jutlustas“, vaid et „see muudab minu elu või suhtumist“.“
Aga mis sind ennast on kõige rohkem vaimulikult kasvatanud? „Rasked olukorrad,“ ei pea Aili kaua järele mõtlema. „Need, mis suruvad põlvili ja karjuvad näkku, et Jumal on ainuke lahenduseni viiv tee! Olukorrad, milles olen pidanud iseendaga võitlema ja siis tegema mingi otsuse. Eksimused, ämbritesse astumised. Jutlused, õpetused ja teiste inimeste eeskujud tulevad siis appi: kui ämber koliseb, siis need on see mõtetepank, mida tuleb hakata filtreerima – sest minu baasväärtus on see, et teha nii, nagu Jumalal on hea meel.“
„Ailit iseloomustades tulevad mõttesse järgmised sõnad: südamlik, hooliv, piire tunnetav. Temas on piisavalt mängulisust, aga ta oskab ka nõudlik olla. Kogu aeg ei ole fun, aga õppimine ei pea olema ka ränk töö, vaid tasakaal peab olema. Aili valdab seda balansseerimiskunsti. Kolleegina märkav, toetav ja lõbus. Rõõmustab inimesi sünnipäevadel imeliste õhupallidega, millel on soe soov kirjas.“
Margit Rüsse, Kaasõpetaja VHKst
Lapsed on otsustanud järgida Jeesust
Aili ja Tõnis Roosimaa peres kasvab kolm last, vanim läks ülikooli esimesele kursusele, noorim alustas uut õppeaastat 9. klassis. Lapsed on piisavalt suured, et juba usu suhtes oma valikuid teha. Nad kõik on jõudnud isikliku usuni Jeesusesse ja koguduste liikmed. Kuidas on Roosimaade peres toimunud usu edasiandmine?
„Oleme kõiki asju teinud koos lastega, KÕIKI!“ vastab Aili. „Kogu aeg on neil olnud võimalus koguduses panustada. Õnneks meie kogudus pole kartnud vigu teha. Lapsed ja noored ei tee täiuslikult: juhtmed lähevad sassi, 5-minutilise tunnistuse asemel teeb 1- või 20-minutilise tunnistuse. Pole pandud pahaks laste hääli teenistusel.
Eks lapsed vaatavad meie pealt argielu: kuidas me suhtume olukorda, kui sissetulekud vähenevad drastiliselt – kas läheme närvi või võtame rahulikult: „Vaatame, mis plaanid Jumalal on?“ Millesse me investeerime oma raha, aega ja energiat; ja mida neist asjadest koguduses räägitakse – sellest panevad pildi kokku. Kas need klapivad või on vastuolus.
Kuidas me lahendame olukordi Tõnisega. Kas me ärritume? Kas pärast palume andeks? Kas jääme inimest taga rääkima?
Lõpuks on see ikkagi puhas Jumala arm: kas ja kui lapsed tahavad isiklikult Jumalat tunda. Meie saame luua keskkonna ja anda edasi teadlikult väärtushinnanguid. Aga lõpuks teevad nemad ise oma otsuseid.“
„Olen jätkuvalt imetlemas Jumala antud oskust lapsi motiveerivalt julgustada ja püsivust õpetada vastutustundlikkust, mida Aili otse loomuliku võimena valdab. Ta on siiraim inimene, keda tunnen.“ Tõnis Roosimaa, 25 aastat Aili abikaasa
