Erich Tõkke – eesti mees Vancouveris

9/2008 Tarmo Kähr, Kärdla Baptistikoguduse pastor

Erich Tõkke on taasiseseisvunud Eestit külastanud 20 korda. Ta jagab oma muljeid.

Olen pärit Hiiumaalt. Meie kodus peeti ikka vaimulikke koosolekuid. Ka mina käisin eestpalvel, aga päästetud ei saanud. Mulle anti nõu hakata spordimeheks – maadlejaks ja kuulitõukajaks. Aga midagi rebenes mu sees; ma jäin haigeks ning olin suremas. Artur Saue ja Johannes Jääger tulid siis koos minu isaga äratusnädalal mu voodi juurde. Vend Jääger küsis enne palvet, kas ma tahan saada üheks väikeseks tunnistajaks? Mul polnud muud öelda kui „jah". Siis ta ütles, et seda on taevas kuuldud. Sellest ajast ma hakkasin paranema. 16-aastaselt andsin ma oma elu täielikult Jumalale ja hakkasingi tunnistama.

.

Milline oli su lapsepõlvekodu?

Olin meie kuuelapselise pere neljas laps, kõik mu õed-vennad on tänaseks surnud. Isa ja ema olid täpsed inimesed. Mis iganes karistati või tehti, see oli õiglane. Vanemad olid noorelt usklikuks saanud. Mina sain usklikuks sõja-ajal. Sain mobilisatsiooni ajapikendust, nii et võisin terve talve kodus olla, aga kevadel 1944 põgenesime Rootsi.

Räägi põgenemisest

Merel nägime Saksa laevu päris lähedalt, aga sealt ei märgatud meid. Mina usun, et Jumal võib teha pimeda nägijaks ja nägija pimedaks. Sakslased võtsid vahel paadi trossiga järele ja sõitsid siis nii kiiresti, et inimesed kadusid. Teinekord aga viisid Saksamaale. Nad ei lasknud põgenikke neutraalsele Rootsimaale minna.

Esmalt jõudsime Stockholmi. Rootsi usklikud olid väga rõõmsad, kui said eestlasi vastu võtta. Mäletan kohtumist, kui tundsin rootsi keeles alles kolme sõna: Jeesus, Aamen ja Halleluuja. Mina ütlesin käega südamele näidates: „Jeesus!" Keegi vend lausus selle peale „Halleluuja!" ja pastor Gustavson lisas „Aamen!" – ja meist said südamevennad.

Paari kuu pärast saadeti meid edasi Lõuna-Rootsi. Olin Rootsis peaaegu 24 aastat. Alguses kogunesid eestlased linnades ja pidasid omavahelist sidet. Usklike grupid ja kogudused kasvasid. Paari aasta pärast siirdusin ma pühapäevakoolitööle. Kolm aastat õppisin Örebro pastorite seminaris ja siis suunati mind rootsikeelse koguduse pastoriks. Ma käisin küll ka eestlaste vaimulikel konverentsidel ja toetasin nende tööd, aga põhiliselt jäin rootslaste keskele.

Kas sa tegid ka muud tööd?

Rootsi koguduse pastor olles sain ma selle töö eest palka. Hiljem Norrköpingis olin osakonnajuhataja ja tegin ka noortetööd, aga selle kõrval tegin ka metallitööd. Noortetööjuhina olin ma alla 40 aasta vana. Pühapäevakoolis käisid 6–7aastased, juuniorid I olid 9–12, juuniorid II 13–15. Juuniorid III tööd meil polnud. Minu juhtida oli korraga kuni 100 noort, lisaks olin piirkonna skaudijuht – kokku 150 noort. Töötasin misjoniskautidega. Meil oli põhiline koos käimine ja Jumala sõna õppimine. Skaudid pidid teadma 23. psalmi, vastama Piibli küsimustele, oskama sõlmi teha, andma korralikult käitumise lubaduse ja uskuma Jumalat. Eksamite sooritamise järel said nad kaelarätid ja paelad.

1960-ndate alguses elasin uusasula piirkonnas, kuhu ühe aastaga tuli juurde 60 uut perekonda. Lapsevanemad nägid, et seda hullu asja on ümberringi nii palju ja soovisid, et noored ja lapsed kuuleksid ka head sõnumit.

Meie perel oli väike korter. Et pühapäevakool sinna ära mahuks, tõstsime tundide ajaks oma mööbli kõrvale. Rootslased leidsid, et küll need eestlased on tublid ja ohverdavad, aga meie ei pidanud seda paljuks. Töö pidi saama tehtud ja Jumal aitas.

Kuidas Sa oma abikaasa leidsid?

Nägin oma tulevast abikaasat noortelaagris. Ta oli suurepärane laulja ja tal oli kitarr käes – tubli tüdruk. Ja siis selgus veel, et ta on pärit Vormsi saarelt. Olin juba varem mõelnud, et ma tahan kindlasti eesti päritolu abikaasat – sest võib-olla läheme kunagi eestikeelsele tööle. Hiljem Põhja-Rootsis pastorina töötades pidin külastama osakondi. Seal üks vanem vend ütles, et peab talveks muretsema ühe evangelisti, kes minu äraolekul maja kütaks. Ma ütlesin kohe, et ma muretsen ise evangelisti. Tegin siis Elsaga kauba ära ja me abiellusime. Aga ta ei rääkinud hästi eesti keelt. Me otsustasime, et loeme üheskoos läbi Uue Testamendi, nii et tema käes on rootsikeelne ja eestikeelne ja mina loen talle eesti keeles aeglaselt ja tema jälgib. Kui meil sai Uus Testament läbi loetud, rääkis ta vabalt, ilma aktsendita eesti keelt!

Kuidas sa sattusid Vancouverisse?

Vancouverist tuli kutse. Sinna sooviti saada nooremat meest, et eesti töö võiks edasi minna ja kasvada. Lahkusime perekonnaga Rootsist 1967. aasta sügisel. Palgaline pastor olin ma olnud ainult ühe aasta. Kanadas läksin ka ajalikule tööle. Mul oli Rootsist peenmehaaniku elukutse. Üks vend kutsus mind oma puutöökotta ja ma sain ka seal hakkama, sest puu on ju pehmem kui metall. Seda tööd tegin ma umbes 7 aastat. Seejärel sain metallivabrikus töödejuhatajaks, vaatasin seadmeid üle, hiljem läksin teise osakonda ja seal oli veel parem töö. Meie firma – Three Islands Steel – tootis naelu, terasvõrku, traati ja trossi. Nüüd olen ma ajalikust tööst juba 20 aastat kõrval olnud – aastad ju tulevad. Midagi oma huvides veel teen.

Vancouveris olid Kodukiriku raadiosaated ja oli ehitatud kirik. Seal olid ka teised kogudused. Ma küsisin soome pastorilt, mida teha, et rohkem inimesi saada. Tema ütles, et ega midagi teha polegi – eestlased on usu suhtes juba seisukoha võtnud. Kuidagi loomulikuks sai mulle Kodukiriku raadiotöö, mis on kestnud nüüdseks juba 47 aastat. Vaimulik sõnum on kõlanud igal pühapäeval poole viiest viieni. Alguses tegime raadiosaateid ise, hiljem kanti Torontos tehtud saateid Vancouveris üle. Praegu tehakse saateid kas Tallinnas või Kuressaares, Endel Meiusi paneb need kokku ja need saated kõlavad siis Vancouveris. Kohapeal peab olema organisatsioon, kes selle eest vastutab.

Sa läksid eestlasena rootsikeelsest tööst üle Vancouverisse. Kuidas sa inglise keelega hakkama said?

Ma olin ju juba varem koolis inglise keelt õppinud. Kuna eesti koguduses noortetööd peaaegu ei olnud, käisime me perega inglisekeelses koguduses. Sealne pastor palus mul olla tema abiliseks ja külastada vanu. Seda tööd tegin ma üle 20 aasta, olles hingehooldaja haiglas ja vanadekodus, aga ka peredes. Murdsime ka leiba seal, kus olid usklikud. Ma viisin seal läbi ka piiblitunde ühele grupile neli aastat. See kõik oli muidugi inglise keeles. Meil sellega raskusi ei olnud, eriti abikaasal oli inglise keel hästi käes.

Kui palju sa Eestis käinud oled?

Esimest korda käisin Eestis 1979. Mäletan, et kui olin Nõmme palvelas viimasel koosolekul, siis tahtsid kaks võõrast meest minuga vestelda. Ütlesin neile: „Pastor on siin ja kui soovite, võime teie eest palvetada." „Ei-ei, palun tulge välja." Mina vastasin, et mul on peale teenistust ajad kinni. Pakkusin, et õhtul võib Viru hotellist helistada, ehkki mul polnud selleks mingit kohustust. Trollis sadama poole sõites vaatasin ringi, ega ma neid mehi näe. Mul oli päris kiire laeva peale minekuga...

Järgmine käik oli 1989 – Gorbatšovi aeg oli juba palju kergem. Meilt nõuti viisat ja me pidime elama hotellis. Sellest alates olen peaaegu igal aastal tulnud, vahele jäi vaid 2004. Siis tuli Kanadas uus seadus – immigrandil pidi olema immigrandikaart. Andsin küll vastava avalduse sisse jaanuaris, aga kaardi sain kätte alles hilissügisel. Ma olen nii Rootsi kui ka Eesti kodanik – ega saa olla enam kolmanda riigi kodanik. Mul on Kanadas püsiv elamis- ja tööluba, aga ma ei saa olla riigiametnik ega valida esinduskogu, küll aga valida kohalikul tasandil.

Kuidas sa võrdleksid koguduste tööd eri paikades?

Igal pool on inimestel hingevaevad ja nad ihkavad rahu. Seda otsitakse mitmel viisil. Igal pool on omad kombed, kuidas jumalateenistust läbi viia. Kui Püha Vaim saab kogudust juhatada, siis kaovad rahvuslikud vaheseinad. Broadway kogudus, kus me käime, koosneb umbes 50 rahvusest. Pühapäeva hommikul tuleb kokku 1500–2000 inimest. Rahvus pole aga üldse teemaks – me oleme kõik üks Kristuses. Jah, kord aastas on meil niiöelda „lippude päev". Seina ääres lehvivad siis iga rahva lipud, kes koguduses on. Möödunud aastal kandsin ma rõõmuga Eesti lippu. Sel aastal palusin ma seda teha ühel nooremal eesti õel. Kui ma siia tulen, siis koguduse juhatus teab, et olen Eestis. Kogu reisi ajal olen nende eestpalvetes ja tagasi tulles viin neile tervitusi – ja nad teavad Eestit hästi.

Kanada kogudused kasutavad iga võimalust, et hingi võita. Koosolekul on võimalus anda oma nimi ja aadress ning järgmisel nädalal võtab pastor nendega kontakti. Aadressi andmiseks on välja pandud sedelid – kas pinkide lauluraamatusahtlis või kusagil taga. Inimene lihtsalt täidab selle ja temaga võetakse kontakti. Vahel on kümme uut kontakti korraga. Kui maakogudustest lähevad noored linna õppima, siis teatatakse linnakogudusele, et meie liige tuleb, otsige ta üles ja hoolitsege tema eest. Linna tulevaid noori peab jälgima, sest muidu nad võivad kaduda ja kaotada elava usu. Kui kaovad aga noored – kus on siis tulevik? Kanadaski jääb mõni kogudus nii väikseks, et töö tuleb lõpetada. Teinekord püüavad suuremad kogudused väiksemaid toetada, läkitades sinna mõneks ajaks oma liikmete hulgast abilisi. On sedagi, et kogudused satuvad nii suure võlakoorma alla, et peavad oma hoonest loobuma. Kui on vajadus kirikut ehitada, siis küsitakse koguduse liikmetelt, kui palju nad on valmis paari-kolme aasta jooksul ehituseks annetama. Kui lubadused on kokku arvestatud, võetakse pangalaen. Et selline maja, nagu Mustvee koguduse uus palvela, saab ehitatud ilma panga laenuta, oleks ka Kanadas suur ime.

Mida paned tähele eesti kogudustes?

Me peame usku sügavalt võtma. Me peame rohkem palvetama, et usklikud oleksid rohkem täidetud Püha Vaimuga, eriti noored. Noored ei tohi jääda poolele teele. Püha Vaimu tööd tuleb rõhutada. Ja muidugi sõbralikkus. Kuigi noored on teistmoodi, tuleb siiski olla sõbralik. Omal ajal, kui me ise olime noored, olime ju ka meie teistmoodi. Nii see on – aeg muudab. Olen 20 korda üle ookeani sõitnud – olen sellega püüdnud kuidagiviisi tasuda oma võlga vendadele, kelle elu on olnud raskem kui minul. Taasiseseisvusajaga on palju asju muutunud. Algul, kui siia tuli palju sotsiaalabi, käis palju inimesi koos, ka noored. Kui aga Eesti majandus hakkas paranema, siis need, kes käisid poole südamega, kadusid. Praegune heaolu on hakanud võitu saama nende üle, kes pole end täielikult Jumalale pühendanud. Väga paljud Rootsi usklikud saatsid rõõmuga abi Eestimaale – ja ka palvetasid, et see maa võiks vabaks saada. Ma ootan, et need, kes omal ajal tänuga abi vastu võtsid, võiksid nüüd rohkem huvi tunda ka vaimulike asjade vastu.

Mida veel lõpuks öelda sooviksid?

Jäägem ustavaks selles, mis Jumal on meie kätte usaldanud, nii Kanadas kui Eestis. Jäägem vendadeks ja töötagem üksmeelselt ja kõik au saagu Jumalale.