Töised tuik-SOONED koguduses

10/2008 Vilja Lige, Oleviste kogudus

Soonte perest võiks kirjutada väga lühikese loo – ilus ja tubli perekond. Nad oskavad kõike ja teevad kirikus kõike. Sellega oleks lugu valmis. Hea kujutlusvõimega lugeja arvab, et küllap on selles peres nii sõna- kui laulumehi ja võib-olla ka mõni pilli- või abistajamees. Neid koguduses lähedalt nähes ja tundes võib aga veel muidki andeid välja tuua. Märksõnadeks abivalmidus, teenimine, ohvrimeelsus, andekus. Ilus eeskujulik nimistu.

Käesolev lugu valmis vaatluse, interneti ja telefoni abil. Kui pereemaga telefonis rääkisin ja üht-teist kirja panna püüdsin, juhendas ta samal ajal poegasid, esitas neile küsimusi ja vahepeal kuulsin naeruga pooleks: „Meil käiakse päev otsa uksest sisse, uksest välja, uksest sisse, uksest välja."

.

Soonte kodu asub Tallinna kesklinnas, kuhu kostavad lisaks naabertänavate tihedale liiklusele ka Pika Hermanni lipuheiskamise ja Vanalinna kirikukellade helid. Pereema Varje armastab ikka öelda, et nad elavad (kunagises) Saaroni palvemajas. Palvemaja vaimsus on siin kodus säilinud. Sellest majast õhkub külalislahkust, soojust ja jumalakartust. Peres on lisaks Ermole ja Varjele kolm toredat noormeest – Hendrik (23), Priidik (19) ja Edward (15). Maja teises pooles elab Ermo ema Irlanda. Ja see pole kaugeltki kõik. Nii-öelda Saaroni palvemajas elab aeg-ajalt ikka muud rahvast ka. Neid, kel kusagil elada pole või lihtsalt hädalisi ja öömajalisi. Näiteks Varje laululapsi või poiste sõpru. Ka neid koguduse sõpru, kes on veel „vähe usklikud" ja keda igas kristlaste kodus kahjuks ei oodata. Vahel on õhtuti majas laulukoori rahvas või palvetajad. Köögis on alati pliit ja küpsetusahi tegevuses, toidulaud on kõigile külalistele rikkalikult kaetud.

Aga selles majas on veel midagi väga erilist. Kui läheksime ajas mõned sajandid tagasi, siis oli loomulik, et mõne suurema linnamaja söögisaali kogunes iga päev kümmekond inimest ning sageli olid makstud muusikud pererahvast lõbustamas. Soonte peres aga haarab vanem poeg viiuli või kitarri, keskmine flöödi ja noorim hakkab tšellot häälestama. Klaveri taha istub ema või keskmine poeg. Ilusat muusikat teevad. Ja loomulikult mitte ainult kodus, vaid ka kirikus. See ongi kõige imelisem, et nad mängivad igal pool, kus vähegi vaja. Lisaks kõigile suure koguduse vajadustele jumalateenistuste, matuste, pulmade, juubelite näol on neil ka külla minnes pillid kaasas. Nii on selle pere komme, nende ilus ja eriline visiitkaart. Mõni inimene võib küsida, kuidas see võimalik on, kes ja kuidas neid sunnib? Tundub, et kui ema oma tasasel rahulikul häälel väikse vihje teeb, on pillid nagu võluväel valmis pandud ning musitseerimine lähebki lahti.

Miks poisid just neid pille mängivad? Vanemad peavad seda Jumala juhtimiseks, näiteks ka mõlemad vanaisad mängisid viiulit. Nii pandi esimene poeg viiulit õppima. Teine sai flöödi ja kolmandale tuli mingi teise kõlaga pill valida. Ema muigab: „Turumajandus" ja lisab professionaalselt, „tšellomängijaid on vähe."

Ermo on mees, kes räägib vähe ja teeb palju. Tema ja õe lapsepõlv möödus selles samas armsas kodus, mida Ermo on palju laiendanud. Ta on tänase Tehnikaülikooli vilistlane ja töötab oma erialal, milleks on elektroonika. Tema töö on väga intensiivne ning igapäevased sõidud ulatuvad üle Eestimaa piiride.

Siinkohal võiks rääkida Jumala juhtimisest ja hoidmisest. Olgu see siis autoroolis, kõiges, mis lapsi puudutab või mistahes teises eluolukorras. Sooned on tänulikud, et nende pere ja kodu üle on Jumala kaitse ja vari olnud. Nende elu koosneb väikestest imedest, lapsepõlvest peale. Mitmed suured õnnetused on ära hoitud.

Kui Oleviste kirikusse tulla, siis võiks pikalt jutustada, kuhu Ermo oma käed külge pannud on. Lihtsam oleks ehk jälle öelda, mida ta teinud ei ole. Alustame sellest, mis välja paistab – muusikatööst. Ermo on laulnud kõigis Oleviste koorides, kui just naiskoor välja jätta. Kui lapsed olid väiksed, oli Oleviste lastekoor ja poistekoor Soonte pere osa. Lastelaagrid, suvefestivalid, välisreisid ja EKB Liidu lastepäevad olid kohad, kuhu lapsi viidi. Sellega kaasnes alati suur mure ja vastutus võõraste laste eest. Ei aidanud muu, kui tuli jälle põlved maha panna ja palvetada. Laste- ja muusikatöö kestab siiani. Kuna paljud lapsed olid mittekristlaste kodudest, siis olid Varje ja Ermo neile vanemate eest nii emotsionaalses kui materiaalses tähenduses. Erinevad muusikaprojektid laste- ja Maarja Vardja segakoori muusikalide ja salvestuste näol on võinud osa saada Ermo mitmekülgsest toest. Koguduses ollakse harjunud, et mastaapsed rekvisiidid on lihtsalt olemas ja paigaldatud, proovide vaheajal on suupisted enesestmõistetavalt laual. Aga, uskuge, ilma Ermo ja tema meeskonnata see nii ei oleks!

Kirikust välja astudes ei lõpe Ermo tegevus. Kui mõnel tuttaval või töökaaslasel abi vaja, on jälle põhjust arvata, et seal võib leida Ermo abistavaid käsi, sageli mõni poegadest abiks kaasas. Kes teeb, see jõuab, võib selle mehe kohta öelda. Ermo õpib Kõrgema Usuteadusliku Seminari Tallinna rühmas ning jagab ka koguduses vaimulikku sõna.

Varje pärineb Raplast 3-lapselisest usklikust perekonnast. Rapla Vabakoguduses oli ta teismelisena noortejuht ja pani teised omaealised ansamblis laulma. Tema muusikaõpingud jätkusid Tallinnas Otsa-koolis ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Ta töötab muusikaõpetajana ning tema õpilasi on kooli muusikatundidest meie kirikusse jõudnud, alguses toreda lauluõpetaja lastekoori, hiljem on aga mitmed neist pöördunud ning teenivad kaasa erinevates kogudustes üle Eesti. Laululaste suust võib vahel kuulda, kuidas Varje on neile rohkem ema, kui mõnel pärisema. Kooriproovis laule õpetades muudab ta vahel sõnu, tõlgib mõne fraasi uuesti või teeb ka lihtsalt uue laulu.

Mida võib veel Varje anneteks pidada? Ta on väga tubli perenaine – töötab metsas, aias ja põllul, tema keldri riiulid võivad alati sügiseks erinevate hoidiste üle uhkustada. Kui Piiblist Õpetussõnade lõpust tubli naise kohta lugeda, siis ongi seal kirjas Varje iseloomustus. Ta on palvevaimsust hoidev naine, kes oma pojad õigele teele juhatanud ja oma pere eest igati nii nähtavas kui nähtamatus mõttes hoolitseb.

Varje on õnnelik, et meie ühiskonnas on uus ajastu, mil koolide kirikukontserdid jõulude ajal on midagi sellist, millest varem unistadagi ei julgenud. Tal on ka mitmeid toredaid kristliku taustaga kolleege ja neid, kes vajavad teisi kristlasi enda kõrvale toeks.

Pojad Hendrik, Priidik ja Edward musitseerivad erinevates koorides ja ansamblites oma koguduses ja väljaspool. Muusikapisik on neid kõiki nakatanud. Ema ütleb oma rahulikul moel: „Vahel hakkavad oma raskeid käike harjutama öösel kella kolme paiku, ma ei saa kohe siin majas magada." Kui koguduses mõni koorijuht uut lauluseadet või fonogrammi soovib, tulevad kõige huvitavamad seaded Hendrikult. Näitena võib tuua eelmisel aastal ilmunud Maarja Vardja dirigeeritava Oleviste segakoori esitatud muusika. Hendriku seaded on kolme venna poolt esitatuna väga nauditavad. Lisaks pillimängule võib kõiki noormehi kuulda soolot laulmas.

Vanem poeg Hendrik on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli, praegu õpib Tallinna Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent Urmas Vulp'i viiuliklassis. Samuti töötab juba ERSOs. Laseme tal endast rääkida:

„Minu tööks ja hobiks on muusika. Viiul, kitarr, muusika kirjutamine ja stuudiotöö võtavad nii palju aega ära, et muuks seda lihtsalt ei jagu. Siis kui muud enam ei jõua teha, siis käin rulluiskudega sõitmas või lihtsalt jalutamas ning nautimas Jumala imelist loomingut. Kas siis mererannas või värskelt lõhnavas männimetsas.

Mulle meeldib koos perega kirikus käia, teha muusikat, laulda kooris, ehitada maja, pidada tähtpäevi. Kuna me oleme kõik juba päris suured, siis me ei tee enam paljusid asju koos vanematega. Pigem teeme kõike vendadega kolmekesi. Suurim kirg on meil kindlasti muusika ja selle kõrvalt ei jää väga palju aega teisteks tegevusteks. Üsna tihti teeme filmiõhtuid ja käime üritustel.

Need tegevused, mida terve perega teeme, on ikkagi seotud kirikuga.

Isaga koos tegeleme praegu väga palju ehitusega. Ema on pigem ülevaataja ja ta toob meile muidugi süüa ka."

Ema lisab: „Tal on kodus pill kogu aeg näpuvahel, ta ilma ei olegi."

Keskmist poega Priidikut lubavad ta vennad kõige andekamaks pidada, kuigi nad on seda kõik. Priidik lõpetas gümnaasiumi hõbemedaliga ja oli oma kooli tunnustatud muusik, mida oli isegi koolidirektor märganud ega olnud kooli kontsertidel kiitusega kitsi. Priidik räägib, mis talle meeldib:

„Flööt ja klaver on põhilised, peale nende meeldib lugeda, trenni teha, Edwardiga pinksi mängida ja hästi palju muusikat kuulata. Perekondlikud sünnipäevad on toredad, sest siis saab hästi palju süüa. Praktiliselt iga laupäev käime ka koos saunas (välja arvatud ema)."

Noorim poeg Edward õpib Muusikakeskkoolis. Temal on selline unikaalne klass, kus pooled õpilased on kristlased. Usuinimesed on ikka muusikat väärtustanud ja kirikutööle mõeldes pannakse lapsed muusikat õppima. Endast räägib ta järgmist:

„Mulle ei meeldi liiga palju esineda. Kirikus meeldib. Ja sportida meeldib, korv- ja jalgpall on lemmikud. Reisimine on tore. Lisaks pere- ja kirikureisidele olen ka koolireisidel käinud, näiteks Austraalias."

Soonte peres ei peeta paljuks katusel või aianurgas valjuhäälselt laulda ja ikka vaimulikke laule: „Jerusalemm, Jerusalemm..." või „Mu vend, mu vend, kas taevas ma teretan sind?" Uued naabrid on uurinud, et mis sorti rahvas see ka on? Ütleme, et mitte pühapäeva-kristlased.

Kuidas algas Varje ja Ermo ühine tee? Kui Varje Otsa-koolis õppis, nägi ta tänaval tuttavat Urvet, kes ütles: „Tule meile harjutama, meil ka klaver. Mis sa sinna sugulaste juurde ikka lähed!" Ja nii see ilus lugu algas, Urve oli lähedane, kuid tema vennast sai veelgi lähedasem, abikaasa. Eelmisel sügisel tähistati koos sugulaste ja sõpradega hõbepulma. Varje ja Ermo on pealtnäha erinevast puust, kuid nad sobivad. Kodused tööd on jagatud vastavalt vajadustele ja oskustele. Ermo töö on kirjavahetus, arvete maksmine, maja korrashoid. Kui tema poes käib, on Varje sõnul külmik täis. Hilisõhtuti meeldib neil koos koertega kõndimas käia, kodulähedane Stroomi rand on lemmikpaik. Ermo armastab ka poistega koos sportida ja muidugi maja juures töid teha.

Kui küsin, mida Soonte perele ei meeldi teha, vastab Priidik: „Ei tulegi kohe midagi meelde, asi on vist selles, et me ei tegele ebameeldivate asjadega."

Soonte pere kohta võib öelda lõpetuseks – 24/7 kristlased, 24/7 muusikat. Ja soovime, et inglitiib ikka saadaks ja Issand annaks jõudu, tervist ja inspiratsiooni!