Kuuskede kodu täidab muusika. Viljar Kuuse lugu

7-8/2011 Nele Otto

Oleviste kogudus

Võtta kellegi elu paari lehekülje peale kokku on ilmselgelt võimatu, aga sellegipoolest jagas muusik, muusikapedagoog ja kitarrimeister Viljar Kuusk ühel päikesepaistelisel augustikuisel pärastlõunal mõningaid momente oma senisest mitmekülgsest eluteest.

Muusikast

Mäletan, kuidas kord ostis isa mulle kas jõuludeks või sünnipäevaks pisikese kuue-rublase laste kitarri. Ta oskas mängida üht lugu, mille sõnad olid „Milleks ehitas laeva nüüd Noa...". Ja see on mulle millegipärast jäänud hinge rohkem, kui kogu muusikakoolis käimine ja viiuli õppimine.

.

Ilmselt oli meil baptistide ringkonnas kadunud Ruudi Nõlvaku eeskujul muusika väga populaarne. Nimetaksin teda kirikurahva Gustav Ernesaksaks – temast peeti tõesti lugu ning ta tegi tolle aja kontekstis väga tänuväärset tööd. Ma arvan, et sellest tingituna valitsesid eriti väikelinnades suured ideaalid ja nii pandi meiegi pere kõik viis last muusikakooli viiulit õppima.

Nimetaksin Ruudi Nõlvakut kirikurahva Gustav Ernesaksaks – temast peeti tõesti lugu ning ta tegi tolle aja kontekstis väga tänuväärset tööd.

Tolleaegne põhiline ellusuhtumine oli, et kui midagi ei meeldinud, tuli ära kannatada, ja eluoludest tingituna oli sellist kannatamist palju. Elu ei olnud kerge. Ma mäletan pikki perioode, kus me sõime leiba ja peale määrisime isa vanemate talust toodud mett. Koolis lihtsalt pidi käima ja sellega seoses mul erilist armastust muusika vastu ei olnud, küll aga oli see armastus kitarri vastu, mida ma kodus tinistasin. Siiski arvan, et nii geneetiliselt kui ka kasvatuslik-kognitiivselt on minu, ja ka Üllari ja õdede meelelaad – selline tundeline, natuke valuline – igati sobiv selleks, et muusikaga tegeleda. Kitarr on ühel või teisel moel jäänudki läbi elu mulle mingiks "oma toaks".

Kui ma 15-aastaselt Tallinnasse muusikakeskkooli ja konservatooriumisse õppima tulin, leidus hulgaliselt tädisid, kes elasid üksi oma majas ning võtsid heameelega vähese raha eest üürilisi. Tihtipeale oli vaja näiteks puid lõhkuda või tõi isa koormatäie puid ning selle eest sai seal olla.

Samal ajal hakkasin kaasa lööma ka Tarmo Vardja ansamblis, kus olid juba ees kaks vanemat õde. Olin seal ehk neli-viis aastat, kuni koolis läks aina kiiremaks ning tulid igasugused sõitmised ja esinemised professionaalsete muusikutega, mis võttis aja ära.

Effataa aeg on meelde jäänud väga toredana. Kirikus oli ka talvel soe ning me elasime, õppisime ja mängisime seal. Mulle on mällu sööbinud üks õhtu, mil ma parajasti õppisin midagi, kui Maarja kabeli uksest tuli välja üks rebasevillast rätikuga vene naine, kargud käes, ja õppis käima. Ta ise oli nii meeletult erutatud ja karjus vene keeles „halleluuja". See oli täiesti vapustav pilt. Ja muidugi ka see, kuidas me pärast koosolekuid pluss seitse ja miinus seitse prille ette proovisime ning äravisatud kuuldeaparaatidega mängisime – neid oli massiliselt. Sellised asjad ei unune ära ja need määravad edaspidise elukäigu.

Kõige eredam muusikaline mälestus on seotud sellega, kui Ameerika bänd Living Sound käis Effataal külas. Nad olid väga tasemel ja tolle aja kontekstis oli see tõesti meeletu elamus. Piirid olid ju kinni ja selle peale, et nemad esinesid, tuli Eesti kohaliku popmuusika koorekiht kirikusse kohale.

Kuna mul on selline kaval pill nagu vioola, mille professionaalseid mängijaid oli tollal vähe, hakati mind juba noorelt igale poole Venemaa turneedele kaasa võtma. Härra Samuel Saulus oli Nõukogude Liidu rahvakunstnik ja temal oli pisike ansambel Tallinn Barocco, millega ka mina mööda Venemaad ringi rändasin. Saulus oli ülimalt koloriitne kuju. Ma sain palju reisida ja ka raha – võisin näiteks kahenädalase reisi pealt teenida 300 rubla, mis oli üliõpilase kohta väga suur summa.

Tol ajal korraldati ka vabariiklikke keelpillimängijate konkursse ning ma mäletan, et oma pilli peal võitsin ma selle ära. Niimoodi jäin ma silma Urmas Vulbile, kelle kvarteti vioolamängija oli pagenud Soome parematele jahimaadele, mis tollal kombeks oli, ning seetõttu ei olnud neil vioolamängijat. Mäletan, kuidas ta ühte ERSO proovi tuli, mind Tallinna Keelpillikvarteti proovi kutsus ning hiljem ka ettepaneku tegi nendega liituda. Ja see ettepanek määras minu edaspidise elu väga suurelt. Tegu oli rahvusvahelisel tasemel muusikarühmaga. Mängisin seal kokku viis aastat, lõpuks organiseerisin ka ise kontsertreise. Sellega seoses õppisin ma ära rootsi ja saksa keele, suhtlesin pidevalt inglise, vene ja loomulikult ka soome keeles. Me rändasime läbi kogu Euroopa, käisime Ameerikas. Plaadistasime põhiliselt ühele Rootsi rahvusvahelise tasemega plaadifirmale BIS, mis toimib praegugi. Meie plaate müüdi maailma suurimates plaadipoodides. Juhan Peipman näiteks ostis meie plaadi Austraaliast. Professionaalse karjääri mõttes on see kõige rohkem, mida ma teinud olen.

Kui mu sõbrad meile külla tulevad, siis nende reaktsioonist ja suhtumisest ma saan aru, et mul vist läheb hästi.

Muusika on minu jaoks alati seotud mingisuguse emotsiooniga, tihtipeale on see lihtsalt mõni isiklik emotsioon, mis tekib muusikat tehes, ja loomulikult ka väljastpoolt. Paljut sorti muusikat ma tegelikult ei saa teha, sellepärast et mu enda hing ei hakka sellega kaasa helisema. Ma olen kasvatatud kirikus musitseerimiseks ja see emotsioon, mis kaasneb ülistusmuusikaga, on minu jaoks kõige sobivam. See emotsiooon, mis mul muusikat tehes tekib, on lihtsalt reeglina vaimulik või sellega vähemalt väga tugevasti seotud.

Muu kõrvalt olen ma kogu aeg muusikaakadeemias vioolat õpetanud, kokku umbes viisteist aastat. Õpetamise töö meeldib mulle sellepärast, et mulle meeldib suhelda. Õpetamine, asjade ära seletamine tuleb mul ka kenasti välja. Kuna tegu on eratundidega, kus sa oled kaks korda nädalas teise inimesega tund aega ühes ruumis koos, saad sa temaga tuttavaks ning tekib meeldivaid inimlikke suhteid. Vahel tundub, et võiks pastori valge suhkrutükikese ka endale kurgu alla riputada, sest tegelikult räägitakse tundides väga paljud asjad südamelt ära.

Õpetajatööle lisandus lõpuks üks väga armas ja tore amet – see on pillimeistri oma. Ma käisin Rootsis ühe rahvusvaheliselt tunnustatud meistri, Per Hallgreni juures õppimas. Üks mu patroonidest sel teel oli Heiki Mätlik. Pillimeistri amet on selline, mis mulle väga sobib ja viimasel ajal on saanud tegelikult mu põhiametiks. Ma ehitan kitarre ning parandan viiuleid ja kitarre. Ja see õnnestub mul täitsa kenasti.

Jumalast

Minu seisukoht on, et kui vanemad on tõsised kristlased, siis jääb see ka lastele külge. Kui sa oled mingisuguse lõhna sees, siis see lõhn jääb lihtsalt külge. Kui sa oled kristlikus kodukeskkonnas, siis see atmosfäär on seal üleval, vaim on seal kohal, nii et see jääb sulle külge, sa oled selle sees ja imbud sellest läbi. Kristlikust kodust pärit inimestel on teatud eluperioodil vaja lihtsalt teha otsus, et mis saab edasi. Aga tegelikult on neil see asi juba olemas.

Oma päästmispalvet olen ma lausa mitmel korral lugenud, sest kui Effataa ajal pärast koosolekut koguneti päästmis- ja tervenemispalveid tegema, siis küsiti mult üsna tihti, kas ma olen juba päästetud. Paaril esimesel korral ei osanud ma vastata ja sellest kõhklusest piisas, et me ette läksime. Ma ei ole mässaja, vaid pigem selline vaikne opositsionäär ning ei tahtnud hakata tüli tekitama või vaidlema.

Keelpillikvarteti aeg oli tegelikult ka hästi pingeline, sest olin pooled nädalad kodust ära. Elasime tollal Lasnamäel ühetoalises korteris ja ka näiteks esimese poja sündimise ajal olin ma parajasti kodust ära ja sain sellest teada telefoni teel. Nii sattusin ma ühel hetkel psühholoogilisse madalseisu, mida tänapäeval nimetatakse läbipõlemiseks. Ma pidin loobuma kõigest. Aeg, kui sinu lelud sinu käest ära kistakse ning kõik see, millega sa ennast seostad, su identiteet laguneb, on päris õudne. Olin sel ajal põhiliselt laste juures kodus ja tegelesin natuke ka käsitööga – valmistasin viiulipatju. Need olid päris head ja mul õnnestus neid isegi Soome ja Austraaliasse müüa. Selle aja sisse mahub tegelikult ka transatöölise amet K-arvutisalongis, kus ma lõpuks käisin ka ise, kohver käes, klientide arvuteid parandamas.

Kuidas ma sellest madalseisust välja tulin, on omaette lugu, üks imede jada. Õigel ajal sündisid õiged asjad. Võiksin isegi öelda, et leidsin seeläbi enda jaoks Jumala, kuigi ma usklik olen ju kogu aeg olnud. Selle kogemuse, et sa palud ja saad, et vastus tuleb, sain siis selgeks. Selgituseks olgu öeldud, et raskemat sorti läbipõlemised võivad inimese psüühiliselt sandistada kogu eluks ja halvimal juhul võib asi lõppeda isegi surmaga.

Üks väga oluline osa sellest imede jadast oli Jumala poolt antud erilisel sõprusel Elo Toodoga, kes mu kodust välja tiris ja kellega kahasse me Raadio 7-le saateid hakkasime tegema. Mängisime kunagi koos Taavo Remmeli ansamblis, kus olid veel näiteks Mehis Metsala, Kadri Hunt ja Margo Kõlar. See oli väga tore ja oluline aeg, esinesime koos ja tegime lindistusi. Raadio 7 perioodil mõistsin ma järsku, et suur protsent inimesi elab oma elu lõpuni, omamata ühtki sõpra, pidades ekslikult häid tuttavaid sõpradeks. Arvan, et pelgalt vaimuliku töö objektiks olemisest ei piisa – tõsistest elukriisidest saab välja aidata ainult tõeline sõber.

Kui Jumal midagi annab, siis ta hakkab põhjalikult andma. Kui ta üles tõstab, siis ta tõstab põhjalikult ja süstemaatiliselt, mitte juhuslikult. Ja siis tuleb kõik järjest – töö, elukoht ja kõik muu. Paar aastat käisime koos abikaasa ja veel paari perekonnaga Annely ja Enn Veevo kodus palveõhtutel. Mulle meeldis Annely väga konkreetne olemine – ta võttis märkmiku välja ja kirjutas üles, mida keegi tahab. Kui ma kord hiljem seda märkmikku lehitsesin, tuli lausa väike õõv peale, sest ma ei leidnud palvet, millele ei oleks vastatud.

Raskematel aegadel õppisin elama ühe päeva kaupa ja ma olen selle oskuse üle täitsa õnnelik. Elan siin ja praegu, ilm on ilus, taevas sinine, männid, tuulekene – mul on hea olla. Miks ma peaksin mõtlema, mis homme saab? Ja kui midagi peab saama, küll siis saab. Kui jõudumööda püüad südame puhta hoida, siis ei ole ju põhjust arvata, et midagi väga nässu läheb.

Perest

Tahan kindlasti lisada, et kui ma oleksin abielus kellegi teisega, siis ma ei kujuta ette, mis minust oleks saanud. Kui ma räägin oma naisest Talvist, siis kasutan ainult ülivõrdeid. Mul käivad tihti õpilased külas ja kord ütles üks tüdruk, et mu poistel läheb raskeks – tavaliselt valitakse naine ju ema järgi ja kuidas nad sellise leiavad. See kõlas väga ilusalt, aga on tegelikult ka tõsi. Just täna meenus mulle, et kui ma olin Nõukogude sõjaväes, siis nägin unes tema kodu, tema isa ja teda teatud moodi, niiviisi et ma sain aru, et see vist on mu tulevane abikaasa. Kohtasin teda esimest korda pärast sõjaväge. Muusikaarmastus on meil küll mõlemal, aga tegelikult oleme me täiesti erinevad inimesed. Me täiendame teineteist.

Kord ütles üks tüdruk, et mu poistel läheb raskeks – tavaliselt valitakse naine ju ema järgi ja kuidas nad sellise leiavad.

Hästi suureks õnnistuseks on meile olnud majaehitamine. On väga suur vahe, kas sõita rattaga vastutuult või allatuult. Kui Jumala õnnistus on peal, siis on see nagu allatuult minek. Kui Jumala õnnistust ei ole, siis on vastutuult ja üsna kõva tuul. Mõni punnitab ära, aga sel juhul millegi hinnaga – väga paljud abielu hinnaga, paljud närvide hinnaga. Majaehituse puhul lükkas Jumal niiviisi tagant, et Talvi tahab näiteks siiamaani värvida, sest tal tuleb siis õnnetunne peale. Ehitamise ajal ma mõtlesin, et peaks kõik need imed kirja panema, nagu Vanas Testamendis õpetatud on, aga kahjuks jäi see tegemata.

Maja on meil praegugi muusikat täis. Poisid mängivad kõik – vanim poeg Martin õpib Otsa koolis klarnetit ja esineb kohati juba Eesti tegijatega koos. Ta mängib džässi ja samuti kirikus. Kaarel õpib Vanalinna Hariduskolleegiumis ning Mihkel lõpetas viiuli erialal l Nõmme muusikakooli ja läheb Otsa kooli eelõppesse trumme õppima. Kaarel ja Mihkel löövad nelipühi kirikus kaasa, vahel ka Olevistes. Praegu on tegelikult samamoodi nagu vanasti, et muusikud käivad ühest kirikust teise, ja see on hästi tore, sest sellega avardub ka maailmapilt. Sa ei arva, et ainult ühes kirikus on õige õpetus. Igal pool on toredad inimesed ja igal pool on Jumal.

Ma kujutan ette, et poegadel on kaht sorti eeskuju – ühelt poolt mina oma muusikaliste tegemistega, teisalt Talvi isa, Ruudi Nõlvaku poeg, oma teaduslikul teerajal. Ta on loodusteaduste doktor ja rahvusvaheline tipptegija. Nii et teiselt poolt inspireerib poisse vanaisa ning ka loodusehuvi on neil ilmselt tema pärast kõikidel tugevalt sees. Nad on hästi kompleksivabad ja rõõmsad poisid.

On üks tore lugu, et sõbrad saavad omavahel kokku ja üks küsib teise käest, kuidas elu läheb. Teine vastab, et hästi vist, et vähemalt kõik on kadedad. Kui mu sõbrad meile külla tulevad, siis nende reaktsioonist ja suhtumisest ma saan aru, et mul vist läheb hästi. Meil on väga tore kodu ja hea õhkkond. Ma olen õnnelik.