10/2011 Margilja Lõhmus, KUS üliõpilane
Lilian Tulp (34) on abielus Jaaguga ja neil on kaks imearmsat poega: 5aastane Toivo ja aastane Taavi. Lilian töötab nüüdseks juba seitse aastat müüjana Valduste OÜ kaupluses „Sõbralt Sõbrale". Samal ajal õpib ta Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Kuid Liliani elu on kõike muud kui kerge olnud – varajane vanemate kaotus, traumaga sündinud laps, kiusatus elust lahkuda. Teekäija küsis noore ema käest, kuidas ta kõigest sellest on suutnud läbi minna kaotamata usku ja rõõmsameelsust?.
Kuidas sa suhtud arvamusse, et kui inimene annab oma elu Jumalale, saab tulevik hea ja ilus olema?
Sellele küsimusele olen ma palju mõelnud. Millegipärast meeldib inimestele, kes ei tunne Jumalat, mõelda, et kui sa käid Kristusega, siis peab sul elu olema nagu lill. Kui tulevad kannatused, siis küsitakse kohe: „Kus see sinu Jumal nüüd on? Miks ta laseb sellel kõigel sündida?" On ka neid inimesi, kes ütlevad sulle, et mõtle, kus sa oled pattu teinud ja kahetse seda! Piibel ei räägi meile, et Jumalaga käies ei tabaks meid ükski kannatus ega probleem. Meie kõigi elus on oma kitsaskohad. Jumal on öelnud, et me võime oma raskused kanda tema ette ja ta annab meile jõudu ja tarkust koos temaga nendest läbi tulla.
Minu kallid kooliõpetajad panid rahad kokku, et mul oleks süüa ja tõid mulle riideid.
Enne täiskasvanuks saamist olid kaotanud nii ema kui isa. Jäite vennaga kahekesi. Kuidas te selle olukorraga toime tulite?
Isa suri, kui ma olin alles 5-aastane. Ta oli oma ametilt elektrik ja sai tööõnnetuses surma. Ema kasvatas meid üksi ja vanaema oli talle suureks abiks. Aasta hiljem suri üks vanaema ja kui ma sain 15, siis suri teine. Järgmisel aastal matsime ka oma traagiliselt surma saanud ema. Siis jäimegi vennaga kahekesi. Tema oli minust 2 aastat vanem, aga ema surm oli talle liiast – ta ei suutnud oma eluga toime tulla.
Kus see sinu Jumal nüüd on? Miks ta laseb sellel kõigel sündida?
Mul tekkisid suured peavalud ja ma ei suutnud täiskoormusega õppida ning läksin üle Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumisse. Ema surma järel selgus, et ma ei saa toitjakaotuspensioni, kuna õpin osalise koormusega, nii jäin täiesti ilma sissetulekuta. Siis sain tunda, kuidas Jumal kannab läbi kõikidest raskustest. Minu kallid kooliõpetajad panid rahad kokku, et mul oleks süüa ja tõid mulle riideid. Käisin palju ametkondi läbi, et saada toitjakaotuspensioni.
Leidsin tee Jeesuse juurde just aasta enne ema surma. Olen südamest tänulik pastor Jüri Jürgensonile ja tema nüüdseks lahkunud abikaasale Marisele, kes võtsid mind enda juurde elama. Tänu neile sain ma oma leina läbi elada ja mulle oli alati keegi toeks. Püüdsin ka oma venda trööstida ja aidata nii, nagu suutsin, aga mul polnud selles vanuses selleks piisavalt oskusi. Mõistsin, et kui sinu sõbral on lein, siis mine ja ole talle toeks! Kui sa ei oska midagi rääkida, siis ole lihtsalt temaga koos.
Ometi leiad sa oma lapsepõlest nii palju positiivset!
Nõukogude aja lõpp, millesse mu lapsepõlv jäi, oli päris raske, kuid õpetas inimesi kokku hoidma. Mäletan, kui vahetasime seebitalonge suhkru või jahu omade vastu. Järjekorrad olid pikad, aga poed tühjad ja kui sinna midagi toodi, sai seegi kiiresti otsa.
Aga eks lapsepõlv möödus mul ikka nagu igal lapsel. Olin suhteliselt elava loomuga, veetsin palju aega väljas teistega mängides ja puude otsas ronides. Sageli olin vanaema juures, kes oli väga armas ning suure südamega inimene.
Alates 7. eluaastast käisin igal suvel kõplamas ning maasikaid ja kapsaid istutamas, et teenida sügiseks koolivahendite jaoks raha. 14-aastaselt sain juba tulusamale tööle – põllule kive korjama. Lahe seik oli siis, kui 15-aastaselt läksin heinatööle rublade ajal, aga palka sain juba kroonides. Tollal sai 1 krooni eest juba sööklas söönuks.
Vanaema rääkis mulle Jumalast ja kasvatas nägema kõlbelisi väärtusi. Tema ei saatnud kunagi kedagi tühja kõhuga ära ja kui kellelgi polnud midagi selga panna, siis ta andis riideid. Kui oli vaja öömaja, siis ta pakkus seda, kuigi see võis tähendada, et 8 inimest magasid ühes toas.
Kuidas sina ise tee Jumala juurde leidsid?
Esimest korda sattusin ma kirikusse, kui olin 12-aastane. Üks sõbranna kutsus mind metodisti kogudusse. Ma hakkasingi seal käima, saamata küll paljudest asjadest aru. Seal olles ma tundsin, et keegi kõnetas mind – siis ma veel ei mõistnud, et see on Jumal. 16-aastaselt lugesin lehekuulutust, et pühapäevakooli oodatakse uusi lapsi. Kõhklesin, kas helistada või mitte, kuna olin juba ju nii vana. Helistasin siiski ja Tartu Salemi koguduse tollane noortejuht Harli Jürgenson julgustas mind tulema. Nüüd on see kogudus mulle koduks juba 18 aastat.
Oled leidnud oma kutsumuse koguduses?
Kolm aastat tegin Võnnu koguduses pühapäevakooli. Suhtlen tollaste lastega siiamaani, nüüd on nad juba kahekümne ringis. Enne abielu sai paar aastat käidud abistamas koguduse eakaid liikmeid. Olen tegutsenud ka misjonigrupis. Käisime maakogudustes, laulsime ja tunnistasime seal, suvel korraldasime üritusi maakohtades. Praegu laulan Salemi ülistuskooris, enne seda laulsin mandoliinikooris. Heameelega osaleksin mõlemais, aga pere kõrvalt ei jää aega.
Kuid nüüd on sul veel jõudu õppida kõrgkoolis?!
Aastaid tagasi lugesin kuulutust, et usuteaduslik seminar võtab vastu uusi tudengeid. Tundsin sel hetkel, et Jumal kutsub ka mind ja nii ma läksingi katsetele. Ma olen väga õnnelik õppimisele pühendatud aja eest. See on avardanud minu mõtlemist Jumalast ja tema sõnast. See on pannud mind nägema asju pisut teisiti ja ma olen leidnud ka vastuseid paljudele oma küsimustele. Olen saanud selle aja jooksul uusi toredaid sõpru.
Kuidas te Jaaguga teineteist leidsite? Kas sähvatas äratundmine teie vahel esimesest hetkest või kasvas see tasapisi?
Jaaguga saime tuttavaks 7 aastat tagasi ühes internetifoorumis, kus me tihti filosofeerisime elu küsimuste üle. Mõni aeg hiljem vahetasime oma MSN aadressid ja suhtlemine tihenes. Nii olime kirjasõbrad umbes aasta. Esimest päriskohtumist lükkasin mina muudkui edasi, kuna kartsin natuke: ikkagi võõras inimene – kes teab, kuidas läheb. Kuid kõik mu kartused osutusid asjatuiks. Ja siis ühel väga külmal talvepäeval leidiski see aset – istusime kohvikus ja ajasime mitu tundi juttu. Mõni aeg hiljem otsustasime, et soovime endile ühist tulevikku. Otsustasime, et tahame teineteisega kõike jagada nii headel kui ka rasketel päevadel. Seega oli see pikk protsess, mis kasvas sõprusest armastuseks ja jõudis ühise pere loomiseni.
Kas õige inimese leidmine käibki kristlasel nii lihtsalt ja libedalt?
Minu elus on olnud enne abielu kaks tõsist suhet. Üks lõppes, kuna inimene osutus väga armukadedaks ja kontrollivaks, mis näitas, et tal puudub usaldus.
Teine tutvus lõppes, kuna noormees kuritarvitas minu usaldust. Seda on kerge kaotada, aga väga raske tagasi võita. Ma andsin küll talle andeks, aga endist usaldust ei õnnestunud taastada.
Mida pead perekonna püsimise ja heade suhete võtmeks?
On vaja armastada, teineteisest hoolida ja lugu pidada. Teades, mis teeb teise inimese õnnelikuks, teha talle neid asju armastusega.
Selleks, et abielu püsiks ja toimiks kaua, peavad mõlemad pooled suhetesse panustama. Tuleb leida laste kõrvalt mahti ka teineteisele, veeta koos toredasti aega: käia teatris, kinos, kontserdil või lihtsalt koos vaikselt ja õdusalt õhtustada.
Rõõm lastest on tulnud teie perele läbi valu.
Esimene sünnitus kulges raskelt ja oli nii mulle kui ka abikaasale ränk läbielamine. Laps tuli ilmale erakorralise keisrilõikega ja ma nägin teda alles 10 tundi hiljem. Arstilt kuulsin, et laps vajab verevahetust ja et tal on paremal pool suur verevalum, kuna ta oli mõnda aega hapnikuta. Minu pojal oli olnud ajuinfarkt.
Meie jaoks on see Jumala ime ja arstidele suur vedamine – vaid 15%-l sellistest lastest saab kõik korda ja meie laps kuulub nende hulka.
Jumal saatis mulle haiglasse erinevaid inimesi, kes mind julgustasid. Jumal kõnetas mind ka palve ja Piibli lugemise kaudu: looda minu peale, ma kannan sind sellest läbi.
Elasime üks päev korraga. Mul polnud kordagi mõttes, et ma võiks oma lapse ära anda. Me armastasime teda väga. Arsti soovitusel käisime esimesel aastal pojaga kaks korda nädalas võimlemas ja ujumas – see tõi häid tulemusi. Meie Toivo hakkas roomama, kõndima ja ta ei longanud. Kui ta läks 2aastaselt lasteaeda, hakkas ta kohe rääkima.
Toivole tehti aasta pärast uus tomograafiuuring, mis näitas, et ta on hästi paranenud. Meie jaoks on see Jumala ime ja arstidele suur vedamine – vaid 15%-l sellistest lastest saab kõik korda ja meie laps kuulub nende hulka.
Nüüd on meie peres palju rõõmu. Igal hommikul, kui poja ärkab, siis teeb ta meile mehega pai ja kalli ja see on nii hea tunne. Ükskõik, kui suur või väike on meie mure, ei ole me sellega üksi. (Ps 37:5)
Meie teine laps Taavi sündis plaanilise keisrilõikega ja ma ei muretsenud, et midagi võib viltu minna. Eelnevalt olime pastor Meego Remmeliga palvetanud, et rasedus ja sünnitus kulgeksid hästi. Kui pisike Taavi nägi ilmavalgust, viidi ta kohe intensiivi, kuna ta ei suutnud ise hästi hingata. Järgmisel päeval teatas arst, et nad saadavad minu lapse lastehaiglasse edasistele uuringule. Kuid kõik sai korda.
Elutuultel ei ole õnnestunud Sind kuidagi viltu puhuda – on Sul siin mingi oma kaval retsept?
Mu elus on olnud ka selliseid hetki, kus olen tundnud, et ei jaksa enam edasi minna. Kui kaotasin töö, jäin ilma oma korterist, mida enne külastasid vargad. Sel hetkel ma tundsin, et ei jaksa enam elada. Minu mõistus oli otsa saanud. Kui sel ajal viis kord tee piki Emajõge, tuli saatan kiusama: „Vaata seda vett – seal on rahu. Seal lahenevad kõik su probleemid." Mitu kuud närisid mind mõtted: „Näed, sina pole midagi väärt! Sa ei saa millegagi hakkama! Kus su Jumal on? Kui Jumal oleks olemas, siis poleks sulle sedasi juhtunud!" Ma kisendasin Jumala poole. Tema saatis mu teele Kristuse sulase, kes võttis mu enda juurde elama. Ma ei olnud vahepealsel ajal käinud koguduses, püüdsin oma probleemidega ise hakkama saada. Siis hakkasin käima kodugrupis, kus minu pärast palvetati palju. Varsti sain ma töö, siis uue kodu.
Olen olnud sünnist saati rahulik ja rõõmus laps. Osa võib tulla ka minu temperamendist, sest ma ei ole täiesti eestlane. Mu isapoolsed vanemad olid eestlased, aga emapoolne vanaema oli ingerisoomlane. Ta õpetas, et tööd ei maksa karta, vaid tuleb armastada ja austada; samamoodi on ka inimestega. Nipp on selles, et „ole rõõmus ja jaga seda ka teistele ning kus on abi vaja, seal aita".
Aarne Põder, Võnnu Baptisti Koguduse pastor: Minu jaoks oli palve vastus Lilian, kes saabus Võnnu kogudusele appi vägagi keerulisel ajal. Mäletan, et olime just üsna ootamatult ilma jäänud eelmisest pühapäevakooli õpetajast. Palvetasime kogudusega selle eest, et Jumal saadaks uue õpetaja – ja siis tulidki Lilian ja Evelin. Ega see kerge neil ei olnud. Tollal tuli paljudel kordadel Võnnus käia bussiga. Hommikul vara bussi peale ja alles hiliselt pärastlõunal sai tagasi kodu poole. Raskusi Lilian igatahes ei kartnud ja täitis oma kutsumust suure armastusega.
08_lilian_vonnus Aarne Põdra erakogu. Lilian (ees keskel) aitas teha Võnnu koguduse pühapäevakooli. (Pastor Aarne Põder taga paremal).
Einike Pilli, Liliani peretuttav, õppejõud ja usukaaslane Tartu Salemi kogudusest: 09_einike_pilli Foto Erki Mänd.
Liilian tuli meie perre lapsehoidjaks ajal, kui me kaks nooremat poissi olid mõne-aastased. Temas on hästi koos asjalikkus ja mängulust, heatahtlikkus ja piisav rangus. Lastele "Liilu" väga meeldis. Mind üllatas, kui paljude inimeste eest Liilian hoolitses ja samas, kuidas ta oskas ka ennast kaitsta ja hoiduda ülehoolitsemisest.
Meil on Liilianiga tavaks vabadel hetkedel koos kohvi juua ja juttu ajada – teda on hea usaldada.
Praegu on meie suhe muutunud – olen Liiliani lõputöö juhendaja. Siin on näha, et Liiliani esimene prioriteet on pere ja lapsed ning alles siis akadeemiline edenemine. Samas loodan südamest, et ka lõputöö saab kirjutatud.
Liilian on inimene, kes ei vabanda ennast keeruka taustaga ega ole muutunud kibestunuks, kuigi on pidanud väga ruttu iseseisvuma. Pigem on see teda muutnud hoolivamaks ja heatahtlikumaks kõigi teiste suhtes.
Kuigi me suhtleme viimastel aastatel vähem, oleme oma peres seda meelt, et Liilian on nagu meie pere liige.
