12/2011 Erki Tamm, Kalju koguduse pastor
Triin Pöör õpib Tallinna Ülikoolis reklaami ja imagoloogiat. Ta püüab aru saada, kuidas tänapäeva inimestega manipuleeritakse, soovides oma olemuse ning teamistega nõuks ja abiks olla teistele. Triin osaleb noorema vennaga Tallinna Kalju kiriku Alfa kursusel, sest kuigi ta on kristlikust kodust pärit, soovib ta kristluse kohta rohkem teada.
Mida tähendab sinu jaoks "kristlik perekond"? Kas mingeid erilisi kombeid ja arusaamisi?
.Jah, tõepoolest, minu vanemad usuvad Jumalasse. Juba väiksena käsin koos aasta noorema venna Mardiga laste pühapäevakoolis. Seal räägiti Jeesuse tegudest ja Jumalast. Toona tundus see üüratu pingutusena. Pühapäeviti 40-kilomeetrine sõit Tallinnasse valmistas maalapsele rohkem stressi kui rõõmu. Palju vahvam oli läbi metsatuka naabritüdruku poole joosta ja kohvikut mängida. Tagatipuks pidin veel kirikus hästi käituma. Olin paras pipratera. Veel tänini tegelen oma iseloomu kasvatamisega. Siiski kogesin kodus palju hoolimist ja armastust – usun, et see ongi pere kristlik sisu.
Mis tundus sulle lapsepõlves kristlikus keskkonnas külgetõmbav ja mis eemaletõukav?
Vastumeelseks muutus kirikuskäimine teisemeeas. Mõtlesin, et miks peaks terve mõistusega inimene, kes tahab „normaalne" olla, kirikus käima. Minu pere tundus olevat Ruila Põhikoolis ainuke, kes kirikus käis. Mu ema on selles mõisakoolis õpetaja. Tema korraldas seal kristlike pühade ajal üritusi. Mäletan nii selgelt seda tunnet – näe vaata, ta on usklik. Olin populaarne tüdruk. Olin rõõmuküllane suhtleja. Mingisugune alaväärsuskompleks aga minusse jäi.
Sinu jumalaotsingud või põgenemine Jumala eest viisid sind Austraaliasse. Nii kaugele! Miks? Mis juhtus?
Läksin klassivennaga kaasa. Olin juba varem rännanud. Teisele poole maakera minek tundus suur väljakutse. Reisikaaslase kibedus šokeeris mind. Ta oli mulle väga meeldinud. Sel reisil läksid me teed lahku. Ees ootas suur teadmatus. Kolisin Melbourne'i. Mul oli vaid suur usk iseendasse, aga see sai tõsiselt kõigutada. See oli suur Jumala arm. Mul polnud sissetulekut ega tutvusi. Suurlinnas on üsna raske läbi lüüa. Mäletan üht õhtut, kui panin põlved maha ja palusin Jumalat, et ta aitaks. Süvenesin iseendasse ja mõtlesin elu üle järele. Sain aru, et ükskõik kui äge tšikk ma ka pole, oli minu elus midagi puudu. Olin oma mina tahtmise küüsis. Sain aru, et ei ole käitunud õigesti. Sellest alates algas minu paranemine. Kohtusin imearmsa tüdruku, Emma Pierce'ga, kes ütles, et kui keegi tema käest küsib, et miks ta selline optimismipallike on, siis ta vastab: "It is Jesus in me!" (See on Jeesus minus!) Käisin koos temaga Austraalia mega-kirikus Planetshakers'is.
Millal sa tundsid, et on mõttetu Jumala eest põgeneda, kui tema sind kutsub?
Jumal kõneles mu südamega ja ütles, et Triin, nüüd on sul aeg koju minna. Ausalt öeldes igatsesin koduste järele. Olin eemal olnud 10 kuud. Kojujõudmine oli midagi uut. Olin piisavalt kaua eemal olnud, aga midagi minus hakkas muutuma. Ühel õhtul, kui olin oma venna Mardi juures Tartus, küsis ta minu käest, kas ma olen Jumala laps? Ma ei osanud vastata. Ütlesin, et vist olen. Arvasin, et olen, kuna pärinen kristlikust perekonnast. Ometi ma Jumalat isiklikult ei tundnud. Ühel pühapäeval läksin 3D koguduse teenistusele Tartus. Mu vend kõneles taevast ja põrgust. Jutluse lõppedes anti võimalus tulla eestpalvele. Saali ette minek nõudis minu poolt suuremat julgust kui ülepeakaela teisele poole maakera kolimine. Kuid läksin ja ütlesin, et soovin paremat suhet Jumalaga. Sellest hetkest alates pole mul kunagi enam olnud kahtlust, et olen Jumala laps. Evangeeliumis on kirjas: „Aga ma ütlen teile, igaüht, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistab ka Inimese Poeg Jumala inglite ees, aga see, kes minu ära salgab inimeste ees, salatakse ära Jumala inglite ees." (Lk 12:8-9) Valik on meie igaühe käes.
Sa nimetasid end kord pööraseks kristlaseks Triin Pööriks. Mida tähendab sulle, noorele inimesele, olla Jeesuse järgija maailmas, kus enamus inimesi üldse ei tea, kas Jumalat on või mitte?
Tänapäeva ühiskond on haige ja kasvatab skeptikuid. Nüüd olen elus esimest korda vaba. Jeesus päästis mind orjusest, milles elasin enda teadmata. Nüüd soovin kogu südamest, et iga inimene pöörduks valmis vastuste tarbimise juurest oma Looja tundmaõppimisele. Tal on meie jaoks hea plaan. Olen jahmunud, kui võimas on Jumal, keda teenime, ja kui palju head ma võin koos temaga korda saata.
Millisest tulevikust sa unistad?
Inimlikult mõtlen, et peale ülikooli lõpetamist sooviksin minna elama Lõuna-Eestisse ja olla õnnistuseks sealsetele inimestele. Tegelikult tean, et juhib Jumal. Hetkel otsin kristlikku kogudust, kus vaimus kasvada.
Maailm pakub nii palju ahvatlusi ja mitte ainult noortele. Maapealne elu on justkui proovikivi. Paljude erinevate asjadega võiks tegeleda, kui oled loominguline inimene ning julgelt ettevõtlik. Võid kergesti saada kõrvale juhitud. Usklik olla on julguse ja ususamm.
Ja ometi oled sa pöörane ka seetõttu, et sulle meeldib motorolleriga sõita. Kas keegi ei ütle: tütarlapsele pole see sobilik?!
Olen üles kasvanud perekonnas, kus vahvaid asju teevad poisid. Nad on meil enamuses. Motoroller on meie pere kõige lahjem mootoriga kaherattaline. Isa vaatab mind vahel sellise näoga, nagu oleksin valeõpetuse sisse sattunud. Usun, et kõik pole veel kadunud. Kui Jumal lubab, siis võin oma lastele veel leentki keeta ja laulda, et „hiiretips läks putru keetma tipa-tapa tibule".
