TARMO TOOM: arm õppida ja õpetada

01/2012 Intervjueeris Erki Tamm

Tarmo Toom (50) on Tallinnast pärit patristilise teoloogia kaasprofessor Ameerika Katoliku Ülikoolis, Washington DC-s. Oma õpinguid alustas ta Tallinna Konservatooriumis, jätkates seejärel teoloogia erialal Rüschlikoni Baptisti Seminaris Šveitsis, Richmondi Baptisti Seminaris Virginias ja lõpuks Ameerika Katoliku Ülikoolis.

06 toomede pere 694x600

Oled mitmendat põlve baptist, kuid õpetad katoliku ülikoolis. Kuidas see juhtus?

Huvi millegi vastu on raske põhjendada. Valisin oma erialaks kirikuisad, esimesed Piibli tõlgendajad, kui asusin kaitsma kraadi nimeka patroloogi Johannes Quasteni poolt rajatud teaduskonnas Ameerika Katoliku Ülikoolis, Washington DC-s. Peale lõpetamist sain tööd Washingtoni eeslinnas paiknevas John Lelandi nimelises teoloogiakeskuses. Ühel päeval tuli kutse asendada katoliku ülikooli professorit, kes oli otsustanud töökohta vahetada. Õpetasin terve aasta külalislektorina ilma, et oleksin unistanud uuest töökohast. Siis aga sain professoriotsingu komiteelt kirja, et miks ma juba ei kandideeri. See pani muidugi uued mõtted pähe. Kinnitasin küll, et ei ole katoliiklane ega ameeriklane, aga lõpuks ikkagi valiti mind 50 kandidaadi hulgast välja. Vatikanist hangiti luba – venia docendi ehk „arm õpetada" mitte-katoliiklasena teoloogiat katoliku õppeasutuses paavstliku fakulteedi liikmena.

.

Sinu esimene haridus oli hoopis muusikaalane. Mängisid keskaegset muusikat viljelevas ansamblis Hortus Musicus. Mis pani sind otsustama õpetlasetöö ja kirikuajaloo kasuks?

Aeg Hortus Musicuses oli väga tore aeg! Arusaamine, et muusiku karjäär ei ole siiski minu jaoks, tuli pika aja jooksul. Ja kui selgus lõpuks saabus, võttis ikkagi kaks aastat, enne kui suutsin otsustada ja oma senisest tööst loobuda. Põhjuseid otsustavateks sammudeks on alati mitu. Muuhulgas mäletan, kuidas istusime kord ühe inglise laulukuulsusega kohvikus ja arutlesime oma elude üle. Miks oli see nii, et kauni muusika tegemine vanades kirikutes ja raesaalides kujundas meist ometi inetuid inimesi? Edukus ja tihe konkurss nõudis isekust, hoolimatust ja edasitrügimist. Kes ei teaks, et staarid on enamasti väga ebameeldivad inimesed! Kas sellisteks tahamegi saada? Taolisi kaalutlusi oli mul kristlasena tihti. Eelkõige sundis otsustavat sammu tegema siiski salajane kutsumuse äratundmine. Teoloogia köitis kuidagi rohkem kui muusika. Senini ei ole oma otsust kahetsenud. Olen oma uue elukutsega rahul ja õnnelik.

Sinu vanaisa, pastor Osvald Tärk, on märkimisväärset mõju avaldanud arengutele EKB Koguduste Liidu ajaloos. Kas sa oled kunagi tundnud oma vanaisa autoriteedist tulenevalt kohustust ka oma eluotsuste tegemisel? Või oled tundnud sellest tulenevalt teatud ootusi teiste inimeste poolt?

09 caldwell 800x532

Kohustust mitte, aga innustust kindlasti. Temast õhkus ootust ja julgustust. See innustaski. Tema eeskuju kindlasti ka. Ma ei arva, et ma tema isiksuse mõõtu kunagi välja annaksin. Kuid ma ei olegi Osvald Tärk, isegi kui keegi seda minult salamahti ootaks. Meie tegevusruumid ja -alad on isesugused: temal kogudus, minul akadeemia; temal jutlused, minul loengud; temal Eesti baptism, minul konfessioonipiire ületav hariduspõld. Mu vanaisa õppis teoloogiat 1920ndatel ja kujunes tolle ajastu vaadete ja eelistuste kohaselt. Mina õppisin teoloogiat eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses ning olen mõistagi oma ajastu produkt. On igavesi tõdesid, mis iial ei muutu ja on ka arusaamasid, mida aeg-ajalt ringi mõeldakse. Nii on vaateid, mida temaga jagan, ja ka neid, mida ei jaga. Vahel olen unes näinud, et peale pikki kooliaastaid olen taas oma vanaisa toas, suure raamaturiiuli ees ja ootan, et ta oma arvamust avaldaks ning minuga asju arutaks – nagu ta seda vanasti tihti tegi. Kahjuks on uni alati otsa saanud enne, kui ta jutuotsa üles võtab! Kuid see, et ta seni on vaikinud, on omamoodi distsiplineeriv – „Vaatame, siis kui su eluots jõuab!"

Möödunud aastal algatas Eesti Vabariigi president kampaania „Talendid koju". Kas sa ennast sellest puudutatuna ei tundnud? Millised võimalused oleksid sul oma erialal töötada Eestis?

Selleks oleks vaja ennast kõigepealt talendiks pidada. Ega humanitaaralade inimesi niiväga kutsutudki. Kui Eestis oleks võrdväärset tööd, siis miks mitte! Tuleks kohe. Mu praeguses töökohas saab aga õppida ja õpetada patristikat ladina-, kreeka-, kopti-, süüria-, araabia-, vana-gruusia- ja vana-armeeniakeelse kirjanduse põhjal. Ainuüksi teoloogia fakulteedis on ligikaudu 50 õppejõudu. Lisaks veel terve hulk teisi teaduskondi, mis samuti õpetavad varakristlust. Kõik see võimaldab spetsialiseerumist. Kahe üldisema kursuse kõrval, mis siiski jäävad mu eriala piiridesse („Kristluse algus" bakalaureuse tudengitele ja „patristiline teoloogia" magistrantidest preestritele), on mul praegu ühtlasi võimalik õpetada kitsalt fokuseeritud kursuseid magistrantidele ja doktorantidele: „Augustinuse teoloogilised kontraversid", „Augustinuse Pihtimused", „Hilariuse De Trinitate", „patristilise eksegeesi printsiibid", „ladinakeelsed usutunnistuste kommentaarid" ja „ladinakeelsed Pauluse kirjade kommentaarid". Mõneski mõttes on kitsa erialaga äraelamine suur luksus. Väiksemas kohas ja koolis tuleks ilmselt õpetada teoloogilisi üldaineid ja sissejuhtavaid kursusi, mis mõistagi pakuvad vähem pinget. See panebki koju tulekuga viivitama.

Oled keskendunud oma töös Augustinusele, 4-5. sajandi kristlikule õpetlasele. Tema kirjutiste kaudu on võimalik jõuda palju lähemale esimeste sajandite kristliku mõtlemise ja usuelu praktika mõistmisele. Oled sa avastanud neis töödes midagi, millest näed puudu olevat tänapäeva lääne kristluses?

Selliseid avastusi on ilmselt iga päev. Augustinus oli väga teravapilguline ja ega inimeste ja ühiskonna probleemid ei ole just palju muutunud. Ikka samad hädad ja mured, samasugused kiusatused ja probleemid. Kuid torkab silma, et kirikuisadel oli tõepoolest kadedustäratav usuelu. Usuelu all ei mõtle ma niisugust muuhulgas kirikus käimist, vaid igapäevast teadlikku ja regulaarset ajavõtmist palveks, Piibli lugemiseks ja Jumala asjade üle mõtisklemiseks – nii tundide kaupa kohe! Klassis, mida õpetasin sellel sügisel, oli ainult üks tudeng 24-st lugenud läbi terve Piibli! Kuid Pachomiuse vennaskonnaga liitumiseks pidi noviits peast teadma Uut Testamenti ja Psalme. Veel 787. aastal oli ordineerimisnõudeks Psalmide päheõppimine. Võimatu on vahet mitte märgata. On häbi iseenda ja oma põlvkonna saamatuse ja mugava ükskõiksuse pärast. Mis aga minu töödesse puutub, siis olen keskendunud põhiliselt kolmele valdkonnale: Augustinus, patristiline hermeneutika ja kolmainsuse õpetus. Nendes valdkondades avaldan raamatuid ja uurimisartikleid. Praegu on toimetamisel artiklite kogumik Augustinus ja moodne teoloogia (Augustine and Modern Theology [T&T Clark]), mis peaks valmima algava aasta lõpuks.

Meie vaimulikud esiisad soovisid baptistliku usu-uuenduse kaudu jõuda lähemale algkogudusliku kristluse praktikani ja vastandusid arengutele, milles oli kirik nende arvates algkristlikust traditsioonist eemaldunud. Kuidas sa hindad nende taotluste võimalikkust ja edukust? Teisalt peab ju kirik kogu aeg otsima väljendusvorme, mille kaudu muuta kristlik sõnum mõistetavaks tänastele põlvkondadele.

08 los angeleses 800x533

Nagu anabaptistid, nii arvavad paljud baptistidki, et kirik „langes" esimesel või neljandal sajandil. Ma ei ole just seda meelt. Usu läbimõtlemine, Piiblis väidetud järelduste uurimine ja apostelliku elukorralduse mugandamine ei ole tingimata usust langemine. Kõik mis elab, muutub. Ainult surnud „elukad" konserveeritakse. Muutusid ajad – muutus ka kristlus. Ja kui kristlus ei oleks muutunud, oleks see ilmselt välja surnud kui ajast ja arust irrelevantne maalimavaade. Kristluse ajalugu on näinud lõpmatul hulgal algkristluse (või isegi kitsamalt Uue Testamendi kristluse) restaureerimiskatseid. Hilisemad uuendusliikumised aga restaureerivad enamasti oma ettekujutust algkristlusest ja mitte algkristlust kui niisugust – kuigi alati usutakse siiralt algupärase taastamise võimalust ja püha kohustust. Ometi johtub ettekujutus algkristlusest pea alati hilisematest tõekspidamistest. Sestap kaldun arvama, et usu-uuendus on iga kristlaste põlvkonna ja iga kristlase ülesanne ning mitte teatud konfessiooni erikutsumus. Samuti on usust langemine pigem iga põlvkonna kui teatud ajastu või konfessiooni probleem.

Ameerika inimesed tunduvad esmapilgul väga avalad. On ju kõik valged sisserännanud. Kas on olnud lihtne sisse sulada kogukonda, kus elate?

Ei ole. Töötan küll ühe maailma suurriigi pealinnas asuvas kõige suurema kristliku kiriku esinduskoolis, aga see veel ei tähenda, et kõik see suur mind omaks võtaks. Rahvusvahelisel tasandil millegi viljelemine on kaunis üksildane ettevõtmine ja selle paratamatuks hinnaks on kodust ja sõpradest eemalolek, oma harjumuspärasest keskonnast väljasolek. Meie keelepruuk, väljakujunenud maitse-eelistused, tavad ja mõtlemisviis on siinsetele inimestele võõrad ja vahel veidradki. Tihti ei lähe päevagi mööda ilma, et keegi küsiks: „Kas olete Venemaalt?" Ilmselt ainuke teada-tuntud suurriik, kus elavad valgenahalised aktsendiga inglise keele rääkijad! Mõistagi on lahkeid inimesi igal maal. Lahkuse puudumise üle ei kurdagi. Pigem selle üle, et meil ei ole siinsete inimestega suurt midagi ühist. Pealegi on tsiviilsel lahkusel ja sügaval osavõtlikkusel vaks vahet.

Suhtlete te teiste väliseestlastega? Omapärane seik su tööelus oli ju ka kohaliku eesti kogukonna teenimine luterlikus kirikus.

Oleme sõbrunenud mõne hiljuti Eestist tulnud perekonnaga ja on hiigla vahva, et see nii on läinud. Meie igapäevaelu ei ole aga otseselt seotud, n-ö väliseestlastega. Erandiks oli kirikutöö. Siinne ainuke eestikeelne kirik on luteri kirik. Nad vajasid õpetajat ning mõneti üllatuslikult pöörduti minu poole. Tundsin, et ei saanud ega tahtnudki ära öelda. Kuna ma ei ole ordineeritud ja samuti mitte luteri kiriku liige, võisin ma mõistagi erandkorras vaid teenistusi pidada, liturgiat lugeda ja jutlustada. Sakramentide pühitsemiseks tuli ametimees kaugemalt kohale sõidutada. Kolm aastat aitasin jõudumööda kaasa Washingtoni ja Baltimore'i eesti luteri kogudustes. Mulle oli see erakordselt tähenduslik ja õnnistusterohke aeg. Kuid kohalikud kogudused vajasid eelkõige karjast, hingehoidjat ja töö edasiviijat ning selleks mul aega ega oskusi ei jätkunud. Sestap astusingi tagasi, lootes et Eesti luterlik kirik leiab mingi parema ja permanentsema lahenduse.

Millega tegeleb sinu abikaasa, Merle?

Merle õppis siin meditsiini ja töötab ühes erakliinikus optikuna, kontaktläätsede spetsialistina ja tehnikuna. Ühtlasi on ta Eesti Seltsi juhatuse liige ning aitab korraldada üritusi. Möödunud aastal toimusid näiteks seltsi 50. aastapäeva pidustus, vabariigi aastapäeva tähistamine, jaanituli ja laste jõuluvastuvõtt saatkonnas.

Võõrsil elades on teie lapsed suureks kasvanud ja maailma laiali lennanud.

Üks meie lastest alustas kõrgkooli Virginia Polütehnilises Instituudis. Kuid kolme lapse õppemaks Ameerika kolledžites oleks meid laostanud. Sestap läksid kõik kolm poissi Šotimaale, kus nad Euroliidu kodanikena tohtisid õppida ja töötada. Üks Glasgow'sse, teised kaks Edinburgh'i. Vanem poeg Andreas siirdus seejärel mõneks aastaks Eestisse, kuid korraliku töö leidmine ilma sidemete ja tutvusteta osutus üpris võimatuks. Praegu töötab ta puussepp-restaureerijana Kanadas. Ta on pärinud oma vanaisa Ermo tööarmastuse ja -oskuse. Keskmine poeg Erik õppis arhitektuuri ja tegi oma praktikat Kopenhagenis. Siis aga vahetas eriala ja praegu õpib ta IT-d magistrantuuris ning töötab mobiiltelefoni-mängude programmeerijana. Ta on kihlunud Eveliniga, kes on samuti Eestist, ja neil sündis hiljuti tütar Florien Elise. Noorem poeg Ariel elab just nagu vanem vendki Kanadas ja töötab pangas.

Kas jõulupühad lennutasid teie pere taas kokku? Pühadekombed on väga oluline osa meie endaksolemisest. Tõid metsast ise kuuse nagu vanad eestlased ikka?

Olime mõned aastat järjest jõulu-jumalateenistusega seotud ega saanud kuhugi reisida. Sel talvel aga sõitsime külla kahele pojale, kes elavad Toronto eeslinnas Oakville's. Ühtlasi oli see pühade tähistamine Merle ema ja õdede peredega. Tore oli üle hulga aja jälle koos olla! Tegime täitsa Eesti jõulud – süldid, vorstid, praad, kõrvitsasalat, kompott jne. Metsast kuuse toomise eest saab aga trahvi. Siin tohib neid ainult istandustest osta. Jõululaupäeval käisime Eesti baptisti kirikus ja esimese püha hommikul ühes kohalikus anglikaani kirikus. Jõulud on jõulud – sisu on ikka sama, olenemata sellest, kus maailmanurgas neid peetakse.

Intervjueeris Erki Tamm