Angelina Urbel: eestlasega abielus ja Tartu vanglas tööl

02/2012 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

„See on sinu maa!" kuulis Ukrainast Eestisse saabunud Angelina Jumala kõnetust. Ta seisis Tartus Toomemäel ja vaatas allpool laiuvale linnale. Siis oli ta inseneriharidusega kompartei sekretär. Nüüd on ta Tartu vangla kaplan, abielus kunstniku ja ehitaja Ain Urbeliga. Esimesel kohtumisel oleks rahvusliku verega Ain saatnud Angelina otse Moskva rongile. Koos teenivad nad Tartu Salemi koguduse venekeelset osakonda.

Eesti rahvuslik ärkamine oli just tuult tiibadesse saamas. 1989. aasta alguses oli Angelina Raškovskaja tulnud Kiievist Tartusse kristlikule konverentsile. „Seisin Toomemäel, vaatasin Eestit: millise maa on küll Jumal loonud! Mulle näidati seda maad. Ma lausa vaimustusin, täitusin armastusega selle maa vastu. Sain aru, et see on nagu kingitus."

Kompartei sekretärist saab matustel kristlane

Angelina senine elu oli suundunud hoopis teises suunas. Ta lõpetas Kiievis ehituse ja arhitektuuri ülikooli. Tööle läks ta salajase sõjatehase energeetika osakonda, kus toodeti seadmeid kosmoserakettide jaoks. Astus komparteisse, sest ilma selleta oleks olnud raske doktoritööd teha. Varsti sai temast osakonna parteisekretär. Tulevik paistis kindel ja roosiline. Aga sisse sugenes aimdus, et õnn ei seisne selles. Perekondlike traditsioonide kaudu oli Angelinal ka kristlusega kokkupuuteid olnud. Ent see Jumal oli kauge.

03 angelina l6petamine jun2007

Lähemalt koges Angelina Jumala elumuutvat kutset Kiievis peresõbra matustel. Lahkunu oli tark poiss, kes õppis filosoofiat ja hakkas Kristusesse uskuma algallikaid uurides. Enne surma rääkis noormees, et ainult Jeesuse nimes on pääste. Matustele tulid ka usklikud sõbrad Baltikumist. Lahkunu õde rääkis seal Kristusest oma venna jutu järgi. „Mina istusin, nutsin – ei tea, miks," meenutab Angelina. „Hiljem kodus tundsin, et suur rahu on südames. Hommikul elasin läbi ülevaltsünni! Keegi mind ei palunud, ei veennud. Avasin silmad ja kogesin, et minusse tuli elu! Hüüdsin emale: „Milline rõõm, ma elan!" Kogesin elu andi."

Edasi tulid uued kogemused ja kontakt kogudusega. „Patutundmine tuli, kui õppisin tundma Sõna. Esimest korda baptistikoguduse keskel olles elasin läbi meeleparanduse. Astusin teadlikult lepingusse Jumalaga. Sel päeval oli koguduses ka leivamurdmine. Ma ei teadnud, kuidas peab käituma ja kes tohivad osa võtta. Usklik naine minu kõrval, nähes, et võõras inimene hakkab leivamurdmisest osa võtma, lõi mulle viimasel hetkel vastu kätt, et ma ei võtaks. See oli suur ehmatus!"

Mitmed muudki asjaolud tegid Angelina jaoks olemise selles koguduse kitsaks. „Olulisteks peeti väliseid asjaolusid: naistel oli pükstekandmine keelatud jms. Tundsin end võõrana."

Õnneks kohtus Angelina Kiievis usklike muusikutega, kelle juures ta koges teistsugust usuelu. „Sain aru, et mitte ainult vanakesed ei käi kirikus. Nende muusikute juures nägin, et ka usklike juures on palju elu: muusikat, läbikäimist jms. Nad käisid Eestis usukonverentsidel. Sain kuulda 1980ndatel Tallinnas toimunud Oleviste ärkamisest – mulle tundus see uskumatu, äratas uudishimu."

Kiievist paistis Eesti vabaduse kantsina

Ukrainast paistis Eesti vabaduse kantsina nii poliitiliselt kui usuliselt. Värskelt Kristuse leidnud Angelina sõitis koos teistega Eestisse kristlikule konverentsile. Kõigepealt Tallinna, sest arvati, et konverents on Olevistes. Kohapeal selgus, et üritus toimub siiski Tartus. „Seal muudkui kordus, et Jumal rääkis sellele-ja-teisele. Tahtsin ka Jumala häält kuulda! Kuidas sa, Jumal, räägid? Mulle öeldi, et kui Jumal tõepoolest sinuga räägib, küll sa siis aru saad, et see on Jumal."

Tagasisõidul Kiievisse äratas Jumal Angelina rongis keset ööd. „See oli selge ärkamine. Rongis oli pime. Läksin tamburisse, kus oli valgust. Avasin Piibli kohalt, kus Eelija loos on sõnad: „Mine tagasi!" See hääl oli tol hetkel kõikjal: minu sees ja minu ümber: „Mine tagasi Eestisse!" Teadsin, et see on Jumal. See oli võimas!"

„Läksin koju, pesin kõik riided, panin niiskelt kilekotti, uuesti kohvrisse ja järgmisel päeval sõitsin tagasi Eestisse. Ma ei teadnud, kui kauaks pean jääma. Aga teadsin, et mul pole midagi karta. Ta hoolitseb mu eest. Kui Jumal midagi räägib, siis sa ei karda midagi!" Aasta oli siis 1989.

Angelina seletab juurde, et vähemalt talle ei piisa siiani ainult teadmisest, et peab uskuma, mis on Jumala sõnas tõotatud. Usk on seesmine veendumus, mitte väline sund. „Võid kindlalt seista sellel, mida ta ütleb. Kui hakkad mõtlema-kahtlema, siis on raske. Usk toetub konkreetsele sõnale: kas Pühakirjast või muul moel. Aga sa tead, et see on Jumalalt."

Tagasi Tartus Toomemäel kõnetaski Jumal teda: „See on sinu maa!" Talle oleks mäelt otsekui kogu Eestimaad näidatud: „Seisin, vaatasin Eestit: millise maa on küll Jumal loonud. Mul näidati seda maad, ma lausa vaimustusin, täitusin armastusega selle maa vastu. Sain aru, et see on nagu kingitus."

Kellega abielluda?

Mõne aja pärast tegi üks läti usuvend talle abieluettepaneku. „Ma juba teadsin, et Jumal võib rääkida. Vastasin, et kui Jumal seda kinnitab, siis olen nõus. Aga ma ei saanud vastust ja ega ma ei tahtnud ka. Ta käis mulle muudkui peale: „Sa ei saa vastust, sest sa ei otsi!"" Angelina kinnitab, et tal ei olnud tõepoolest inimlikult tahtmist ses küsimuses Jumala tahtmist otsida.

„Olin Jumalale nii lähedal, et mul polnud muud vaja. Olin valmis jääma üksikuks. Lugesin Paulust: „Hea on inimesel üksi jääda." Näitasin seda isegi emale, kui ta arvas, et ma peaksin abiellumise peale mõtlema!"

Vahepeal juhtus seik, mis viis lõpuks Jumala tahtmise otsimiseni. Angelina peatus Tartus Toomemäel hotellis Park. Ühel päeval kesklinna kaubahallist välja tulles sai ta aru, et on täiesti eksinud. Kaubahallil oli mitu väljapääsu ja ta ei saanud enam aru, kust oli sisse tulnud.

„Seisan Kaubahalli ees. Tänav on täiesti tühi. Näen ainult ühte meest, piimapudeliga. Jooksen talle järele: „Kas te ei ütleks, kus on hotell Park?" Mees ei jää seisma." Venekeelsetele küsimustele tollal paljud eestlased nimme ei vastanud. „Läheb edasi kui tank! Jooksen edasi, küsin veel paar korda. Lõpuks jooksen temast ette ja kordan: „Te vist ei saa aru vene keelest!" – „Saan aru küll!" tuleb vene keeles vastuseks."

Ain – sest tema see oli, Angelina tulevane abikaasa – oleks rahvusliku eestlasena tahtnud öelda, et vaksal on sealpool. Minge Tartu-Moskva rongi peale! Aga jättis siiski ütlemata.

Aini sõber oli Park-hotelli direktoriks, ta teadis kohta väga hästi. Aga tol hetkel tekkis mõttelühis – ei osanud öelda, mis tänaval hotell asub. Mõne hetke pärast lõi Ain käega: „Olgu, lähme koos." Ta viis Angelina hotellini.

Abieluettepaneku teinud lätlane nõudis varsti jälle: „Mida Jumal sulle ütles?" Nüüd võttis Angelina tõsiselt aega ses asjas Jumalat paluda. „Nägin nägemuse! Ma olen ainult kaks korda elus nägemust näinud. Küsisin Jumalalt, et ta näitaks mulle mu meest. Järsku nägin, et jooksen Tartus mööda Vanemuise tänavat, kohtan tänaval seda rahvuslasest eestlast. Järsku suunab nagu suur prožektor valgusvihu mehe peale. Kõik." Angelina meenutab, et selle nägemuse peale ta lausa naeris: „Hiljem taipasin, et käitusin nagu Aabrahami naine Saara, kes samuti naeris Jumala ilmutuse peale."

Natsionalistist eesti budisti kahtlused

Angelina reaktsioonis polnud inimlikult midagi imelikku: ta oli seda meest ainult üks kord tänaval näinud. „Olin talle tänaval usukonverentsist rääkinud," räägib Angelina. „Ta vastas, et tal pole sellisteks asjadeks aega: „Olen budist, mõtlen jumalast kogu aeg." Mina aga ei teadnud budismist midagi." Jumalale ütles Angelina peale nägemust: „See mees on budist ja ta peab enne saama kristlaseks."

Ain otsis Angelina ise uuesti üles. Tuli hotelli, sest ta ei suutnud vabaneda mõttest, et tal ei olnud tänavanimi meelde tulnud. Angelina rääkis mehele uuesti Jumalast.

Budismi-huvi oli Ainil tõsine. Ta oli Kesk-Aasiast endale kalleid budistlikke raamatuid tellinud. Oli kogunud väärispuust budakujusid, mis maksid terve varanduse. Aga juba kümme aastat oli ta kogenud, et budismil on tema jaoks lagi ees, kõik kordub. Kaks korda oli ta usuliste harjutuste käigus kehast väljas käinud, aga tundnud seejuures suurt hirmu. Äkki ei saagi kehasse tagasi? Ta sai aru, et ei tea, kuhu ta vaim läheb.

Kui Angelina küsis Ainilt, et kas ta on päästetud, siis vastas mees, et ei tea. „Aga mis sa siis teed kümme aastat budismis!?" üllatus Angelina. „Aga kas sina oled päästetud?" küsis Ain vastu. „Mina olen päästetud!" kinnitas Angelina veendunult. Varem oli Ain kõiki kristlasi nurka surunud. „Nüüd aga nagu ei olekski inimesega rääkinud," tunnistab Ain. „Jumal ise korraldas."

Angelina oli palunud, et Jumal ütleks Ainile otse ka abiellumise kohta. Aini jaoks oli selline abielu inimlikult täiesti välistatud. Mitte et Angelina poleks talle üldse meeldinud. Aga ta oli natsionalist, kelle jaoks „venelasega" abiellumine ei tulnud kõne allagi.

„Olin noor kristlane," meenutab Ain. „Natsionalism, valehäbi vene keele suhtes jm lihaliku loomuse ilmingud summutasid Jumala kõne. Seisin vastu." Ühel päeval maalis Ain oma ateljees. Jumal andis südames märku: „Sellest, kes tuleb, saab su naine." Varsti kostsidki kellegi sammud: tuli Angelina. „Tegin siiski otsuse, et lähen minema." Nad olid mõlemad hakanud käima piiblikursusel. „Minu kinnismõte oli, et lõpeks piiblikursus ära, läheksime laiali. Ükskord tuli õrn vaikne Püha Vaimu hääl. Nagu oleks näinud oma elu ette: kui temaga ei abiellu, siis läheb elu vale teed pidi. Aga kui abiellun, siis läheb õiget rada pidi edasi. Ma taltusin alles siis, kui seda ütles mulle õrn, anuv Vaimu hääl. Edasi andis Jumal juhtnööre, armastuse jne."

Oma abielu registreerisid nad siiski Kiievis – et Ainil oleks tuttavatele vähem seletamist. Nii sai Raškovskajast Urbel. Omadele päris eestipäraselt Liina Urbel. Ta ema oli pool-sakslane: „Ema tahtis mulle nimeks panna Liina, aga seda Ukrainas ei lubatud. Per-büroos pandi Angelina. Aga kõik kutsuvad mind Liinaks siiani."

Küsin Ainilt, kuidas ta nüüd, kristlasena, hindab natsionalismi? Ain vastab kategooriliselt: „Natsionalism on mõistuse kõrgistus, seesmine uhkus, deemonlik sidumine." Aini jaoks tuli see kaasa lapsepõlvest. „Üks vanaisa oli vabadussõja veteran, teine sõdis saksa poolel. See kujundas maailmapildi ja suhtumise. Nõukogude võim ei võrdu aga ju venelastega!" Kui küsin, kas ta on natsionalismist jagu saanud, kostab Ain naerdes: „Kuradi tulised nooled vahetevahel ikka ründavad."

Majaosa Tartu vaikses linnaosas

Praegu elavad Ain ja Angelina vaikses linnaosas eramaja teisel korrusel. Vestleme ladususe mõttes kahes keeles: Angelina saab aru eesti keelest ja mina vene keelest. Abiellumisest on möödas üle 22 aasta. Neil on aastaste vahedega kolm tütart, vanim õpib juba ülikoolis.

Kiievis sündinuna ei kujutanud Angelina ette, et peaks elama eramajas. Seal elasid eramajades ainult elust mahajäänud inimesed. Linnas korteris elamine oli prestiižne!

„Kiievis oli kõik teistmoodi, palju inimesi," jagab Angelina oma kogemust. „Eestis tundus nagu kuurordis. Mõtlesin, millal see puhkus lõpeb? Tallinnas on vähemalt inimesi! Pärast Kiievit oli raske nii rahuliku eluga harjuda. Praegu Kiievis käies mõtlen, kuidas küll inimesed seal elavad nagu sipelgad."

Kaplaniks Tartu vanglas

Kui lapsed olid juba iseseisvamaks saanud, otsustas Angelina minna Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari teoloogiat õppima. „Ma tahtsin osata Piiblit algkeeles lugeda." Vastuvõtukomisjon ei saanud sellest aru. Talle püüti vihjata, et naisterahvana tasuks võibolla minna religioonipedagoogika erialale. „Aga seal ju algkeeli ei õpetatud!"

Kuna keelte õppimiseks oli seesmine motivatsioon olemas, siis tal nendega probleeme ei olnud. Pärast paari edukat kontrolltööd heebrea keeles tuli õppejõud Ermo Jürma järgmise kontrolltöö ajal tema selja taha seisma. „Terve töö aja seisis!" Angelina tegi töö kiiresti ja õigesti ära. Jürma veendus, et omast peast. „Mis meetodil sa õpid? Äkki oleks sellest kasu ka teistele tudengitele!" küsis õppejõud hiljem. „Mis meetodit mul eriti oli? Pudrukeetmise kõrvalt sedelitelt õppisin! Motivatsioon oli teine kui noortel tudengitel."

Õpingute ajal tuli seminari rektori Meego Remmeli kaudu ettepanek minna Tartu vanglasse jumalateenistustele muusikat tegema. Varsti sai ta vangla vabatahtlikuks hingehoidjaks. Paari aasta pärast tehti talle ettepanek ametlikult tööle asuda. Initsiatiiv tuli vangla poolt, mitte kaplanaadist. Naiskaplan, eriti meestevanglas, oli enneolematu asi. Ajalehes Kuulutaja (11/2011) on Angelina kirjutanud: „Teenides Jumalat vanglas, olen ühtede jaoks nagu ema, teistele nagu õde Kristuses, kolmandatele teejuht, mõnedele nagu leib või sool."

Eesti rahvas vajab pöördumist

Millisena näeb Angelina oma suhet Eestiga praegu? „Kui tulin Eestisse, nägin palju vimpleid kirjaga „Jumal, päästa Eestimaa". Arvasin, et Jumal ja Eesti on lahutamatud. Tundsin, et siin on valitud rahvas. Mul on valus mõelda, et sellele maale võiks juhtuda midagi halba.

Minu palve ja soov on, et see rahvas pöörduks Jumala poole, saaks päästetud, austaks Jumala nime. Usun, et Jumal tahab selle rahva kaudu oma au esile tuua kogu maailma jaoks. Isegi Venemaal on prohveteeringuid, et tuleb ärkamine, aga esimene samm saab olema Eestis.

Mulle isiklikult näidati Eestit Jumala silmadega – ehkki need olid needsamad hallid majad. Kogesin, et see on minu oma rahvas – mis sest, et ma keelest aru ei saanud. Ma ei tea, kuidas, aga ma peaks osalema selles, et Eesti ärkaks."