Viie talendi mees Stefan Stiegler

9/2010 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Augustikuu pastoriperede laagri peakõnelejaks oli pastor, Vana Testamendi õppejõud, muusikamees, Hamburgi suurima diakooniakeskuse juht dr Stefan Stiegler. Oma kolleegiga, kellega on sõprus püsinud 30 aastat, vestles Teekäija toimetaja Ermo Jürma.

1

Kuidas sai sinust kristlane?

Kuna minu vanemad olid baptistikoguduse liikmed, olin ma alati kaasas nii koguduse jumalteenistustel kui lastetundides. Varakult kaasati mind ka koguduse muusikatöösse. 14-aastasena saatsin ma harmooniumiga üldlaule ja loomulikult laulsin kaasa ka kooris, sest mu isa oli koorijuht. Siis hakkas mind aga vaimustama sport: treenisin kettaheidet, odaviset ja kuulitõuget. Kui aga jõudis otsustav valikuhetk, kas veeta kogu pühapäev spordiväljakul, siis otsustasin ma kindlalt koguduse kasuks ja leidsin seal ka tõelise kodu. 15-aastasena lasksin ma ennast oma isikliku usutunnistuse peale ristida.

.

Kuidas küpses otsus, lasta ennast pastoritööks koolitada?

Samasse aega jäi ka minu valik pastoriteenistuse kasuks. Ühel Leipzigis toimunud noortepäeval ei kutsunud jutlustaja jumalateenistuse lõpul mitte vaid selleks üles, et anda oma elu Jeesusele, vaid ka, et märgakem kutset täisajalisele tööle Jumala riigis. Ma sain kohe aru, et see kutse puudutas mind ja ma rääkisin sellest oma hingehoidjaga. Järgnes mitmeaastane protsess, mis tõi viimaks välja väga sügava sisemise selguse, et minu osaks on pastori ja evangeeliumikuulutaja tee. See sügav sisemine veendumus kannab mind tänaseni.

Kes on olnud sinu teoloogilised õpetajad?

Omaaegsel Ida-Saksamaal oli minu jaoks ainuke teoloogilise väljaõppe võimalus minna meie Buckowi Teoloogilisse Seminari. Seal mõjutasid minu vaimulikke tõekspidamisi väga sügavuti kolm õppejõudu: Adolf Pohl, Klaus Fuhrmann ja Christian Wolf. Kirjanduse kaudu olin vaimustatud eelkõige Claus Westermannist ja Gerhard von Radist. Õppides hiljem Martin Lutheri- nimelises Halle-Wittenbergi Ülikoolis, oli professor dr. Gerhard Wallis minu doktoritöö juhendaja. Olulisi impulsse sain ka professoritelt Traugott Holtzilt ja Helmut Obstilt.

Mida oled kaasa võtnud oma esimesest kogudusest Greifswaldis?

Greifswaldi kogudus, kus tol ajal oli 80 liiget, kujundas mind eelkõige oma perekondliku läbikäimise poolest: seal oldi üksteise jaoks kohal, seisti üksteise eest ja aidati üksteist – see oli tollase reaalselt eksisteeriva sotsialismi oludes suur kingitus. Peale selle nautisin ma koguduse vaimset ja vaimulikku avatust. Meie kogudus selles ülikoolilinnas ei tõmbunud mitte tagasi vagaks getoks. Tänini on mul mitmete Greifswaldi inimestega head kontaktid.

Mis muutus koguduste elus, kui 20 aasta eest langes Berliini müür?

Ida-Saksamaa „proletariaadi diktatuuri" lõpp tõi meile kõigile vabaduse. See on väga imeline kingitus, milleks me ei olnud aga ette valmistatud. Me olime arendanud välja ühe elustiili, mida saab võrrelda „hospitalismiga". Minu jaoks oli suur pettumus, et paljud idasakslased minetasid pärast müüri langemist oma poliitilise ja sotsiaalse aktiivsuse täiesti ning vahetasid selle rohke reisimise vastu. Vahel olid terved grupid – näiteks koor ja organist – nädalavahetusel lääne poodides, nii et koguduste regulaarset tööd käigus hoida oli tõsine vaev. Meie, kui idapoole kristlased pidime uuesti küsima oma sisemise kutsumuse järele, sest me ei saanud enam defineerida ennast suure ideoloogilise vaenlase – marksismi-leninismi – vastalistena. Selles oli palju võimalusi, aga see oli ka väga intensiivne ja raske õppeprotsess. Vahepeal oleme me õppinud vabaduse hiiglasuure kingitusega paremini ümber käima, kuigi turumajanduse võim ja valikute vaev eelkõige just elukutse valiku puhul mitte alati rõõmu ei paku.

Euroopa Baptisti Föderatsiooni juures koordineerisid sina teoloogilise väljaõppe toetamist endise idaploki maades. Kus olid siin tugevused; mille järele võiksime täna sirutada?

See oli suurepärane asi, et koos kättevõidetud vabadusega mõeldi ka teoloogilist haridust andvatele koolidele endises idaplokis. See oli identiteedi ja senise teoloogilise traditsiooni küsimus, et iga maa rajas oma seminari või piiblikoolid. Tähtis on, et seejuures siiski ka jõude ühendatakse, nagu see Rahvusvahelise Baptisti Seminari uue struktuuriga Prahas (IBTS) ju päris hästi on õnnestunud. Euroopa paljud teoloogilised haridusasutused on koondunud Euroopa Baptisti Teoloogiliste Koolide Konsortsiumisse (CEBTS) ja korraldavad näiteks ühist täiend- ja edasiõpet oma raamatukogude töötajatele. Ma olen veendunud, et on oluline, et teoloogilist põhiharidust antaks ja õpitaks oma kodumaal. Kindlasti peaks kasutama ka neid võimalusi, mida pakub rahvusvaheline ja esmalt Euroopa enda ühistöö.

Mis torkab sulle silma, kui sa loed esimest laulu heebrea keeles?

„... siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde" – oma lapsepõlvest peale olin mina seejuures mõelnud suurele tammepuule ühel mägiaasal, mille ümber vuliseb värske ja selge oja. Psalmi lähemal uurimisel tuleb aga esile, et „oja" kohta käiv akadikeelne võõrsõna (paelaek) tähistab ühemõtteliselt niisutuskanalit ja ei ole mitte mitmuses. Seepärast peab asjakohaselt tõlkima: „mis on nagu niisutuskanali äärde istutatud puu." Siin muutub elavaks istanduse pilt: laulja ütleb niisiis, et õnnestuda võib vaid ühiselu. Soolokristlust ei saa Psalm 1 alusel küll põhjendada. Vaid istanduse osaduses – koguduses – peame ja võime me elada. Ja kes on seal tugevasti juurdunud, üksteisest varjatud, kannab vilja siis, kui aeg on küps ja tema lehed ei närtsi.

Mida head võiksime me juutlusest õppida?

Juutlusest võime küll õppida seda, et esmajoones pole küsimuseks see, et meil oleks õigus, vaid et õigus teostuks. Keset erinevaid arvamusi ja mõtteid peame me elama nii, et see vastaks Jumala juhistele. Seepärast koosneb juudi pühakirjaseletus erinevatest vaadetest teatud Toora või Talmudi tekstide kohta. Igal rabil on siin oma mõtteid. Ja erinevate käsitluste ja mõistmiste kogumis tekib see, mida me täna eluks vajame. Toora selgitamisel oli üksainus eesmärk: kuidas Jumala heade juhiste kohaselt tegutseda, mitte õigesti õpetada. Mäejutluse lõpus ei öelda mitte: Igaüks nüüd, kes ehitas oma maja kaljule, sarnaneb mehele, kes neid mu sõnu kuuleb ja usub, – vaid „kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb." (Mt 7:24)

Samas võime me juutluselt õppida ka väga imelist juudi huumorit: kes suudab naerda iseenda üle, seda on ka kaasinimestel lihtsalt kergem taluda.

Üks talmudiõpilane küsib oma rabilt: „Rabi, millega saaks Jumala naerma panna?" Rabi naeratab ja ütleb: „Tee tulevikuplaane!"

Mis on sulle Eestimaal silma torganud, seda nii aastal 1990 kui ka nüüd?

Juba ammu on mind vaimustanud Eestimaa puhul siinne muusika- ja laululust. Meie osavõtt 1990 aasta juuli alguse suurest laulupeost on unustamatu. Ja rõõmus rahvusteadvus, uhkus olla eestlane ja kuuluda selle väikese rahva hulka – see on mind kui sakslast väga puudutanud. Ja uskumatult kõrge haridustase, võõrkeelte tundmine ja tõdemus, kuidas ka väga lihtsatest oludest pärit inimesed on omandanud kõrghariduse ning saanud insenerideks ning doktoriteks. Selle taga on suur hoolsus – ja seda hoiakut on tunda tänini, kui ma Eestimaal inimestega kohtun.

Mis seob teie suurt perekonda?

5 3 07 70

Loomulikult hoiab meie suurperet koos meie ema, niisiis minu armas naine, kes on nüüd juba vanaema. Meid hoiab koos ka muusika – me moodustame ikka jälle mõne pereansambli: klaver, löökriistad, saksofon, kitarr, laulmine – see pakub lihtsalt rõõmu. Ja paljud vestlused lastega ja lastel isekeskis. Meeldiv on ka märgata, kuidas meie neli last vastastikku üksteist nõuandjate ja vestluskaaslastena üles otsivad ning omavahel elu rõõme ja probleeme jagavad, viimasel ajal küll rohkem kuvari vahendusel, sest meie vanim poeg elab oma perekonnaga USAs.

Pastoriperede laagri ajal Nuutsakul vilistasid sa kindlalt meie isade ja poegade jalgpallimatsi; milline on sinu suhe spordiga?

Teismelisena harrastasin ma vaimustusega kergejõustikku ja jõudsin kettaheites koguni rajooni meistri kohale. Praegu sõidan meeleldi jalgrattaga, suvel ujun nii sageli kui saan ja püüan ka muidu kehaliselt enam-vähem vormis olla. Pallimängudest meeldib on mulle igatahes võrkpall rohkem kui jalgpall.

Millist osa täidab sinu elus muusika?

Esimesse klassi minnes soovisin ma endale sünnipäevakingiks klaveriõpetust ja seitse aastat ma seda ka sain. Autodidaktina olen õppinud kitarri, veidi orelt ja pasunat ning juhatanud palju aastaid ka erinevaid koore ja viinud läbi noorte koorilaagreid. Hea meelega mängin ma jumalateenistustel ja ka kodus – lihtsalt nii armas on istuda päeva lõpul veel korraks klaveri taha.

Sa oled õpetanud Vana Testamenti ja heebrea keelt ning olnud seminari rektor. Kui sügavalt mõjustas teie koguduste liitu seminari tulek Berliini?

Teoloogilise Seminari, mis rajati Hamburgis 1880, kolimine 1997. aastal Berliini külje alla Elstali oli tõeline edusamm. Mitte ainult see, et mõlemad seminarid, Hamburg ja Buckow seal kokku said, vaid ka seetõttu, et tänane üliõpilaslinnak pakub piisavalt eluruumi õppijate perekondadele. Pärast seikluslikke algusaegu kesk liivanõmmesid on Elstali campusel täna hea ühendus Berliini kesklinnaga, nii et seda paika võib kõigile soovitada. Piisavalt lähedal, aga samas elutervel kaugusel pealinna kärast saab rahus õppida ja campuse osadust nautida. Ka meie koguduste liidu peakorter asub Elstalis – seal on ka Euroopa Baptisti Misjoni oma. Siin on jõud tõeliselt ühendatud.

Kuidas algas sinu töö Albertinen Diakooniakeskuses?

1993. aastal küsis tollane dikooniakeskuse direktor Walter Füllbrandt minult, kas ma oleksin valmis nende hoolekogus kaasa töötama. Kuna ma olin oma naise elukutse tõttu, kes on ihu ja hingega meditsiiniõde, juba alati meditsiini ja põetusega seotud olnud, andsin ma meeleldi nõusoleku ja töötasin aastaid ühiskondlikus korras kaasa. Alates 2001. aastast sain ma hoolekogu esimeheks. Diakooniakeskuse sisemise struktuuri uuendamise käigus kerkis vajadus ühe pastori järele juhatuses ja viimaks tuli konkreetne ettepanek mulle. Seal olen ma nüüd neli aastat ja ei kahetse seda mitte minutitki, kuna töö inimestega pakub mulle suurt rõõmu. Minu vastustusalaks on kõik kontaktid kirikute ja Saksa Diakooniakeskusega ning kogu välja- ja täiendõpe, kuid esikohal on personaliküsimused. Uute töötajate sisseelamine ja juhtide arendamine on mul eriliselt südamel.

Momendil töötame välja oma kõigi taseme juhtide arendamise uut struktuuri ja juhtimispõhimõtteid, mis lähtuvad meie juhtlausest: „Me aitame üksteist käituda nii, nagu Jeesus seda on öelnud: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!"" (Mt 7:12)

Millest märkab Saksamaa suuruselt teine linn teie kristlikku teenimist?

Loodan, et just sellest, et me oma juhtlause järgi elame ja inimesed näevad, et nad on Alberitnen-Diakooniakeskuses parimates kätes, nagu ütleb meie logo. Oleme ju meiegi isekeskis parimates, Jumala kätes.

Oma 2800 põhikohaga töötajaga on Albertinen hansa- ja vabalinna Hamburgi üks suuremaid tööandjaid ning kannab linnas ja ümbruskonnas head nime. Meie silmapaistva kvaliteedi poolest tuntud südamekeskuse kõrval on laiemat tähelepanu äratanud ka hoolduse ja vanade inimeste põetamise pilootprojekt. Meie geriaatria- ja gerontoloogiakeskused on seda arengut kogu Saksamaal edasi viinud. Eriti tänulikud oleme, et tänaseks on viimane saanud väga otsitud paigas rasketele haigetele ja surijatele: Volksdorfi diakooniahospiits paneb suurt rõhku inimestega ümberkäimisele nende elu viimases faasis.

On hea tajuda, et Hamburgi avalikkus pöörab meile ikka jälle tähelepanu: näiteks Põhja-Saksa Ringhäälingu telesaates kajastati eelmisel nädalal meie hoolduse eriala esimest bakalaureuse-diplomite üleandmist. Mind rõõmustab väga, et me tohime baptistidena saksa baptismi sünnipaigas sellisel viisil oma linna heale käekäigule kaasa aidata, et me haigete, vanade ja põetust vajavate inimeste eest hoolitseme, nagu see vastab meie teenimisülesandele.